Kas loobuda viisakuse tõttu küsimustest? Aga siis loobun empaatiast.

Kas loobuda viisakuse tõttu küsimustest?

Jah, vahel on hädasti vaja, et keegi ütleks: "See kuningas on ju alasti?"
 Aga viisakad inimesed ei küsi. Ega võta seda teemat päevakorda (agendasse).

Võib vist öeda küll, et mina esitan tavaliselt väga palju küsimusi, aga ma tean, et vahel on mõned teemad tabud. Aga mitte ainult. Vahel pole meie õhtune vaba aeg mõeldud "probleemide" arutamiseks. Vahel ma ise ütlen, et "kuule, räägime parem millestki rõõmsast hetkel!" Või siis vastupidi: "ma tahaks kurval teemal arutada," või siis: "ma tahaks mingil teemal väidelda/mõelda selle üle," täiesti neutraalse meeleoluga.

Seetõttu ongi enesekehtestamisoskus nii oluline asi: me ise saame valida vestlusteemasid, kuna meil endal on oskus oma aega ja oma elu ise planeerida!

Vastasel juhul - kui sa iial ei oska "viisakuse" tõttu vestlust suunata, lähedased ise peavad sinu enesetunde eest vastutama ja "viisakusest" vältima kõiki küsimusi, vältima kõiki potentsiaalselt ebamugavust tekitavaid teemasid, vältima küsimusi, millele ei leidu ühest vastust. Et sind mitte pahandada.

Hiljuti ma tahtsin ühele küsimusele vastust, kuid mu vestluspartner ei tahtnud seda tol momendil päevakorda võtta. Ma nägin küll, kuidas ta üritas "vihjata", et mu küsimus on "valedel alustel" või et ma ise olen väheinformeeritud.
 -Mida sel juhul teha? Haarata sõnasabast ja hakata vaidlema? - Jah, ma olen vähe informeeritud. Seetõttu ma ju küsingi?! Kas mul pole "õigust" seda küsida?! No eks igaüks tahab ju maailmast sotti saada ja sõnavabadus on Põhiseaduses sees. Minu võit vaidluses on ette teada.

Aga jah, mida siis teha? Kas olla "viisakas" ja tunnistada, et mu küsimus on rumal?

Mõnes seltskonnas on vestluse metatasand ja enesetunde teemad alati päevakorrast maas.

Kui läheneda ainult empaatiliselt, psühholoogi mängides, võin teisel aidata saada oma tunnetega kontakti: "ma näen, et sa tahaksid praegu tegeleda hoopis muude asjadega, kui mu keerulistele küsimustele vastust anda. Millele, ma isegi tunnen, pole ühest vastust. Kas tahaksid sellest rääkida millalgi hiljem? Mul oleks selle üle hea meel, kui saaksid mind veidi aidata" -See viis on üsna mõistlik paljudes olukordades.

Jah, aga point on selles, et mõnes seltskonnas on tunnete teema (ja vestluse metatasand) täielikult agendast maas. Ka tunnetele vihjamine võib olla ebaviisakas tegu. Eriti, kui tunnetest ei räägita kunagi. Siis viisakas inimene saab nõiaväel vihjest aru, et ta "küsimus ise on rumal", ja lõpetab vestluse.

Aga see ebakonstruktiivne suhtlemismuster ei pea selliseks jääma! Kui õpime ära, kuidas edastada enda soove, oma tundeid, ehk end kehtestada, saan olla oma väljendustes vabam. Siis mu lähedane ei ründa mind pahaselt, vihjates: "no see ei ole sinust just ilus"

Aga on ilus! Ilu on küsmuste esitamises. Ilu ongi maailma uurimises, uudishimus ning elurõõmus, uute muljete saamises, õppimises, tunnete jagamises, avatud meeles.

Kui see kaob, oleme vanad. Meie ajud kärbuvad.

Jah, eelistan agenda valimise oskust, mitte viisakat vaikimist. Eelistan viisakat agenda valimise oskust, mitte ründamist. Eelistan endast lugupidavat agenda valimise oskust, mitte tallalakkumist. Eelistan siirust, mitte silmakirjalikku vihjamist.

Eks ma solvun vahel vihjamise peale :) Kuna mul on teised väärtused, jah vahel ma tunnen, et teised võiksid pigem minu reeglite järgi mängida. Ja minu reeglid on, et parem räägime juba otse, kui ründame vestluspartnerit kõrvalise teemaga või teeskleme solvumist. Ma vahel kiusust ei arvesta vihjeid. Ma vahel väsimusest ei jaksa vihjeid jälgida. Või siis tahan end vabalt tunda ja leian, et mu moraalne kohus pole vihjeid otsida.

Miks siis mitte õppida enesekehtestamisvõtted ning suhelda vabamalt?!

Jah, ma väldin neid vihje-inimesi. Sest see on emotsionaalselt kurnav, ja klatsh iseeneses on surmavalt igav! Kui samal ajal on meil maailm valla, mida siiralt uurida! ....kui samal ajal saame minna lähemale, mitte ehitada seinu üksteise vahele. Seinu teadmiste ja seinu inimlikkuse vahele.

Küsimuste küsimine aitab meil jõuda lähemale teadmisele, lähemale üksteisele, lähemale mõistmisele ja hoolimisele. Loobudes küsimustest, loobun empaatiast.

Jah, "viisakusel" on vahel väga kõrge hind. See maksab inimlikkuse. Me loobume empaatiavõimest.
Sest!
Me ei saa aru.

Kas armastus on tegu või tunne

Ma olen kohtunud kummaliste inimestega, aga hiljuti kohtasin ma isekat inimest ka. Ma kohtusin iseka inimesega. Ära nüüd imesta, kallis lugeja, kus ma varem olen olnud... Aga tõesti-tõesti, ma pole varem süvenenud isekate inimeste maailma, kuna nad pole minuga tahtnud suhelda. Seletus on rabavalt lihtne ja loogiline - raha mul pole, ja minust nad ei hooli (ega kellestki teisest).  Tegelikult ma ka edaspidi neid ilmselt eraelus niisama lihtsalt ei kohta.

Isekus... hmm... Kuidas neid inimesi aidata? Mida neile öelda? Kuidas olla nendega läbinisti empaatiline, kuid samas juhtida pehmelt ja tugevalt "õigele" rajale? Isekas inimene kannatab, vähemalt need, keda ma kohtasin... Ta kannatab kõvasti. Kannatab üksinduse, kannatab igavuse käes. Ta kannatab, kuna ta tunneb, et ta elu on sügavalt mõttetu. See ongi! Ta elu on tühine, ta ei aita mitte kedagi, ta kaebleb, ta hädaldab... ta tunneb, et teised teevad liiga vähe. Vanemad on halvasti kasvatanud, partner pole piisavalt musitanud, ülemus ei ole piisavalt kiitnud, vestluskaaslased pole piisavalt tänulikud. Riik ei anna talle piisavalt raha. Jah, ja mis kõige olulisem - mitte keegi ei armasta. Ju vist. (Ta on taibukas)

Ma nägin inimtüüpi, kes ei tea, et ta peaks hoolima hakkama, selleks et depressioonist ja igavusest pääseda.

Nojah, enamus meist vajab mõtestatud tegevust, me vajame, et keegi sõltuks meist. Või et me suudaksime midagi muuta, panna kedagi naeratama. Ehk tahame kontrolli millegi üle? Kontrolli elu üle, et kellelgi oleks hea. See ongi vist armastus, kui tunneme tõeliselt sooja tunnet, heldimust, rõõmu ja ühendust. Oleme tõeliselt kaastundlikud, tahame kedagi rõõmustada. Maailm vajab meid.

Ja siis on mõned õnnetud, kes tunnevad end tõeliselt halvasti, kuna neil ei ole mitte kedagi, kellest hoolida. Tuleb tähele panna, et ma nägin nimtüüpi, kes isegi ei tea, et ta peaks teistest hoolima hakkama, selleks et oma depressioonist ja igavusest pääseda.

Kas ma olen julm? Kas ma teen kellelegi oma sõnadega liiga? Kas ma olen südametu, öeldes, et teistest tuleks tõeliselt hoolima hakata? Kas keegi vaidleb vastu, teatades, et hoopis teistel on kohustus ESIMESENA armastama hakata?? Ja siis, sina, oled nagu poes, vaatad ja uurid, kas kaup vastu võtta? Kas see kaup rahuldab mu nõudlikke kapriise? Kas ma tunnen end piisavalt rahuldatuna?

Vaat mina ei julge eraelus öelda, et võiks hoolima hakata. Aga see kohutav kannatusterohke igavus on hirmus.

Kui tunned end ära... lahendus masendusest välja on olemas. Ma annan suuna kätte. Kui see postitus siin kellegi elu suudab muuta, olen õnnelik. Kui keegi on ärritatud, hinga rahulikult.

Sest tõesti, inimesed küsivad minult vastuseid, ja vahel ma otse ei julge öelda. Ma kardan solvata. Sest igaüks tahab mõelda, et nad on juba piisavalt head. Aga probleemiks on salajane mõttetuse tunne.

Kui tunned, et sa niisama oled mõttetu ja väärtusetu, tee mingi heategu maailmale. Su elu muutub mõttekaks.

Soovitus: Jätkata hoolimist, tubli! või  alustada hoolimisega, jätkata regulaarselt.

Hoolitse taime eest, silita kassi, naerata, tee mingi töö ära, anna midagi maailmale oma kutsetööd tehes, tegele vabatahtliku tegevusega, mängi naabrite lapsukestega, pühi trepikoda ära, aita kellelgi poes käia... toeta noorte ettevõtmisi, osta teatripilet....

Jah, vahepeal võib mind teatrisse vaatama tulla. Genialistide klubis on viimased  "Rääkiva inimese" etendused. Rääkiv inimene. Tõeliselt diip.  Tõeliselt meelelahutuslik. Samaaegselt. Ja piletirahaga toetad toredate noorte teatritegemist. Siis sa hoolid. Ma tean.

"Rääkiv inimene"

Hädaldav elustiil teeb tuju s...ks!

Mul on tõsiselt võetav tähelepanek. Nimelt me kõik teame, et mõned inimesed vinguvad teistest rohkem. Ehk on mõnel perekonnas täiesti must lammas, kes hädaldab pidevalt, ilma igasuguste pausideta. Jah!

Viimasel ajal ka mu eraelus on mu tutvusringi tekkinud mõned sellised inimesed. Nii et räägin suu puhtaks. Miks ma räägin siin suu puhtaks? Jah, sellel on ka oma point. - Sest nendega ei annagi suhelda. Ei saagi sõnumeid vahetada. Ei saagi siirastest mõtetest rääkida. Ei saagi asju arutada. Sest nad ei kuula. Nad ei kuula, kui nad hädaldavad. Ja nemad, nagu ma ennist ütlesin, hädaldavad kogu aeg. Jah! Isegi siis, kui nad on vait, valmistavad nad oma peas ette repliike, mida välja paisata. Kõik on halvasti, kogu aeg. Ilm võib olla päiskeline, vihmane, lumine, lõrtsine, sume.... nende tekst, mida nad huultega välja ütledad, jääb samaks. Hüüatustel on sama kõla, helin, toon, rütm, meloodia.
"kõik on perses!"
"kõik on putsis!"
"täielik sitt"
"putsi"
"ütle, on ju nii!"

Uue ajastu palveread? Uue religiooni algus. Sest vanemaealised prouad ei ole sellise mantraga eriti harjunud. Tõmbuvad õudusest eemale, kui noored niiviisi palvetavad.  Ka mina ei poolda sellist usuvoolu.

Miks?

Sest see usk on uskumatult sitt. Andke andeks, et ma sellist sõna kasutan. Aga saate ju isegi aru, et vaimse kirkuse asemel läheb tuju uskumatult halvaks, mõte vajub mülkasse ning ma ehitan enda ümber kaitsevallid. Sest kui minuga ei suhelda, ma selle ususektiga ei ühine. Tuju läheb halvaks.

Jah! Kallid inimesed. Kui Teie tuju on krooniliselt halb, siis palun pange tähele, millega te päev otsa tegelete! Millega te olete hõivatud nii 8 kuni 12 tundi iga päev? Äkki teete veel ületunde ka? On see pidev häda ja hälin? 
Jah, kui nii, siis SUHTLEMISEKS ei jäägi ju aega!!! On vaid ühispalvused. ja kui mina sellesse sekti ei kuulu, siis mind Sinu elus ei ole. Ega tule!

Häda-häda-häda. Mul on ette heita, et kui meil on ühisprojektid teha, siis see on uskumatult keeruline, kui suhtlemist ei toimu. Sõnumite vahetamist ei toimu. Ega hakkagi toimuma, kui palvus ei lõpe. Või mantra. Ma ei tea, kuidas nad seda nimetavad, kuna nad on liiga hõivatud, et minu küsimusi kuulata. Ja nad ka ei vasta.

Nii, minu teooria on, et kuna sotsiaalsed sidemed on inimloomale üliolused, ja teada on, et "tänu" pidevale hädaldamisele suhtemist ei toimu, hädaldajad tunnetavad üksindust. Üksindustunne aga viib depressioonini. Ma väidan, et mulle tundub, et ületundidega hädaldajad muutuvad depressiivseks.

Lahendus on lihtne. Hädaldamine lõpetada ja märgata inimesi enda ümber. Vähemalt mõned tunnid päevas. Või siis, kui meil on vaja ühise projekti kallal tööd teha. Teeb minu elu lihtsamaks. Ja suhelda on tore.

Aitäh kuulamast!