Ihnsaga luurele ei minda

Saaks ainult natukenegi kaltse juurde. Ja tere kah.

Üks oluline tähelepanu fookus on andmise praktika. On väga suur vahe, kas isiku silmad ja mõtted liiguvad ahnitsemiseks või isik märkab, kuidas ta saab head teha. Ja hea eest ka siis tasu vastu võtta.
Vähemalt mõned väidavad nii.

Toon näite enda elust. Tudengina nooruses on mul olnud õnn tutvuda mitmete lahkete isikutega, kes on mulle eluaset pakkunud. Kohe räägin, mida ma neist mäletan. Mu tunded on soojad ja kuumad täna isiku suhtes, kes kolis oma kodust välja ja soovis mulle ja meile igati head. Kui küsisin, et kas võin ta taldrikuid kasutada ja muid asju, ta vastas. Ja mina küsisin, et mis saab siis, kui miskit lõhun ma. Ja ta viitas elule endale ja mis on selle loomus. Käisin luurel. Lähen luurele. Tore on. Temaga. Mõelda mõtteid.

Näide kaks. Mälupilt: Sisse kolides korter isiklikke asju täis (nagu ma pean tavaliseks). Ent asjad on kasutud ja neid on palju. Pagendan need siis nurkadesse, kappidesse, seina äärde, enda asjade vahele. Isik käib siis vahel külas, uurib ja pistab asju sinna, kust ta võttis. Tagasi. Harva paigutab ümber. Viitan, et ta asju on kapp täis ja kas ta vajab midagi ja tahab näha. Ei. Ta ei taha näha, ei aidata mulle pinda vabastada. Kui märkab mingit kaltsu, minu asjade vahel - ja see on tema - ahnitseb enda kätte. Ja kardab vist. Et see sente väärt ribal ei saaks mulle liiga lähedaseks. Külastada mind kesk tema omaks peetavat prügi, ja kui ka ütelda tere, siis fookus liigub tere asemel sinna, et saaks natukenegi asju juurde. Et üüriline ikka elaks rämpsu sees ja keegi ei oleks kasutusse võtnud kardinaid, mis olid surutud kapi ja seina vahele.... Sest....
Ta ei võtnud endaga lahkudes iial midagi kaasa. Jättis koorma korterisse. Alati. Ta tegi ahnitsemise praktikat. Lahkudes ta enda poole kõverdatud küüned lõtvusid ja käed vajusid rüppe ja pühad rekvisiidid potsatasid tagasi pühakotta minu hoolde. Lükkasin seina äärde, toppisin kappi vabadesse aukudesse, pressisin pragudesse.

See oli nii.

Fookus isiku silmadel on sihkat-sahkat. Mul ei tule mitte ühtki luureplaani. Ei olnud seda toona, ei ole ka nüüd. Miks peakski? Suhtun temasse ka soojalt, ent tunne reaalselt kuumaks ei lähe.

Kas ta olla. Ehk kohtume taas.

Kui kohtume taas, ei tea.... Või just tean ette määratult, determineeritult, tema vaba tahet välistades. Eks ikka on tal sihkat-sahkat. Ilmselt ta vestluse asemel mõtleb, kuidas mult midagi saada kohe. Võib-olla. Mina ju ei ole iial ta sisse näinud. Ehk uurib mu keha ja mis sellest loota.... Ei tea.

See öeldud....

...räägin nüüd, kuidas ma päris ise käitusin. Kui ammu kolisin, oli mul karp vanu kunstitarbeid. Pliiatsid, poolkuivand vildikad. Kolisin. Kirikuõpetaja oli külas ja pakkusin kogemata, et kas ta tahaks. Ta mõtles ja ütles, et jah, lapsed ehk. Ja sel hetkel välgatas minus ihnsus. Äkki ikka endale hoida? Arusaadavalt ta tajus seda, et nonii, luure jääb ära. Lapsed imegu käppa. Ja nii jäigi. Võtsin oma karbi, kolisin ahnitsetud kuuri külma kätte, siis korteri riiuli kõrvale hunnikusse, siis prügisse. Ehk siis vildikad kuivasid riburadapidi ja maksin korteri kütte eest, et seda ruumalaühikut soojendada ja mitte oma jalga sinna tõsta. Kas kuivavad rahus. Nii on ja oli mu ihnsuse treening.

Inimesed kohtavad mind, näevad mu hinge ja fookust ja teevad omad järeldused. Ja see tegelikkus on!

Vahel imestan. Vahel ei taipa imestada. Vahel kibestun või näen ise kibestunud hingi. Vahel nemadki imestavad. Või kurdavad, et elu on ebaõiglane.

Saaks ainult natukenegi kaltse juurde.... ja tere kah.

Minu lugu on läbi. Ent mõneti jätkub.

Nii et vaimse teekonna üks juur-alustala on andmise harjutamine. Et saaks natukenegi fookus... No et oleksid rohkem päris, elus inimese moodi.

Et oleks luuramine, mitte hiilimine. Mitte nillimine. Luuramine. Mitte pillimine. Luuramine. Mitte pommimine. Hoolimine.

Silmad käivad sihkat-sahkat, sihkat-sahkat. Ette-taha, üles ja alla. Saaks ainult natukenegi ihu ligi rohkem ja rohkem ja rohkem träni, mida paigutada.... No kuhugi ikka leiab kinnisvara.

Või ühe pisikese uru. Või augu.

Ja kui ei.... Nende jaoks on muud praktikad. Millegagi peab ju elus tegelema.

Äkki ahnitseks kokku suurema kirstu!? Aga kust saaks kirsturaha juurde? Sihkat-sahkat, silmad käivad, silmad käivad....

Ikka head
Tiina

Ülim tarkus pluss ülim kaastunne on täiuslik tarkus

mõtlesin kirjutada, et kaastunne ja tarkus on alati kõigi hädade ravi

Üks näide. Lugesin kurba lugu. Kui kurb on, saab igaüks ise otsustada.

Nimelt kuskil arenenud maal oli sisserändajate perekond. Nad kõik perega haisesid lihtsalt väga hirmsalt. Kortermaja elanikud püüdsid rääkida nendega sel teemal. Mingil põhjusel ei saanud sellest asja. Võib-olla nad ei mõistnud keelt? Kes teab, mina seda infot ei tea.


Üritasime olukorda mõista. Keegi teadis anda arusaamisele suuna: ta reisis kuhugi eksootilisse riiki ja seega teadis rääkida, et kohalikud haisesid ja ta ei teadnud, miks. Hotell ka lehkas spetsiifiliselt. Ent keegi siis soovitas kohalikku alternatiivse meditsiini ravimiks peetud asja, mis pidi kannatusi leevendama - ning siis ta sai aru. Ta manustas,
 ta hakkas haisema.

Igal juhul meie lugu läks edasi.

Aga mis sa arvad, kuidas?

Sisserändajad andsid asja kohtusse kaebusega, et inimesed väldivad neid trepikojas - pööravad pea ära ja mõni hoiab ka ninast kinni. Kohus tegutses. Kohus mõistis maja elanikud süüdi rassismis.


See on minu üks lugu, mida ma lugesin. Ja seda päeval, kui inimesed küsivad, et kas tõesti alati on arukus ja kaastunne kõigi koleduste ravi. Vastuses peaks igaüks veenduma ja olgu lood õpetuseks, juhul kui inimesed söandavad vaadata väga-väga hoolikalt ja tõesti mõista. Mõista, et kõik tahame olla õnnelikud ja kannatustest vabad. Me kõik tahame neid eesmärke saavutada. Ja tegutseme selles suunas.

Tegutseme.
Mina tegutsen.
Sina tegutsed.
Tegutseb ka tema.
Kõik tegutsevad.

Ja asjad muudki kulgevad. Ja olgu mul palve: olgu me tegevus selline, et tõesti aitab võimalikul suurel hulgal - kui mitte kõigil - kannatustest vabaneda. Ja saagu sa mõistmise kehastuseks.

Mure-mõtlemine

Elu on terve maja. Kui suur see on, kui lõputult palju kruve, naelu, tugiposte ja asju selle sees. Kas nõustud? Kui hea ei ole elada, kas leiad üles koha, mida parandada? Kas nii saabki üldse öelda? On vaja mõista, kuidas seda kõike teha, kaasa arvatud dekoratsioonid ja funktsioonid.

See öeldud, sul ei ole vaja õppida psühholoogiat või sisekujundust aastaid selleks, et endale pesa sisustada. Või panna üles uued kardinad, või tihendada aknad. Lihtsalt talupojamõistus aitab või kellegi suurema tarkus. Või mõtlemine, et välja mõelda.

Ma võin analüüsida su maja, kas otseselt või nii, nagu ma siin seda metafoori kasutasin. Ent eeldagem, et ma ei tea sind, kes sa seda teksti siin loed. Või kui ka tean, ka minult nõuab su majaga tutvumine aega, tähelepanu, aega, mõttetööd. Rasket analüüsi. Et siis selgelt näha, mis ja kuidas on parim miskit teha. Ja raha on ju alati piiratud. Nagu ka aeg.

Vabandan juba ette. See kõik on ebatäiuslik.
Ometi annan ma nüüd juhised sulle, mis suunas edasi mõelda ja kuidas käituda. Sest see on lihtsalt nii levinud eksimus. Kui sul on külm, siis iga ekspert võib öelda, et kontrolli, kas sa katuse panid majale peale. Novot. Ja katuse ehitamine on töö, mida saad ise vaikselt ära teha. Selle üüratu töö. Seega minu roll on imetilluke kui olematu. Ma võin anda vaid juhise, mis suunas vaadata, et teatud suur-suur ehitustehniline puudujääk saaks edaspidi vaikselt-vaikselt täiustatud.

1. kas sa sööd piisavalt ja piisavas koguses kehale väärt kraami
2. Magamine piisavalt ja kaitstult. Magamiseks on võetud aeg ja koht.
3. Turvaline keskkond
4. Füüsiline liikumine
5. Tingimused elu säilitamiseks
6. Hoolikas valik, millele tähelepanu suunata

Keskendun punktile number kuus. Ent see on seotud kõige muuga. Et magada piisavalt, tuleb mõttetöö suunata sellele mingi hetk, et sa läheksid magama. Samamoodi tuleb päris tihti süüa.
Kõigi puudujääkidega on seotud nähtus nimega MURETSEMINE. Kas sina analüüsid väga-väga hoolikalt ja täpselt õigel ajal kõik läbi?

Muretsemine on kui spontaanne strateegiline mõtlemine.

Selle strateegilise mõtlemise spontaansel vallandumisel võib olla paar komplikatsiooni:

esiteks: kuna sa parasjagu teed midagi muud (näiteks sööd või magad), siis OTSUSTAD esialgset tegevust jätkata ja lükkad tegevuse to-do listi. Ehk siis tegemata tööde nimekirja. Tegeled strateegilise planeerimisega näiteks nelja tunni pärast, õhtul kell seitse.

teiseks: sa otsustad SIIN ja PRAEGU strateegiliselt mõelda, ent sul pole käepärast paberit, pliiatsit ja kõrvatroppe, kuna viibid tänaval ja ootad bussi. võid OTSUSTADA istuda äärekivile, võtta kotist märkmiku ja minna koju ülejärgmise bussiga, kui kõik mõttejupid on vigadeta lõpuni sooritatud.

Mille poolest erineb muretsemine ja mõtlemine? ei erinegi. Ent kui inimene muretseb, siis üldiselt definitsiooni kohaselt on mõttetöö ebakvaliteetne kas pinnapealsuse tõttu või seetõttu, et ülesanne jääb poolikuks. Nagu matemaatikaülesanne koolis, kui kell helises. Muidugi juhul, kui käisid sellises koolis, kus oli ühiskondlik koolikell.

Täiskasvanuelus tuleks rõhuda mõtestatud kvaliteedile. Sest sa saad seda teha!

Mida on vaja teha elukvaliteedi tagamiseks?

Väga-väga keskendunult teha ükskõik mida. Ning keskendunult tegeleda strateegilise mõtlemisega. Mitte kunagi ei tasuks laskuda praagi tootmisse.

Ravijuhis:
Iga päev võtta muretsemiseks oma aeg. Muuta see rutiiniks. Muretseda 20 minutit päevas. Kindlal ette määratud ajal. Vääramatu loodusjõuna. Muretseda! Nii keskendunult, et see muutub sügavaks spirituaalseks kogemuseks. Nii keskendunult, et sa tõesti mõtled kõik lõpuni. Lähed lõpuni. ehitad seda päev-päevalt. Koos paberi, pliiatsi, mänguklotside ja joonistega. Iga päev uuesti, tutvudes eelmise päeva tööga, eelmiste päevade, nädalate, ja aastate tööga. Ehitad  seda lossi. Oled põhjalik, loov, mänguline. Kes kasutab oma keha, enda vaimu selleks, et luua silmade ees sümmeetria. Kes muundab maagiliselt kannatuse väärtuslikuks ravimiks. Kes ehitab konstruktsioone, milles iga detail on tervikusse ideaalselt sobituv.

Paber ja pliiats. Joonised.
Elu on matemaatika. Kui matemaatikaülesanne. Tuleb vaadata, mis sul on, ja samm-sammult tegutseda oma pisikese pliiatsiga. Kuniks sa naeratad. Nii kakskümmend minutit päevas. Ja siis jalutad, sööd, magad, suhtled ning keskendud asjadele, mida ma isegi su ellu ei oska praegu ettegi kujutada. Sest ka minu meel on piiaratud ja vajan paberit ja pliiatsit.

Kui tahaksid spontaanselt strateegiliselt mõelda, saad otsustada kindlalt seda mitte teha. Praegu. Sest praegu ma lähen magama. Liigutan oma keha selleks kergusega. Head ööd. Näeme hommikul kell 10, mu elu ja sinna moodustuma hakkavad mustrid kell kümme.

Ikka head
Tiina