Tere, kallis lugeja!
Olen rohkem konkreetne, mitte abstraktne. Täpsem ja teravam, mitte targutav. Eesmärk on endine: mõtleme elust, suhetest.
Kas me hoolime? Kas me armastame üksteist? Ma tean vastust. Ma näen.
Me oleme mures. Päris palju mures. Mure on ebameeldiv tunne. Mida see aitab? Teeb tuju halvaks, käed ja hääl hakkavad värisema. Jõuetus, passiivsus. Nii ei jõua suurt ära teha. Tõsta asju, korraldada, tegutseda. Teha töö valmis.
Miks mure on kallis? Mure on mu südamele lähedal, ma väärtustan muret. See tähendab, et ma hoolin; ma ohverdan ennast. Olen kellegi nimel valmis ohverdama (vaimse tervise). Ma olen nõus end halvasti tundma. Ma kellegi eest hoolitsedes olen valmis ebameeldivusteks. Kui keegi on mures, minu pärast, siis on ta valmis asju tegema (kui just mure ei halva). Minu heaks, minu asju, minule. Seda on hea teada.
Aga. Ma tean, et paljud on hoolivad. Isegi siis, kui tuju on hea :) Ja seda enam. Uuringud väidavad, et heas tujus inimene on heldem. Tal on rohkem energiat. On valmis rohkem raha kulutama,... et küllap jõuab teenida uut... Heas toonuses, energiline, on valmis tegutsema. Päästma olukorra, tormama minu nimel kuhugi...
Mulle on oluline, et lähedased on valmis aitama. Kuidas kindlaks teha, kas nad on... valmisolekus?! Nähes muret silmis, olen salamisi õnnelik! Ängistus rõhub vastu maad, pingutades roomame edasi... me kõik armastame üksteist.
Ma peaksin olema õnnelik, kuna teised tunnevad end mõõdukalt halvasti. Minu pärast. Tunnevad kaasa. Elavad kaasa... või nii. Ma ise hoolin ka! Muretsen...
Kuidas suhtuda, kui mu lähedased on õnnelikud? Rõõmsad ja õnnelikud. Kas see tähendab, et nad ei hooli?
Olen vahel õnnelik. Ju ma siis ei hooli.
