Minu arvates on eestlaste seas enesehinnangu mõiste äärmiselt mitmeti mõistetud. Ma tahan õhku visata paar tõsist mõtlemise kohta ja ettepaneku, et mõiste "enesehinnang" tuleks me mõistete süsteemis üle vaadata.
Esiteks, kui inimsed räägivad enesehinnangust, siis nad tavaliselt viitavad enda sooritusvõimele. Kõrge enesehinnang viitab sisekõnele "ma saan sellega hakkama" ja "ma teen selle hästi ära". Psühholoogiliselt terveks peetakse justkui inimest, kes usub, et ta suudab ei-tea-mida ära teha. Aga no kuulge! Enamasti pole see ju tõsi!
Aga jah, mis siis, kui inimese sooritus ei ole hea? Kui lasteaialaps teeb joonisuse, siis selle kunstiline väärtus ühiskonna arvates on ümmargune null. Just hiljuti oli meedias juhtum kuulsast ja kallist maalist, mis osutus võlsinguks. Selle asemel, et väidetava autori nimi maha kriipsutada, tahetakse maal hävitada. Aga äkki mõnele meeldib? Näiteks maali omanikule, kes maksis suure summa raha. Aga keegi ilmselgelt otsustab nii, et see maal on kräpp.
(ok, saan aru, et siin keegi kardab suure kunstniku nime määrimise pärast)
Minu sooritus suure kirjanikuna võib olla kräpp (see moodne sõna!). Aga ometi mul on oma blogikene. Ja mul on lugejad, kes mulle kaasa elavad, ja mõtlevad. On tunnistajateks.
Minu enesehinnang on, et ma olen diletant, amatöör, asjaarmastaja... Las ma teen, kui see mulle rõõmu pakub. Ja ma kirjutan, kuna see rikastab mu emotsionaalset elu. Ja - kui tahan olla pedagoogiline - eks sel ole ka hariduslik eesmärk mulle endale. Või siis missoon, jagada targutamise läbi infokillukesi oma jüngritele (ehk kuulajaskonnale).
Ma õpin ja arenen ja tegutsen, kuna mul on eneseaustus või eneseväärikus. Ma hoolitsen enda vajaduste eest. Ma hoolitsen ka enda emotsionaalsete vajaduste eest.
Ma olen kohtunud mõne emaga, kes sisuliselt keelduvad oma väikelapsega rääkimast, kuna "nendega ei anna intelligentset vestlust arendada veel ju". Jah, ma mõistan. Lapsed ongi lollakad. Kui võrrelda neid täiskasvanud haritud koolitatud mõtlemsvõimega ja peene väljapeetud sõnavara ja kommetelt lihvitud kodanikega.
Niisiis, laps kes mõtleb, et enamik täiskasvanuid on temast informeeritumad, on adekvaatse enesehinnanguga.
Eneseväärikus tähendab, et ma austan enda vajadusi ja hoolitsen enda eest. Otsin võimalusi, et enda vajadusi rahuldada, tegutsen, uurin maailma, olen uudishimulik ja õpin. Saan kogemusi, avastan uusi põnevaid asju ning saan oma kogemusi jagada. Ja kuulan teisi põnevusega.
Kui ma kardan, et ma väga hästi eksamil ei esine, küllap on mul õigus. Ma ju tean, palju ma õppisin. Küllap ma tean ka eksamineerijate veidrusi ja vimkasid.
Lapsevanemad, kes iga asja peale "sa saad sellega hakkama" ja "sul tuli hästi välja" ütlevad, kultiveerivad mingit imelikku keelelist veidrust. Ei mina seda mõista! Neil sõnadel pole reaalsusega mingit pistmist. Kes tahaks oksonil osta algkooliõpilase joonistust pingviinist? Samuti on "katkise plaadi peal" lapsevanemad, kes alatasa ütlevad "pinguta rohkem" ja "see küll midagi väärt ei ole". Kui palju siis peab pingutama, kui olen niigi katkemise äärel? Ja kas on vajalik kõik rahasse ümber panna?
Me ütleme tühje sõnu.
Uuringute järgi USA lapsed arvavad, et nad on matemaatikas osavad. Objektiivsete testide järgi skoorivad nad ühed nõrgemad tulemused. Nende vanemad on neile valetanud.
Enesehinnang on imelik mõiste. Kui keegi ütleb, et ta ilmselt sooritab halvasti, ma usun teda. Sest ilmselt on see tõsi. Kui ta pole just meister.
:)
Aga seniks piisavalt eneseväärikust, et õppida-õppida-uurida oma eluteel maailma ja küsida igasuguseid küsimusi. Teha katsetusi ja koostööd.
Tänud tähelepanu eest.
Me pole masinad, kellele on antud kvaliteedihinnang tootmisvõime järgi. Me oleme elusad olendid.
