Saa parem heaga tuttavaks - märter!

[räägib mees, aus sõjamees, omas kodus]

Elu on sõda.

Kui keegi on sulle sõja kuulutanud, siis teeselda, et mitte midagi pole juhtunud, on väga vale tee. Kui on selge, kui suheldes on pilgud kohtunud ja hinged selguses noogutanud ja tunnistanud seda hetke, et jah, meie vahel on sõda ja see on täiesti kindel... mida Sina teed? Ma räägin täna, mida teeb "kena märter".

On palju inimesi, kes on otsustanud olla "kenad" ja "märtrid". Selgusehetkedel nad teesklevad rumalat ja teevad pähe näo, nagu nad ei taipaks midagi. Nad söödavad end ette, et pärast saaksid halada ja ulguda, et kuidas see küll juhtus, et vastane nende pool tagumikku lõunasöögiks haukas. Ja nad muudkui annavad end siia ja sinna ja igale poole ja teesklevad üllatust näol, kui jälle ase ära varastatakse ja pool nahka seinale riputatakse. EI, kütid on olnud ausad - nad on eelnevalt olnud kindel, et nad on  TEAVITATUD, et on sõda. Mida Sina teed, kui keegi hakkab sinuga sõdima? Kas aktsepteerid elu nagu see on või eitad võitlust ja enese eest seismise vajadust?

Ja siis - taaskord - halavad "märtrid" oma hävitatud elu varemetel, ja nuruvad kõikide haletsust. Nende silmis on siiras viha. Aga tead mis on õudne?  - See pole viha oma rumaluse ja kergeusklikkuse pärast, sest nad pole iial rumalad ja taipmatud, mitte iial; see on viha elu vastu, sest nad TEADSID täpselt, mis toimub. Ja lasid endaga teadlikult ja magusa naudinguga sedasi toimetada, mässates selle aktiga justkui elu enda ja looduse seaduste vastu.

Kuidas küll selliseid inimesi aidata? Eip, see on vale küsimus. Kuidas end nende eest kaitsta? on õige! Seal nad on, halavad ja paluvad "abi", uskudes selgete silmade taga raudkindlalt, et kuidas küla neile, nii nemad külale. Ja seal nad siis on, salakavalalt kättemaksuks Elu enese vastu, ründavad kõiki - oma lähedasi, sugulasi, sõpru ja hingekaaslasi. Sest temale, hädisele, ju tehakse liiga. Nüüd...  "on Minu kord," teatab ta endale - kuid tema ei hoiata ette, tal pole aumehe tunnetust selgete reeglitega duellile kutsuda. Nemad ei katsu jõudu, nemad on Märtrid.

See on valimatus. Neisse ei suhtuta hästi; õnneks haakub see suurepäraselt märterlusega.

Hundid ei murra oma kodu lähedalt, muuseas. Nemad küll. Kui me ei taha muutuda inimprahiks, leppigem, et vahel on elu sõda, lahingud ja võimumängud. Eitamine on enese söötmine teistele ja oma liigikaaslaste söömine. Kas see on mõistlik ja arukas kättemaks elule? Aumehed, jookske, te ei saa magada Märtrite lähistel! Tal on relvi, mille olemasolust pole teie, autundega empaatilised karjaloomad, teadlikudki. Märter toitub teie hingedest, ta vajab seda - oma haavade lunastuseks. Keegi peab ju surema, et saada lunastus pattudele.

manipuleerimine?

[vana tark naine räägib lõkke ääres]

Ma elan nagu oskan ja mul on head kavatsused ja olen oma eetikatundega kooskõlas ja olen ja elan. Jah, ühel päeval Sa hakkad oma hinge kallal närima ja avastad, et Sinu eksistentsil on kõigele mõju. Sa kasvad suureks ja Sa avastad, et mõjutad teisi ja planeeti ja loodust lihtsalt oma eksisteerimse faktiga. Istud vaikselt puu all, ja juba loomade käimised moodustavad uusi kujundeid, nad suunduvad ümber sinu ja liblikas leiab Su õlal paiga, et korraks maha istuda ja tiibu sirutada. Isegi kui sured, on Sul teistele mõju. Sa elad mälestustes edasi ja mõned lilled surevad, et su haual Sind mälestada. On see halb? On Sul tõesti ainuvastutus selle pärast, et julged elada ja teistele olemas olla ja elada ja mõjutada? Kas eelistad muunduda liibuvaks mustuseks mööblil hämaras salongis?  Kas oled pisike talutav täpp tapeedil, kes midagi ei tee ega kellelegi korda ei lähe?

Ma tean inimesi, mu laps, kes eelistavad määrdunud seinaga ühte sulada - ja vabandavad ja mõtlevad oma tohutule manipulatiivsele potentsiaalile. Nad tunnevad end jumalaina, kelle siira loomingu nimi on Manipulatsioon. Nad nuusutavad elu mõrkjat erutavat lõhna, tunnevad iha ürgses tantsus osaleda, iga rakuke tahab tuksuda selles joovastavas rütmis. Ei! nad tahaksid sirutada käe, kuid keelavad tundmise endale igavesti. Nad kannatavad, vahtides lummatuna kristallvaasil liikuvaid varje. Arst ütleks Sulle, et nad on ärevil ja valves ja haiged ja vajavad süsti ja steriilseid heledaid seinu. Aga ei, nad magavad ja on otsustanud mitte kunagi ärgata. Nad avavad oma suu ja sealt kostub habras kare hääl, mis väidab olevat tugev ja uhke enda üle oma ülla võimega sel alternatiivsel viisil eksisteerida. Nad väidavad end olevat teistest üle, nad kutsuvad ka Sind muda üksluist mekki tunnetama. Nad liigutavad oma tuimi ja tühjusega täidetud jäsemeid, kuid hing on vangipõlves heidetud roiskuvasse keldrisse. On nad surnud juba?

On see halb, elada ja jagada end teistega ja kasutada oma teadmisi ja kogemust? Kas teised on võimetud andestama Sulle Su ebatäiuslikud teadmised? Kas teised hinged Su ümber panevad pahaks Su elu ja loodusrütmidega kohandumist ja teiste inimhingedega ümber käimise tarkust? Sa oled ja elad ja jagad enda kohaolekut. Sa räägid õdedele lõkke ümber lugusid. Aeg-ajalt juhtub, et teed teistele haiget ka. Vahel rõõmustad neid, Sa rõõmustad nendega koos. See on täielik leppimine eluga, nagu see oma olemuses parasjagu on; see on rahu tegemine enda olemasoluga. Vahel oled eeskujuks, kelle selge pilgu järgi eksimatult ja kindlalt seada fookus õigesse kohta, et lihtsalt olla tunnistajaks Emakese looduse imele. On seda siis nii võimatu andestada, mu laps?

meeste ja naiste sõprusest

Mina: Kas naised ja mehed saavad olla sõbrad?

Meessoost "ammune vestluspartner" (Erich): [pikk mõttepaus] Sõbrad? See tähendab siis usaldust ja mingeid ühistegevusi?! [paus, mille lõpus on tunda iroonia nauditavat raskust] Miks mitte!

Neiud, ma üritan aru saada ja selgitada, miks sõprus mehe ja naise vahel on võimatu. Vähemalt mõne mehe arvates, kes hakkab rangelt oma naise tegevust ja vabadust piirama. Neiud, mu pöördumine on pühendatud teile, et paremini mehi mõista.

Ei loe absoluutselt, mida sa sellest asjad arvad isiklikult (jah/ei), mida su sõbrannad arvavad või meessoost sõbrad, kellega "hängimas" käid ja vabalt lolle nalju räägid ja muresid kurdad ja naerad jne.... Kui sinu (abi)kaasa või poss-sõber teatab, et mehe ja naise vahel on sõprus võimatu, on asi naljast kaugel ja sul pole mõtet talle oma (ja oma "meessõprade") arvamust antud topicus peale suruda. Tema arvab teisiti. See on karm lugu. 

Meie kultuuriruum on suhteliselt vaba ja moraalitu, olgem ausad. Samal ajal kui osades maailma kohtades käib diskussioon selle üle, kuidas garanteerida, et naised ei pääseks internetti oma süütust kaotama võõraste meestega pläkutama, käib meil siin kontrollimatu verbaalne ja füüsiline hooramine ja kõik arvavad, et see on täiesti OKEI. Mõnes kohas on tõesti nii, et naine ei või võõra mehega, kes pole ta sugulane, sõnagi vahetada ega samas ruumis viibida. Kas sa tõesti tahaksid endale naist või õde, kes on oma elus enne abiellumist võõra mehega rääkinud? Keegi ei taha! Internet on patupesa, vend ei saa kontrollida, kellega õde suhtleb!

Meie, kulla neiud, hoorame ringi kogu aeg! Vähemasti verbaalselt.

Nii. Üritagem nüüd paarist lihtsast asjast aru saada. Hipiajastu free love ja eelpool kirjeldatud radikaalne moraal ja vabaduse piiramine on kaks äärmust, kuid enamik eestlastest langeb kuhugi sinna vahepeale. Aga mitte samasse kohta! Samal ajal kui mõni on veendunud, et emotsionaalselt saab lähedane olla vaid ühe inimesega ja mistõttu muude tegelaste segamine teeb elu ja süsteemid hapuks, siis mõni teine hoopiski kardab füüsilist konkurentsi, mille taustal on igati mõistetav asjaolu, et imepisike teoreetiline võimaluski mehele sarvi teha ajab ta maakeeli hulluks ning tapab igasuguse usalduse. Kuidas "sõpru" defineerida, oleneb ärevusest. Mõni ei karda midagi, mõni kardab kõike - lähedust, ajanappust, üksindust, konkurentsi, hukkamõistu, naerualuseks saamist, hülgamist, ausust, valetamist, eneseavamist... Inimesed pole sama puuga löödud.

Tõesti on pahatihti nii, et normaalne tugev ja lahedatest ja intelligentsetest meestest ja naistest koosnev sõpruskond võib sel meeldejääval hetkel mõraneda, kui keegi grupi neiu "võtab omale lõpuks mehe". See mees, heitnud neile suurepärastele meesisenditele pilgu peale, näeb neis ohtu iseendale ja loogilise käiguna otseselt keelab naisel nendega kohumise või kaudselt manipuleerib naist ajapikku oma sõpradega hüvasti jätma. Mida asjalikumad inimesed, seda suurem oht! Ka sõbrannad võivad saada suure paugu, kuna miks peaks asjalik naine oma naissõpradega suhtlema, kes on nii moraalitult vabameelsed tead-küll-kes (rõhutagem, et ka nemad hängivad emotsionaalselt hunniku meestega ringi). Mõni mees taluks pooletoobistega läbikäimist, kuid kindlasti mitte tugevate austusväärsete alfa-isastega (JA emastega, kel saatjaks teravmeelne alfa)!

Kulla naised, palun mõelge tõesti järgi, mida te teete ja tehke seda teadlikult! Mõnes kultuuris olete täielikud litsid! Te vaid vaadake, palju liha on näha te facebooki piltidel ja rannas! Miks te arvate, et iga mees arvab, et on täiesti okei sedasi teisi mehi ahvatleda? Need teised võõrad mehed ju "irvitavad" te mehe üle selsamal ajahetkel, kui te nende võõrastega räägite. Iga sekund, mis on pühendatud muule kui oma mehele, on kristalne tõsikindel fakt, et teised mehed on selle hetke varastanud;  röövinud kellegi omandi -  ja on sellega sinu seaduslikku meest, kellele sa kuulud, alandanud. Nad on sind kasutanud, tarvitanud, tarbinud sind oma vajaduste rahuldamiseks! (halloo neiud, mis on nende tuunitud fotode funktsionaalsus teie enda arvates? ilusal siledal mittemärguval kriitpaberil või läpaka ekraanil?) Mees valvab oma naist ja tahab, et mitte keegi ei saaks teda ohustada ega tema üle naerda. Keegi naerab. Küla naerab!

Kulla naised, mis iganes on te definitsioon sõprusele, ei aita ebakindlat ja väärikuse kaotanud meest see, kui teatad, et tal on sõprusest vale definitsioon ja arusaam. Vaadake! sõprus on võimatu, sest ükskõik mis ka ei juhtuks - või täpsemini teie enda väitel ei juhtu -  mees ja naine sobivad miskitmoodi loogiliselt kokku. Temal on püksis... ja sul on...! Ära hakka vaidlema. Siin pole argumente.

Sa ei tunne ennast! Mõtle ise, kui veedaksid mitu nädalat oma parima meessõbraga tundras, kast viina seltsiks, mitte ühtegi hinge lähikonnas... Mida sa nädala pärast teed? Vahid põhjapõdraga tõtt?

Kui kaks meest on talvel pakasega matkamas, siis võib-olla nende külmunud kehad leitakse lõpuks, üks telgi ühes otsas, teine teises, kägaras. Ilmselgelt mõistetavalt üritades nii sooja saada oma viimastel hetkedel enne fataalset alajahtumist. Nad olid sõbrad.

Kui su meessoost kavaler on ebakindel ja ärev selle teemaga, pole sul naisena mõtet põhjendada, et sa ei kavatse teadlikult minna Lapimaale või mägedesse, kast kondoome eesliga kaasas. Aga võib-olla su "sõber" kavatseb? See on meeste maailma asi, mida su kavaler kardab. Ta kardab alla jääda ja pähe saada ja alandatud saada ja ilma jääda. Isegi kui sina kluppi minnes usaldad oma saatja-meessõpra, miks sa eeldad, et su mehel on teda ja tema bioloogilisi instinkte põhjust usaldada? Su mees ei usalda enda hormoonitasetki, vend mõistab teist venda; teise mehega saab ta olla sõber, ta mõistab teisi mehi - sa oled ahvatlev ja vastupandamatu. Ilmselt su mees mõistaks seda meest, kes su vägistab, kuid ühtlasi peab ta tapma.

"Ma ei armu oma meessõpra kunagi!" Kui sa arvad, et sa iial ei armu oma meessõpra, miks sa ennast niimoodi usaldad? Võib-olla su niinimetatud meessõber teeb läbi isikliku transformatsiooni ja saab su unistuste meheks. Äkki su meessõber  "kasvab suureks", kuigi sa juhtumisi teda praegu ei vaata kui meest ta lapsikuse tõttu. Äkki ta loeb häid flirtimisõpikuid, kuigi sa pead teda "ebahuvitavaks, kuid informatiivseks ja armsalt nunnuks"? Äkki ta saab ajukahjustuse ja ta isiksus muutub? Äkki ta muutub alkoholi ja hormoonide tõttu ohtlikuks sinu ja su mehe aule, kuigi kainena on enam-vähem? Äkki sina naiivselt rikud oma mehe väärikust? Äkki sa kisud tüli ja jooksed pärast oma sõbra juurde ülekohtule lohutust saama? Äkki sulle endale kukub tellis pähe? Äkki sa ise saad lõpuks täiskasvanuks ja oskad oma sõbras näha tõelisi väärtusi täieliku ja täiusliku mehena. Selliseid asju juhtub vahel!

Ja kuulge neiud, miks te üldse suhtlete meestega, kes on teile nii vastikud, et igasugune kehaline kontakt oleks välistatud igasugustel tingimustel. Ärge väitke seda! See on solvav kõigile.

Kaks naist, kes teevad ajaviiteks järgi kõik need kehalised harjutused, mis lesbiporno rubriigis turustatakse, ei riku mehe väärikust. See on lahe.

Lahendus? Mul pole ühtki pakkuda, ma pole sellele mõelnud. Juur on ebakindel boyfriend. Mis muu põhjus sel veel olla saab? Kas on veel rahumeelseid lahendusi peale selle, et näiteks...

1. sulged end oma mehega sotsiaalsesse isolatsiooni 

2. üritad tõsta oma mehe enesekindlust (loodetavasti õnnestub)

3. paned end enne välja minemist riidesse

4. vms

Kas mehed ja naised saavad olla sõbrad?

Kes on sõber? Kes ei ole sõber? Kes on... eee?... "midagi enamat"? Või siis hoopis.... kes "ei ole sõber", vaid on hoopis midagi palju pinnalisemat ehk "kõigest" sekspartner? Kes on "faakpadid"? Kes on "seksivad sõbrad"? Kes on platoonilised sümpaatiad, kes "ei madalda end" lihalikule tasemele? Kes on "käijad"?

Inimesed muudkui vaidevad ja vaidlevad ja vaidlevad ja vihastuvad, kuid tavaliselt* mitte keegi ei tunne huvi mõistete defineerimise vastu.

Ma kardan, ma kahtlustan, et just selle pisikese asja pärast on tõrge või kirg sellesse vestlusse "langemise" ees.

Kas saavad siis või?!

Optimaalne Tööde Liigitus

On kaks eri  viisi töötamiseks - töö kliendi jaoks või töö investori heaks.

lootusetu loo jätk

[väsinud kurnatud alamakstud õpetaja räägib oma suhetest õpilastega]

Hiljuti ma pidasin maha teatud isikuga, nimesid nimetamata, järjekordse vaidluse ja see kõik pani mind mõtlema ja teatud määral häbi tundma, kui nüüd vaadata nukraid fakte.

vaatasin järgi, mis ma olin öelnud.

Minu kallis vestluspartner (KVP) ütles: Mulle tundub et sa süüdistad mind
Mina: ei, ma ütlen lihtsalt, et sa oled luuser

Vaadakem, mis juhtus enne seda, mis mind nii kaugele viis :( (oeh)


/---/
Mina: jah, vähemalt mingis aspektis ma arvan, et sa ei saa aru. on see halb?!
KVP: kui ma ei saa aru, on see normaalne. kui sa pead mind võimetuks seda ka peale seletamist mõistma, siis see ei ole
Mina: ja ma ei taha ka sõnadega selgitada, kui sul on targem omal käel õppida. vahel mingi tekst ei hakka sinus kõlama, mõni hakkab, olenevalt sellest, mida oled läbi elanud
KVP: Vaata, tiina. Ma TAHAN sellest aru saada

ja edaspidi kirjutasin ma ka teisi asju faktiliselt, muuhulgas


"Kuidas sa ei õpi", "sa ainult hädaldad", "ahha, sa oled lootusetu", "sa tead küll, mida sa tegema pead",  ja "sry, mul on tõsti sellest teemast jäägitult kopp ees" ja mõned kujundlikult väga koledad roppused

*****
(häbi-häbi mulle, aga mind ärritas miski tõesti enne. Mis?! Mis ometi!)

Mind, kurat ärritab see, kui mu verbaalne võimekus jääb alla nõudmistele. Ma üritan ja üritan ja üritan, kuid siis on mul mingi hetk tunne, et püüan värvipimedale selgitada, mis on rohelise ja sinise erinevus. Siis on mul tunne, et oodaku talve, kui silmad jälle harjuvad tal endal ära. Aga ei, ei lepita selle lahendusega, et ela elu ja taipa ise, mõtle ise ja koge.

Mind ärritab, kui olen reziimis, kui olen alla andnud ja maha kandnud nii enda selgitusvõime kui teise tänase arusaamisvõime, KUID teine muudkui on usin ja tahab teada, kuidas maailmas asjad töötavad. Kurat! On tüütu ja talumatu ja jultunud ja ta võiks end...

Tähelepanu! Kui sina oled seda tüüpi inimene, kes ei talu seda, kui inimesed ise täiesti aktiivselt küsimustele vastuseid teada tahavad ja küsivad ise, ÄRA HAKKA ÕPETAJAKS!

Ära lõuga gümnaasiumi ees, et "Te segate mul  töötamast. Ma annan tundi praegu". Ära röögi nagu ratta peal, teemaks algkooli lapsed on kõik nii lollid. Lapsed saavad suuremaks ja õpivad, ja ühel hetkel  avastab ta hämmingu ja segadustundega,
et
too tädi seal klassi ees,
kes väidab endal olevat närvivapustuse,
seisab seal vabatahtlikult
ja saab veel selle eest ka palka.
WTF?!
Tiina oli üllatunud.

Sa oled lootusetu?!

Alustasin paar nädalat tagasi ühe arvutimängu mängimist. Mäng on üle interneti, kus sind pannakse tiimi teiste inimestega. Ning, et ma alles algaja olin, kuulsin ma väga tihti sõna "noob" ning mid huvitavaid solvanguid oma intellekti pihta ("vaadake milline lollpea". "Pane mäng kinni ja kustuta see arvutist ära, idioot").

Kuidas ma peaks neile reageerima? Südamesse võtma ja solvuma? Miks?

Sest fakt on see, et ma olingi noob (algaja). Ning miks ma peaks seda häbenema?

Solvumine oleks loogiline vaid juhul, kus sa usud et sa tõesti oledki võimetu selles mängus arenema. Et sa oledki loll, rumal ning sul puudub õppimisvõime. Et sa oledki lootusetu.

Aga - väike vihje kogenud pedagoogilt - selliseid inimesi tegelikult ei ole. Jah, mõni õpib kiiremini, teine aeglasemalt, mõnel on rohkem seonduvat elukogemust, teisel vähem, aga - KÕIK on arenemis ja õppimisvõimelised. Küll aga on palju inimesi, kes endast ise vastupidist arvavad (vähemalt mingis valdkonnas), ning nendega on tihti raske.

Kõige hullem on aga see, kui seda, et sa lootusetu olevad, arvavad ja ütlevad ka su lähedased. "Ah, sa ei saa niikuinii aru". "Sa ei oska, ma teen parem ise". Mõlemad vihjavad tegelikult sellele, et teine pool arvab et sa ei ole võimeline seda asja omandama. Et oledki, lootusetu.

Ja nii tekibki nähtus mida psühholoogid "õpitud abituseks" nimetavad. Inimene arvabki, et ta ei oska midagi ning on lootusetu. Ja satub masendusse.

Nüüd postituse praktilise poole peale. Kuidas siis peaks suhtuma? Ning kuidas õpitud abitusega hakkama saada, nii endas kui teistes?

Kõigepealt tuleks lähtepunktiks võtta see, et sul on õigus olla see, kes sa oled. Õigus olla algaja. Õigus olla naiivne teatud maailma asjade suhtes. Õigus mitte olla täiuslik suhtleja, täiuslik inimene.

Sul on oma minevik, oma taust, mis on sind toonud sinna kus sa parasjagu oled. Mõnda on see viinud kaugemale, mõnda lähemale. Aga minevik on minevik. Seda ei saa muuta. Küll aga saad sa tulevikku muuta - ning igasugune soov areneda on kiiduväärt. Niiet 30-selt õhtukeskkooli minek ei ole häbiasi vaid väärib pigem kiitust. Ning sama käib tegelikult ka teismeeast omandamata jäänud suhtlusoskuste järgi õppimise kohta oma 20-te keskel. Jah, on kahju, et neid asju "õigel" ajal ei taibanud teha - aga siiski, parem hilja kui mitte kunagi!!

Järgmine asi, millega peab arvestama - areng ja õppimine tähendab enamasti ka vigade tegemist. Alguses suurte, mida aeg edasi, seda väiksemate. Ka see on normaalne, ning ei ole häbiasi (kuni need vead teistele olulist kahju ei põhjusta).

Alati on muidugi inimesi, kellele need vead ei meeldi. Öeldakse asju nagu "Kuidas sa saad nii loll olla" või "Sa oled lootusetu, ei õpi ka oma vigadest kunagi".

Selliste näidetega nõustuda ei tohi. See on allaheitlik, vale. Tähendab, et te võtate omaks teise inimese arvamuse, et teie - inimesena - oletegi lootusetu. Sest need laused käivad teie isiksuse, mitte teie oskuste kohta. Mis on põhjus, miks nad ehk kõige valusamad on - sest neis peegeldub see, et teid kui inimest ei austata ega aktsepteerita.

Samas, kui keegi lihtsalt "noob" ütleb - võtke naeratusega lihtsalt omaks, sest nii ju ongi. See on juba konkreetsem, sest ütleb, et te olete "algaja" selles ühes asjas. Mis on ju täiesti õige :) Lisaboonusena on selline vastus enamasti täiesti ootamatu, ning paneb sind solvata üritanud inimese natukeseks vait. Kui sellest siiski ei piisa, võite lisada midagi stiilis "Kui selle pidev meelde tuletamine sind kuidagi aitab, anna minna. Mind see ei häiri." Enamasti nad peale seda enam ei tülita :P

Ning noh, ka oma sõpradega. Kritiseerige palun tegu, mitte inimest, nagu psühholoogiaõpikud soovitavad ;) Ning õppimise soodustamiseks, tuletage meelde, et te inimesena hindate teist, aga et antud olukorrad oleks saanud paremini käituda, või et ülesande lahendus peaks tegelikult hoopis teisiti toimima jne.

Aga kui mu sõber ei saagi minust aru. Et ta ongi nii juhm, et ma tean et mul pole mõtet seda talle seletada? Kõigepealt - mille pealt sa selle otsuse langetad? Inimesed võivad vahel üllatada. Ning vahel ei ole asi mitte tema võimetuses asjast aru saada, vaid tema võimetuses sinu seletusest aru saada. Taaskord, maksab seda eristada - sest kui sa ütled, et "sa ei saagi sellest aru saada", on see solvav sest käib isiku pihta, kui aga "ma ei oska seda sulle seletada nii, et sa aru saaks", siis enam ei ole, sest käib olukorra pihta.

Kuigi - enamasti on inimesed võimelised vähemalt mingi ettekujutuse saama enamvähem kõigest. Jah, ehk ei ole võimeline 100% aru saama, mida sa mõtlesid. Aga ka 70% oleks päris hea. Ning ka 30% on kuldaväärt, kui ta varem asjast midagi ei teadnud. Arusaamine ei ole enamasti binaarne - et kas sai või ei saanud. Nagu õpetaja Laur "Kevades" - "Kui tervet tükki ei saa - tee siis pool".

Aga selleks, et nende madalamate protsentideni jõuda, tuleb seletamist alustada lihtsalt piisavalt madalalt alt, kus see kindlasti teise inimese maailmavaatega haakub. Ning liikuda sealt sujuvalt edasi arengu ja mõistmise suunas. Sest teist edasi aidata selles suunas saab kindlasti - kui sa ise antud asjas eespool oled. Võgotski "Lähima arengu tsooni" (ZPD) teooria - on teatud piirkond asju, mida inimene on võimeline omandama välise abi ja toega, aga mitte üksi. Tuleb leida, kus teine inimene oma teadmistega on, ning sealt lähtepunktist vaikselt edasi sammuda.

Vastupidiselt siis lähenemisele "Siin on minu teadmised, nii nagu ma parasjagu arvan heaks neid esitada. Kui teie minust aru ei saa, peate te lollid, naiivsed ja abitud olema." Mis ongi binaarne tihti. Tugeng kas sai 90% aru, või ta ei saanud midagi aru. Mis kahjuks ka ülikoolis väga levinud on - ning mis viib maru kähku õppejõu enda läbipõlemiseni sest sellise lähenemise järgi ongi enamus tudengeid "lollid" - ning see on tegelikult suhteliselt masendav, sest tegelikult tahavad kõik (ka õppejõud), et neist aru saadaks.

Hea õpetaja jaoks ei ole lootusetut õpilast. On õpilased, keda on raskem õpetada - sest nende maailmapilt ja väärtused on teised, sest neil puudub vastav taust või sest neil käib õppimine aeglasemalt. Ning et aeg on piiratud, siis tuleb vahel leppida sellega, et mõne õpilaseni jõuda ei õnnestu... või et tema õpetamine võtaks lihtsalt liiga kaua aega, ning ei võimaldaks teistega piisavalt tegeleda. Aga see ei tähenda, et see õpilane selle pärast halb oleks. Või lootusetu.

Ning tihti võib usk inimeste võimetesse tegelikult imesid teha. Olen seda ülikoolis programmeerimist õpetades korduvalt näinud. Kui nõrgemat, aga püüdlikku tudengit sõbralikult toetada, ning väljendada oma usku temasse ("Jah, sul on praegu raskuseid, aga kui sa kodus veel harjutad, siis ma usun et sa saad kontrolltööl edukalt hakkama!"), siis reeglina ta saabki. Kellelegi käega löömine annab aga täiesti vastupidise efekti.

Ehk siis kokkuvõtlikult praktilisest poolest:
a) Teil ja ka teistel inimestel on õigus olla mittetäiuslik
b) See et inimene teeb õppimise käigus vigu, on normaalne, mitte taunitav
c) Asjadest võib enamasti aru saada mitmel eri tasandil. 100% õige arusaamine ei peagi alguses olema eesmärk, alguseks piisab ka 30%.
c) Kui inimesesse toetavalt suhtuda, õpib ta kiiremini ning võib teid tihti üllatada.

Ning - kui inimene tahab ise areneda, EI TOHI teda lootusetuks tembeldada. See on kuritegelik!

järg teemale "kas sa esimesel kohtumisel kätte annad?"

Mul on võib-olla probleem. Võib-olla talitan valesti? Või mida sellest arvata? Aga mul on oma arvmus vähemalt, pagana pihta!

Rääkisin kunagi sellest, et leidub inimesi, kes ei anna end esimesel kohtumisel kätte. Minu soovitus kõigile, kes tahavad kohest kätteandmist, oli see, et tuleb küsida siiralt, et kas kätte annab ja kui ei anna, kehitada õlgu ja mitte minna kohtingule. Milleks end traumeerida?! Nutikamad aga näevad siin paradoksi. Kuidas seda küsida, kui inimene end nagunii kohe kätte ei anna? Kuidas saada vastus? Mida teie pakute?

Jah, täiesti õige, ma ei räägi siin seekord "kätte andmisest" mõistes "ühismasturbeerimine" Olles kuulnud korduvalt seda kätte andmise väljendit kasutatavat, on praegune kontekst ebatavaline. Ma ei räägi voodisse minemisest, vaid "kätte andmisest", mis tähendab ausust ja lähedust ja enda esitlemist nii, et inimesd võivad lõõgastunult aega veeta ja nalja heita, kartmata oma nägu ja hinge häbistada. Nad teavad kindlalt, et seda ei juhtu, kuna on teatav vastastikune meeldimine ja usaldus. Selline pilt siis, millega tegu, ei mingeid kahtlusi, ainult hea usaldus.

Kunagine vestlus Mardi ja paari teisega avaldas tõsiasja, et võiks öelda, et mina annan end võõrastele kergelt kätte. Teatud olukordades ma pingutan selle nimel, et end võimalikult kergelt kätte anda. Võib-olla pean selleks eelnevalt keskendumagi ja vakselt pea tühjendama oma muredest. Aga jaa, see peletab nii paljud mehed minema, mis on jäägitult tore asi.  Või jäävad uskumatult vahtima, saamata aru, millest ma üldse räägin ja miks ma ei veiderda nagu kohtingul kombeks. Ma olen uhke selle üle, nii et seda võib nimetada ka juba lausa narrimiseks. Ma olen teist parem, kõigist teist, võin seda oma käitumisega välja näidata, kaudselt sümbolitesse panna. Kõik, kes tunnevad ebamugavalt selle tõttu, et ma lihtsalt ei viitsi odavate vahenditega flirtida ega endast salapärast muljet jätta, võiksid võimalikult kiiresti põgeneda. Kui ma ei meeldi kui inimene, ja kui Sulle ei meeldi mu tegelikud mõtted ja tunded minu komplektis, siis - justnimelt tänu sellele, et olen end kohe kätte andnud, ei ole mul enam võimalik aega asjatult kulutada.

Pean ilmselt lähemalt selgitama, kuna mulle on heidetud ette, et jätan siiski endast reserveeritud mulje, mis puudutab suhteid vastassooga. OK, ma tuletan meelde, mida ma paar aastat tagasi oma sõbrale selgitasin vestluses: On vaja välja selgitada ja endale siiralt otsa vaadata ja küsida, milleks sul meest vaja on. Milleks? Et võtan ühe suvalise ja panen ta nurka istuma nagu Pontu? Jah, ka Pontul on siirad silmad ja ta on nummi ja sööb nii armsasti ja temaga saab jooksmas käia. Aga mida veel? Kas pole alandav, kui mingi inimolevus on samas rollis? Meessoost päälegi. Siis on veel see põhjus, et mehed hädaldavad, et naine tahab ainult nende raha. Jep, ma avaldan tõe, teile võib tunduda täiesti õigesti. Iseasi ka, kas naispool on seda endale teadvustanud. End üles tuunida ja sellega lasta endale asju osta, vastutasuks teadagi mida, see ei ole peen kavalus minu isiklike tõekspidamiste kohaselt, ja see ei ole mu eesmärk. Aga ma olen kokku puutunud, et naised arvavad, et nad on jube kavalad sellega ja väljendavad üleolekut teiste omasuguste naiste seltsis. On teenused, mida pakutakse, vastutasuks räägitakse meestest halvasti ja kritiseeritakse väiksemaid kehaosi. Ükskõik mis, vastuteened mõne (minu) meelest on prostitutsioon, ja mitte sümbioos.

Ühesõnaga, tuleb mõelda, mida oodatakse ühelt suhtelt teise inimesega ja mis tundeid ja suhtumist tahetakse endale lubada. Kui eesmärk on mees rõngastada (nt abieluleping), raha küsida, pidada skoorimise päevikut või midagi muud, siis loomulikult kehtib see lihtne põhimõte, et eesmärk pühendab abinõu. Ilmselt ei ole kõige mõistlikum avaldada kohe, et mu elu eesmärk on saada omale mees, kes oleks nõus minuga abielluma, või et kedagi enda omandiks pidada. Ei ole mõistlik ka öelda, et huvi pärast tahan näha su riista võimekust, et sellest pärast sõbrantsidega rääkida. Ei ole hea mõte rääkida võõrale purjus mehele, et proovin kõigi meestega last saada. Kui oled mees, siis ei ole mõistlik kohe alguses naisele öelda, et tahan proovida, kas mu trikid mõjuvad, et sind täna voodisse saada (sõbrad juba vedasid kihla, nää seal nad ongi). Ahjaa, kooli ajal oli see veel pagana "käimise" mõiste, kes kellega on käinud või käib või on suutnud käia.

Pidage meeles, et ma ei arvusta mingist pühalikust vaatepunktist, kuidas maailm peaks toimima õigesti või hästi. Eeldan, et on olemas vaid põhjus ja tagajärg ja vaba tahe põhjuseid suunata. Seega ma ütlen, et kui Su eesmärk on  "saada tänaseks ööks omale naisekeha", siis on kindlasti nõuga abiks kogu see kirjandus, kuhu on kirja pandud hunnikute viisi meetodeid ja õpetlikke tekste, kuidas suhteliselt "rumalaid" naisi haneks tõmmata ja meelitada ja trikitada tegema seda, mida Sa tahad. Ilma, et nad ise endale teadvustaksid. Neil, kes nii teevad, on täitsa põhjendatud eetiline loogika -  kui kõigile subjektiivselt meeldib, miks siis mitte?! Kui sõnastada see ärakasutamisena, siis muidugi ei meeldiks ja seega tuleb vältida seda mõttekäiku avaldamast.

Nüüd on õige hetk rääkida minu eesmärkidest. Tahan end hästi tunda ja nautida koos oldud aega teise inimesega. Kõige mõnusam on siis, kui saan olla ärevusevaba ja tunda seda, et tean teist piisavalt hästi, nii et ma ei pea miskit kartma. Mulle meeldib mõelda, jagada infot, arutleda, teha nalja, kuid mis peamine - et meie mõtted liiguksid mingi ühise eesmärgi nimel või enam-vähem samadel radadel. Selline ühenduse loomine ongi ju suhtlemise mõte. Ma ei ütle, et ma suhtlen arvutiga, kui ise infot otsin, kuid teise inimesega võiks ju ikka tunda, et "suheldakse", et teisel on mingi vaba tahe ja mõtted ja üllatusi, mida saab jagada. Mingi eriline asi, mida minus ei ole, võiks öelda selle kohta. Kogemuse üle arutlemine, vaimse stimulatsiooni tundmine. Ma tunnen ju ära, kui mulle meeldib. Mõistate? Ma tahan teada, kuidas maailm toimib, mulle meeldib mõelda ja mulle meeldib suhelda ja tunda, et pole päris üksi. Mulle ei meeldi, kui mind kritiseeritakse ja rumalaks peetakse, ei meeldi kui mina ei meeldi ja minus nähakse mingite selliste eesmärkide rahuldajat, mis mulle ei meeldi. Ma olen alati öelnud, et mulle meeldivad inimesed, kellele mina meeldin. See on naljakas mõnede meelest, aga on ju loogiline? Miks ma peaksin tahtma vabatahtlikult enda omaks inimest, kellele mina ei meeldi? Ma mõtlen isiklikke intiimseid suhteid, mitte suhtlust ärikeskkonnas. Miks ma peaksin end sappa haakima inimesele, kes mulle ei meeldi, kuna ta suhtub minusse halvasti? Miks peaksin olema huvitatud enda maha tegemisest ja jätkuvast möödarääkimisest. See ei meeldi ju mulle!

Ma arvan, et ma olen end piisavalt selgitanud ning selle valguses ilmselt koorub välja see, miks on mõistlik end kohe kätte anda. Kui sa end kätte ei anna, siis lood endale reaalajas agooniat. Me küll vahetame repliike, aga kas see ongi elu? Jah! See ongi, elu käib kogu aeg. Mina häälitsen, tema häälitseb, kumbki sotti ei saa, vahetame fakte. Kõlab nagu ärikohtumine?! Vabal ajal!

Ühesõnaga, kui ma teadvustan, et ma elan nüüd ja praegu ja minu eesmärk on vahvalt vestelda, jagada end ja mõelda ja teha midagi koos ja kõik see muu hea, siis aega ei ole raisata, kahjuks. Mis mõttega ma lähen mingi inimesega  baari, kes saatis mulle netis kirja mu välimuse teemal, et ainult tühiseid repliike vahetada? Jajaa, äkki peaksin vaatama näljaselt teda, äkki muidu ta pole nõus minuga abielluma? Kas pean üksinduses mõistatama, kas teise jaoks on mu rinnad piisavalt suured. Jah ja ma mõtlen, et ilmselgelt ju innustavast vestlusest pole me kumbki huvitatud, kui me ei ole sellega juba kohe praegu alustanud. :( Masendav lihtsalt. Kas ta mõttes on ühismasturbeerimine? Kas mina pean olema objekt, kes peaks olema talle sellega abiks?

Et sellisest totrusest välja tulla, panen ette end kohe kätte anda. See on vaba maa. Ma ei pea täitma isegi viisakusreegleid, ma ei pea istuma kenasti jalad koos ja naeratama, et kõigile meestele meeldida (loe: ma ei pea olema kõigile maitsev toit, nämm-nämm). Kui ma teen midagi ainult selleks, et meeldida neile, kes mulle ei meeldi, siis ma esitlen end kui toitu. Mina ei saa midagi, aga mind tarbitakse (nämm, oli hea?). Kui ma saan miskit kenast käitumisest, millega rahule jään ise, see on teine olukord. Meil on vaba maa, ma pole ori ega omand, idee poolest. Ma esitlen end parima äranägemise järgi. Ja ma ütlen ja annan nõu, et tuleb end kätte anda. Kui su eesmärk ongi huvitav ja aus vestlus, tulebki see letti lüüa. Või tuleb rinnad letti lüüa? Inimesed, kes pole huvitatud ja kes on ka vaba tahtega vabal maa, tutvuvad kaubaga ausalt ja kui ei meeldi, lahkuvad väärikalt või paluvad mul lahkuda. Võib-olla vaatan veel selgel pilgul paar sekundikest vastasseina, joon pitsi tühjaks, panen mõõduka liigutusega lauale ning sammun väärikal sammul uksest välja. Lihtne ja aus. Mul ongi ausus eesmärgiks ja juba ma olengi sujuvalt eesmärgi saavutanud. Suurepärane.

Kui eesmärk on nautida närvikõdi ning erutust teistega trikitamise ja mängimise võlust, oleksin teistsugune ja käituksin hoopis teistmoodi. Mis mõttega ma lähen välja, et mängida võõraste meestega mängu  "issand, sa ei hammusta mind läbi ja arva ära, mida ma praegu mõtlen". seltskond koguneb ka vastav siis Su ümber. Kujutan ette, kuidas mõnedki mu sõbrad lihtsalt naeraksid kõva häälega, kui näeksid kuskil  mind baaris, näpp suus, silmi plõksutamas ja eputavaid fraase pillamas. Minu puhul oleks see nali, mõnede suguõdede puhul on see karm huumorivaba tegelikkus. Neil on ka parajad satelliidid ümber tiirlemas.

Su käitumisel on olemas mõju. Ma pole käitumise ekspert ja ma ei oska ennustada ette kõiki olukordi. Aga ma saan end usaldada ja oma tähelepanekutest õppida. Ma saan olla endast rohkem teadlik ja julgustan ka teisi selles suunas liikuma. Praegune teema "kas sa esimesel kohtumisel kätte annad" võiks julgustada Sind mõtlema, et kas see, mida teed ja kuidas Sa suhtled, täidab ikka eesmärgid või ei. Mul on eesmärk end jagada ja vestelda huvitavatel teemadel, seega pole mul (vist??) teadlikult mõtet jätta endast valet muljet. Räägin oma mure ära ja igaüks teab ise, mida ta minuga siis peale hakkab. Ma arvan, et see on mõistlik. Mul on kogemusi ja alust nii arvata, kuna ma arvan, et mu praegused sõbrad kui  päris hõivatud inimesed ei viitsi kunagi flirtimismänge raamatu järgi sooritada, sest need on ju surmigavad. On mulle, neilegi on. Ma usun, et kui inimene tahab näiteks minuga tutvuda, siis ma ei viitsi oma aega kulutada, et peale kümnendat kohtumiskorda küsida, et "noh, mis muidu mõtled ka?" ja põnevusega oodata ja aimata, kas ta on huvitatud enda avamisest või ei, või vilistab temas kõle tühjus. Kui inimene pole võimeline kohe mu huvi köitma, teist korda ei tule. Aus kaup võiks olla kaugelt näha, et mind ligi meelitada, vältida eksitusi ja ajaraisku.

Nüüd ma hädaldan. Ma ei oska käituda ja ma ei oska olla, ma ei oska saada seda, mida ma tahan. Ma võib-olla keeran kohe head tutvused sellega mokka, et ei viitsi liiga kaua viisakusi vahetada. Võib-olla areneks sellest midagi head veel, aga näe, möödusime pilkugi vahetamata. Ma ei oska end reklaamida nendele, kellega ma tahaksin suhelda. Ma kardan, et ma ehmatan inimesed minema ja ma jään igaveseks üksi kööki istuma ja üksi mööda Tähe tänavat lonkima. Ma kardan, et mind peetakse rumalaks ja mind põlatakse ära. Mul on jäägitult madal enesehinnag aeg-ajalt. Ma tunnen vahel, et ma pean end reklaamima paremana kui ma tegelikult olen. Aga ma ei oska, ma ei suuda ja ma olen loll ja liiga noor, et midagi teada. Ma peaksin enda haletsemisega minema nii kaugele, et tahaksin tapeediga ühte sulada, et keegi mu hädisust ja haledat meeleolu ei märkaks. Võib-olla peaksin minema välja ja maalima näo ja käituma õpiku järgi ja pärast endale ütlema, et ma olen võimas ja ma saan inimesi lollitada ja kõik nad on nii madalalt väikesed, kes nad minu naiselikule mõjule allusid, mis pole ju minu süü! Võib-olla peaksin ma endast neil hetkedel mõtlema halvasti ja teistest samamoodi, kuna nad ei oska näha mu tegelikku palet.

Ma tean vaid üht. Ja see on fakt. Ma võin olla mures, et ma ei meeldi ja olen ebakompetentne, käitumaks õigesti, kuid on olemas midagi veel hullemat. See on see õudusmoment, mis tabab mind siis, kui ma käitun valelikult ning püüan jätta täie teadmisega endast parema mulje kui ma enda meelest väärt olen. Sel meeldejääval viivul kaotan ma automaatselt kogu austuse nende vastu, kellele ma meeldin. Ma mõtlen siis nii, et nad elavad vales, ja nad on liiga rumalad, et sellest läbi näha. Ma olen suur võimas emane mamma, kes karjatab rivistatult sipelgapesa enda järel. Kas pole võimas? Minu isiklik hädiste isaste isendite paraad. Mida ma nendega peale hakkan? Saadan pärast päeva lõppedes nad igaüks oma koju tudule, ise lähen duši alla, pesen maski näolt, ohkan ja lähen peale viivukest haletsushetke rahulikult magama?! 

Ma tean seda, et ma tunnen end siis hästi, kui ma saan inimesest mõelda kui võimsast ja sõltumatust, vabast ja üllatusi täis isikust, kes on vabast tahtest minuga nõus tee peal kohtuma, maha istuma ja lõkke ümber lugusid jutustama. Võib-olla siis läheme oma teed, kuid mul on midagi ilusat kaasas, kas elutarkus, maailma jagamine, uus mõte või teadmine, et ma pole oma hinges üksi. See toidab usku, et teisi on veel, kes pole hingetud arvutid. Kes on võimsad, jõulised, elujõudu täis loomad, kes elavad karjakesti ja suhtlevad. Mulle meeldib, kui mehed kutsuvad oma kaaslasi "vend", see ikkagi väljendab kokkukuuluvust. Isegi, kui see rõhk on kergelt negatiivne "too vend on ikka veider" või "too vend ei jaga absull matsu". kuidagi südamelähedane on ikka see, et räägitakse ikka justkui ühest omade sekka kuuluvast. Mulle meeldiks, kui saaksin olla kellegi n.ö vaimne Tütar, et õppida, või Õde, või Teekäija, või Õpetaja, kel on oma pojad ja tütred. See kujutlus on aktsepteeritav. Vastand on mina kui "toit, mida võõrad tarbivad" või mina kui "piitsaga väepealik-mamma" või mina kui "lihtsameelne hoor".

Ma tahan jätta endast ausalt pilti sellest, kes ma olen. Ma võin olla veel kogenematu ja puusse panna ja eksida rämedalt sotsiaalsete normide ja mainekujundusreeglite vastu. Aga ma tean kindlalt seda, et kui ma lähen välja enda karja otsima ja ma käitun teadlikult kui "lihtsameelne hoor", siis ma ei leia oma karja, mida otsin. Kui ka sina tead õdesid või tütreid, kes sellest lihtsalt tõest aru pole saanud, oleks väga armastusväärne seda neile selgitada. On ikka pagana raske leida ühtekuuluvust ja armastust ja kõike seda head, kui käitutakse ja riietutakse kui  "hoor" (mõned on raskemini kättesaadavad, mõned rumalamad ja seega lihtsamini). Mainekujundus on oluline küll, tuleb reklaamida õigesti. Muidu on häda majas.

Jah, ma ise ei näe, oma eesmärke vaadates, et on mõtet pingutada selles suunas, et olla lihtsalt kallim ja luksuslikum prostituut. See oleks nukker. Seega ma pole välja mõelnud paremat viisi selle vältimiseks kui end kohe kätte anda, sest seda ma ju tahangi. Ma tahan, et vabatahtlikud  inimesed oleksid minu käes ja mina nende käes, oleksime koos. Ma ei mõtle lihakehade lähenemist selle mõistega.

Võib-olla talitan valesti ja hirmutan inimesi ja olen lõpuks elu lõpul kibestunud ja üksi, kuid ma ei oska paremini. Võib-olla tasuks trikitamine ära?! Ma olen kannatamatu ja ei oska. Võib-olla tuleks inimestele anda rohkem aega? Võib-olla inimene teeb minu kohta valesid järeldusi (on loll järelikult!!!!) Pagan, aga seda ma tean kindlalt - kui ma talitaksin teisiti, ei tahaks mina jälle neid. See on ürgne kuidagi. Ma ei saa võtta meest erutava ja elevusttekitava partnerina, kui mul on ettekujutus, et ta on nii loll, et ei saa arugi, kuidas mina olen ta ümber sõrme keeranud. Mees võib mind ümber sõrme keerata, kui ma sellest aru ei saa, palun! Kui ma ei tea ja talle meeldib, on kaup hea ja aus, kuna see ei häiri mind. Kui meeldib, siis meeldib. 

Nii lihtne see ongi. Võta või jäta. Mind võidakse petta, ja ka näiteks mina võin Sulle tahtmatult või tahtlikult valetada ja võib-olla valetasin ma kogu selle postitusega praegu (ütled ära, kus?) Kuid minu jaoks algab ületamatu probleem alles siis, kui hakkan Sinust mõtlema kui rumalast, kes ei tule minuga toime sellisena nagu parasjagu olen või esitlen.