Vaimsest selgrootusest

Niisiis, selles postituses räägin ma veidi üldisemal teemal, mis on viimasel ajal nagu kripeldama jäänud. See on osalt nagu tunne mingist puudusest ja samas innustus teha midagi õiget ja head.

Kohati jääb mulje, et suur osa inimesi on oma elu mõtestanud väga haprale fundamendile. Haprale, kaduvale, näilisele fundamendile, tehes sealjuures ka sellise vea, et usuvad kindlal meelel, et nende elu saab olema turvaline ja kindlustatud. Nii et kui midagi juhtub, pole muud varianti, kui muutuda hüsteeriliseks ning teha kõik endast sõltuv, et oma turvalisse illusiooni tagasi pääseda.

Tahaks nagu öelda, et meil võiks oma tegemiste taustal sagedamini paista mingi sügavam eesmärk. Energia võiks olla suunatud sinna, kus sellest võiks sündida midagi tulist, elujõulist ja tuntavat ja kaalukat. Siiski on näha, kuidas elujõulised, materiaalselt igati kindlustatud inimesed on ikka, justkui halvast harjumusest, suunamas oma energia sellele, mis neid kaudseltki ei huvita. Ma mõtlen, et miks raisatakse aega? Elu ei pea olema lõputu piin, eesmärgiga pääseda kuhugi taevariiki(?)

Kõige kummalisem selle asja juures on see, et meie piinad seisnevad suuresti selle eest muretsemises, et meil lihtne ja mõnus elada oleks. Et me kestaksime kauem ja et miski meid ei ohustaks. Ja ma jällegi mõtlen: kui meil on kuvand lihtsast ja muretust elust, siis selle eoseks on siiski kaos ja mure... mure just põhiliselt kaose pärast, mure just ohtude pärast. See mure pole küll midagi halba või ebaloomulikku, kuid siiski on selles midagi halastamatult jäika, surmtõsist, kohutavat. Selles on midagi kammitsevat, mis paneb meid tahes-tahtmata oma hullumeelsusega koonerdama... oma hingelise vabaduse arvelt.

Mulle tundub, et praeguses ühiskonnas lokkab tõsine defitsiit tõelisest vaimsest selgroost, mis pakuks inimesile rahulikku meelt ka kriitilises olukorras. Ma arvan ka, et selline asi, nagu tõeline religioossus, on teinud läbi küllaltki ränga inflatsiooni... jättes endast kuvandi kui sõgedusest või siis ebausust. Kui ma kasutan sõna religioossus, ei mõtle ma selle all mingit konkreetset religiooni, vaid pigem põhimõttekindlat meelelaadi; enesekaemuslikku, usaldusega, väärikuse ning austusega meelelaadi, mis on taustaks inimesele, kelle süda oleks õiges kohas ka siis, kui maailm oleks otsa lõppemas. Sellise inimese juures võib eristada tajutavat kohalolu, mida kohtab kahetsusväärselt harva. Tunnen puudust...