Hiljuti nägin Delfis teooriat, mille sisuks oli: Kui naine vastab "ei", tähendab see "võib-olla" ja "võib-olla" tähendab "JAH!". Teisisõnu - naiste eitus tähendab jaatust.
Sääl oli üks vihane naine, kes väitis, et see nii pole. Ja kommentaatorid, et on ikka küll vist. Kuida siis selle asjaga on?
Teeme selgeks. Ekspert Tiina räägib ära. :)
Esiteks naiste jaoks "ei" tähendus on sama mis EKI välja käib. Õigekeelsussõnaraamatust võib vaadata, ja kahtlemata see "ei" seda tähendabki, eitust, kui kõneleja räägib emakeelt ning pole ohtu keeleliseks eksituseks. Ei on eitus.
See öeldud, kallid inimesed, kel on teine teooria naiste keelekonstruktsioonide suhtes, ongi nii, et "ei" tähendab "ei". Ei tahaks laskuda tautoloogiasse, ütlen lihtsalt, et inimest (naist) võiks usaldada tema enesekohastes raportites.
Kallis lugeja, eks tunnetasid isegi, kuidas sul usaldusküsimustega lood on. Usaldad või mitte. Näkku vast ei valetata, ilmselt valelikkus teenib siiski äraütlemise eesmärki. Aga ma lähen arutlusega edasi. Kui inimesel on otustamisvabadus, siis võib ta ÜMBER MÕELDA.
"Kas sa süüa tahad?" - "Ei!"
Inimene mõtleb ümber päeva jooksul (mõtle loogiliselt!). Või kui oled tutvustanud oma menüüd, võib otsustada Su toitu maitsta. Vastus "ei" võib olla ka viisakus "ei ole hädavajalik, aga tänan pakkumast".
Mis puudutab ümber mõtlemist, on see minu meelest loomulik. Ikka otsustatakse ümber, kui ilmub rohkem täiendavat informatsiooni. Samahästi võib müüja sissejuhatava "tere" asemel juhuslikult kaubaboksist mööduvalt kliendilt küsida: "kas soovid osta toodet, mis on selles kinnises pakis?". Klient ehmatab ja ütleb siis humoorikalt: "ei ole nagu vajadust suvalist põrsast kotis osta".
Müüja ei süüdista klienti lolluses, kui ta kohe tootega ei nõustunud. Inimene ilma suurema meeleheite ja hädata kuulas Su reklaami ja otsustas alles siis kaupa proovida. Kaupmees ei tule selle pealegi, et kliente harimatuses süüdistada. (Ma räägin ideaalse maailma kaupmeestest.)
Naiste "ei" tuleb meestel jutuks vooditest rääkides. Selge. Tutvustaksin kõigepealt üht "teadusuuringut", mille käigus suvalistelt naistelt küsis võõras mees, kas nad on nõus temaga seksima. Mitte ükski naine ei vastanud "jah", kuid mõned mehed vastasid võõrale naisele "võib küll!" Mina naisena usun, et ju see nii oli. Kui minult keegi tänaval näiteks foori taga oodates küsiks, ma vastaksin "ei aitäh, pole nagu häda".
Kui naine pakuks seksi võõrale mehele, ilmselt vastaks mees: "jah, ikka aitab nii kena neiu hädast välja, dzentelmenid teeksid selle komplimendi küll naisele".
Üks asi on sotsiaalne norm, millega me avalikult suhtleme. See ei ütle midagi selle kohta, kas inimesed seksivad poolvõõrastega või mitte. Mõned seda teevad, on fakt. On ilmselt eriline teekond, kuidas selleni jõutakse. Ma eeldan, et seksuaalsuhete loomise teekonnal võib igal ajal tagasi pöörduda, ümber mõelda, valikuid teha, üksteist tundma õppida. Ma arvan, et kui naine ütleb "ei", siis ta on enamasti siiras. See tähandab "praegu on mu valik selline!" ehk "ma hetkel ei tee sinu peale erilist panust, et (seksuaal)suhet luua".
Ma vaatan sellele otsustamisvabadusele rõõmsalt, ja halvustan mehi, kes igal hetkel on nõus ütlema "jah". "Nägin baarinurgas neiut, ükskõik mis, aga ma JAH tahan teda panna!" .
"Ükskõik mis on ta väärtused, jutt, perekonnaseis, või soovid, minu JAH on kõigutamatu. Mind ei huvita, kes ta inimesena on, ma PEAN teda saama, või kedagigi saama!"
Kallis lugeja, ilmselt märkad nüüd isegi selgelt, et need jah-mehed on suhteliselt kahtlased. Inimesed mõtlevad ümber, neil on erinevad meeleolud, nende kõht on erineval ajal tühi, nad teevad informeeritud otustusi... Aga need "jah-mehed" on determineeritud oma ürgsete tungide poolt. Nad on igavad ja ettearvatavad ja nukrad. Nad naeruvääristavad naisi, kes siiralt on oma otustustes vabad, vabad alluma mehe mõjuvõimule, mehe sarmile. Iseasi, kas tegelikult ka on otustamisvabadust olemas. Kindel on aga see, et "olukorrad" muutuvad, või tujud.
Olen rääkinud kahest olukorrast, esimene hõlmab tobedate ja häbistavate küsimuste rubriiki, teine olukord räägib info kogumise etapist, kus elatakse oma elu ja oodatakse võimalusi elu ja suhteid täiustada või rikastada.
Aga ometi olen "unustanud" mainida, et mõned naised räägivad mõistukõnes. Jah, MÕNED! Nad mängivad mänge "sa ei arva ära, mida ma mõtlen". Nende "ei" on "arutame seda asja veel" või suisa "tegutse, ära mölise". Nojah, mehed kes on sellele pihta saanud, et tegutseda on vaja, võtavadki naissugu kui otustusvõimetuid ullikestest olendeid, kelle sõna ei saa mikski pidada.
Ma saan neist naistest aru, nad mõtlevad umbes nii: "Kui ma tunnistan endale ja teistele, et mulle väga meeldib see, siis olen ma ühiskondlikult hukka mõistetud. Ma pean teesklema rasket, või muidu peetakse mind litsakaks". VÕI "kui ma anun seda sõnadega, ja hiljem mõtlen ümber, olen ise oma halbades valikutes süüdi." Noh, teate ju küll, rebane, kes tunnistab, et tahab viinamarju, kuid ei saa, on sunnitud hiljem enesekaitseks ütlema "ähh, need olidki hapud viinamarjad. Aga kes ei ütle iial "jah, ma tahan", hiilib korvi saades minema nii, et maine jääb laitmatuks. Sammub sirge seljaga minema, teeseldes, et teda maised mõtted ja ihad millegi järele ei puuduta. Jumalikud, nagu nad on, ei tunnista nad iial inimlikkust ;)
Ütlen otse - naised, kes täie aruga kavatsevad mehega voodisse minna, ja siis hiljem (pärast) selgub, et see neile ei meeldinud mingil põhjusel, ei saa nad selles süüdistada meest. Naised, kes räägivad oma halbadest kogemustest, enamasti naeruvääristavad mehe "sooritust", unustades ära, et nad faktiliselt viibisid ka seal ja ise olid tingimustega päri. :) Kui mitte kunagi öelda "jah", ei ole halba otsust olnudki. On mees, kes ei kuulanud ja oli veel liigutustes ka vilets. Kurb. Samuti on mehe suunal võimalik kasutada sõnu vägistamine või vähemasti ärakasutamine, juhul kui see oli täielikult ebaõnnestunud akt. Pole "jah-i", on kõik otsad lahti.... kõike saab väänata ja kõigest sõbrannadele rääkida.
Ärgem nüüd arvakem, et naised ongi nõmedad. Seda ma ju tahangi tõestada, et naiste "ei" kehtib ja see ongi "ei", kusjuures enamasti on kõik täie aru juures. Lihtsalt olukorrad muutuvad.
Ma kah meestelt küsin tihti: "kas sa tahad minuga abielluda?" kuid ma ei oota, et nad oleksid võimelised sellele kohe vastama. Ometi ootavad mehed, et naised saaksid esimestel tutvuseminutitel sotti, kas nad tahavad nendega magada. Mu ebatavaline küsimus on nii mõnegi mehe lähenemiskatseid aeglustanud. Nagu abielu alustamine, nõuab ka intiimellu astumine mõningast ajaproovi. Ja nagu on inimesi, kes igal tingimusel on nõus abielluma, on teised nõus voodisse hüppama. Ja on neid, kes sellisele tobedusele ei vasta, või näevad ajaveetmisvõimalust ja pööravad ettevisatud provotseeriva küsimuse kvalteethuumoriks. Jah, ja mõned tõesti annavad narritavaid või ekslikke vastuseid, kuna nad ei taha oma valedele valikutele silma vaadata. Nende viimaste püüdmine ei tasu ära.
Minu kokkuvõte sellele "jah"-teemale on järgnev: "Ära tee erandist reeglit!"
Minu teooria on seega rabavalt lihtne: Kui see pole erand, kui pole ka nali, siis on tõsi.
