Häbi sul olgu!

Mul on häbi. See on süü minu enda pärast. Ma ei tunne süüd, et olen midagi konkreetselt valesti teinud, ei. Ma ei taha parandada ja hästi käituda. Ma häbenen iseennast, arvan, et kogu mu tegevus on vale ühiskonna ja perekonna, sõprade, kõigi normaalsete inimeste silmis - see tähendab, et olen moraalselt vale.

Vahel mõtlen, kas ma tunnen häbi ka siis, kui teised mu tegevuse heaks kiidaksid. Vist mitte. Siis tunneksin end hästi, tunneksin, et elu kulgeb etteantud rööbastel.

Kas see kõik tähendab, et ühiskond määrab moraali?
?
Jah, tundub küll. Kas olen mässaja? - ei, ma ei ole mässaja! Kes ma siis olen? Ma tunnen häbi enda pärast, et ma ei ole täiuslik. Konformne, ütleks keegi, kes mõistab seda sõna.

Ma pean olema selline, nagu teised tahavad! Ma pean olema hea inimene. Ma alatasa mõtlen, mida teised minust mõtlevad. Mida nad mõtlevad? Ma ei julge küsida.

Ma olen partneritest lahku läinud? Miks? Ei, ma ei ole paha inimene. Minus laiutab kõige pärast häbi. Ma kahetsen. Näete ju, kui halvasti ma end tunnen!

Vahel tunnen end hästi. Kas see tähendab, et ma olen halb? Kas see tähendab, et mulle ei lähegi enam korda teiste arvamus? Et ei hooli teiste tunnetest? Mulle tehakse otsekohe märkus, juhul kui end liiga õnnelikuna hakkan paistma. Ikkagi ebatäiuslik!

Ja kes ütles, et pean masendusest vabanema? Hulluarstid? Hähh! Selleks peaksin ma saama inimeseks, kes ei pea teiste arvamust mikski.

Aga miks mitte?

PS Alternatiivne võimalus on hoida eemale inimestest, kes püüavad süütunnet, häbi, abitust, kahetsust ja masendust tekitada. Tuleks lahkuda, selja taga kaikumas kaugustest järelhüüded,  isiklikud solvangud....

Päris tööst

Soovolinik räägib, et peaksime tehtud tööd hindama, väärtustama ja tasustama teistmoodi, kui meil tihti kombeks. Mida see aga tähendab? See tähendab, et peame töö defineerima on peakestes teistmoodi. Eriti suur väljakutse on see vanematele inimestele. Ja nooredki, kas me tahame mõista? Kas me tahame mõisted ümber defineerida? Kas soovime aru saada, millega täpselt me partner tegeleb? Kas suudame anda hinnangu, on see väärtuslik?

Alles hiljuti adusin, et perekonnatülid, põlgus ja koguni vihkamine on seotud sellega, et vanem põlvkond ei väärtusta noorte tegevust. Millega nad tegelevad? Istuvad arvutis, räägivad juttu. Toovad raha koju... kui toovad. Aga seegi on kuskilt varastatud, tõenäoliselt. Hangeldatud. Sest on ju näha, et nad ei tee midagi mõistlikku.

Meie, vanad ja targad inimesed, tahame näha, et te teete midagi kasulikku!

Naiste tööd on hea näha, kui lastel on riided puhtad ja näod moosist ära pühitud.

Kui naine on insener, siis ta klõbistab näppudega arvuti ees. Sama, kui programmeerija. Kui ma olen näitleja, panen kostüümi selga, lähen lavale ja liigutan suud (vähemalt ei istu niisama kodus arvutis). Ka arstid ei tee midagi peale retseptide kirjutamise, aga nüüd nad isegi ei kirjuta neid, retseptidki on arvutis. Mida nad seal üldse teevad? Teaduse tegemine on samamoodi, laua taga või kuskil nad käivad... Psühholoogid, kuulavad ainult. Juhid, need on muidusööjad, kamandavad tööinimesi, ise kätt külge ei pane. Kardavad, et kukuvad küljest.

Oskaks siis vähemalt süüagi teha, meest toita! Või kartuleid kasvatada. Lapsi kasida. Aga nad ei taha oma lullilöömist lõpetada ja vastutada kellegi eest. Siis näeks, mis on töö. Tõeline töö.

Ma siin mõtlen, et lihtsalt nii palju konflikte on sellel pinnal, et teise tegevusala ei väärtustata. Ja mitte sellepärast, et inimene ühiskonnas oleks kasutu, vaid sellepärast, et lähedane inimene ei suuda mõista töö olemust.

Meenub selgelt ühe mehe pihtimus, kui ta eakas ämm sai lõpuks teada, et tema töö ongi arvuti süles, istuda. Enne mõelnud, et mõistlik mees, kel on veidrad hobid. "Aga see ongi kogu su töö?". Mõttetu mees, ei seagi atra.

Kui universaalidest rääkida, siis tõelised tööd maainimese jaoks on põllumajandussektoris ja ehitussektoris. Linnainimene, valekodanlane aga on teistmoodi - hoiab "ehitajatest" eemale, väristades õudusest õlgu. Neil on standardid mujal - kontoriinimene on tõeline inimene. Õpetajad ja muusikud ja nii...

Kui on sallimatus, põhjuseid sõnastada on keeruline. Ilmselt on konflikt väärtuste pinnal. "Mulle ei meeldi sedasorti inimesed. Nad on mõttetud, kuigi inimesed. Ma aktsepteerin, kuid ma ei taha nendega miskit tegemist teha"

Ja just see viimane osa - soovimatus mõista, soovimatus aru saada, püüdluste ja huvi puudumine - saab suhetele saatuslikuks. Ma ei tahagi teada! Ma tean, et oled mõttetu! Ma tean, sest ma tunnen seda.

Ma ei tea häid lahendusi. Võib-olla aitab rahulik arutelu mõistetega, mida nad on juba omandanud. Näiteks esivanemale meeldib telekat vaadata. Siis võib küsida, kuidas telekas töötab. Selle sees on programmid. Need on vaja valmis programmeerida keerulistes tehastes. Siis on hää vaadata. Ja telefoniga rääkida. Kellele peame selle eest aitäh ütlema? - programmeerijatele. Või mees seletab naisele, et uues vannitoas on hea olla küll, aga tänu kellele on plaadid nii sirgelt looditud? Kas seda on lihtne teha? Kas maja on lihtne ehitada? Kas rumalad saavad sellega hakkama? Kas kõik ehitajad on rumalad? Kas mina olen rumal ainult sellepärast, et oskan maju ehitada?

Keerulised vestlused.

Eriti, kui naine ei oska süüa teha. Seda ikka ju võiks? :P
Ikkagi naine omast arust.

Minu enda vaimuhaigusest

Tere! Et see blogi välja ei sureks, postitan huvitava teema. Loodan, et lugejail on ikka meeles, et juttu tuleks võtta kriitiliselt - see ei kajasta meie isiklikke arvamusi. Pigem vastupidi, üritame asetada end kellegi teise sussidesse. Viimasel ajal aga pean tõsisemalt mõtlema, mida avalikult välja ütlen. Inimeste huumorisoon ja võime mõista irooniat või sõbralikku tögamist on väga mitmetahuline. On loomulik, et teksti võetakse otseses tähenduses ja sattutakse suurde ärevusse. Issver, kas ta tõesti arvab nii? See "tema" on autor, kes teksti on kirjutanud. Seetõttu oleks vist mõistlik muuta blogi kinniseks?! Eks me näe, esialgu veel mitte... Sest eesmärk on panna meid mõtlema ja nägema nähtuste uusi tahke. Eks sama efekt on ka Delfi kommentaariumit sirvides... kas pole?!

Tundub, et psühholoogid on rohkem korrast ära, kui teiste elukutsete esindajad. Paljudele tundub, ja nad ka räägivad sellest tähelepanekust avalikult ja kõvasti. Huumoriga ehk, kuid igas naljas on terake tõtt. Täna ma räägin psühholoogide vaimuhaigustest. Ma tõestan, et mõistan :) Ei usu? Kas sina ka ei usalda mnind?

Ma olen hullumeelne. Ilmselgelt. On legend, et psühholoogiat lähevad õppima inimesed, kellel endal on midagi viga. Nii minagi, paratamatult tunnistan, sest kui ma ei tunnistaks, oleksin veelgi rohkem korrast ära. Definitsiooni kohaselt.

Kas lukksepad on vaimselt terved? Aga ärimehed? Kinnisvaramaaklerid? Arstid? Turvamehed? Teadlased? Kas psühholoogid on rohkem vaimuhaiged kui muidumehed? Rohkem, kui tublid töömehed, osavad labidamehed ja luua operaatorid? Kas ametnikud on vaimuhaiged, hullud, abi vajavad inimesed?



Nii ka minul on diagnoosid. Rohkem, kui teistel keskmiselt. Tõenäoliselt. või päris kindlasti. (?)

Psühholoogid on välja mõelnud väga veidraid asju. Võib-olla sellepärast peetakse neid kahtlasteks? Kui nad näevad, kuidas inimene aitab teist inimest, nad ei räägi ligimesearmastusest ja headusest, vaid kompensatsioonimehhanismist ja tungist paarituda, või psühhosotsiaalse arengu käigus normaalselt arenenud moraalist. Oh, no mis neil viga on?

Tänapäevane näide psühholoogide hullusest on nende refleks hakata rääkima pahast keemiast. Naine lahkub teise mehe embusesse ja lohutussõnad psühholoogilt on manuaalis kirjas: "Teie aju keemia on praegu lihtsalt korrast ära, sel ei peagi olema põhjust". Võib-olla ma ei tahagi põhjuseid otsida? Võib-olla olen ma tavaline inimene, kes võõra muret eriti heietada ei jaksa ning oma töö tõttu ütlen asju, mida kliendikultuur ette näeb: "võtke see toode, ja teie vajadused saavad rahuldatud" Naeratan, olen ise veendunud toote headuses. "te jääte rahule, ma luban, aga garantiid ma ei anna". Võib-olla peaksin erasektorisse tööle minema? Aga ma poleks ilmselt nii tootev. Miks? Sest olen hull, definitsiooni kohaselt. See amet on teatud inimeste sotsiaalabi. Et neilgi oleks rakendust. Las ma siis tegelen millegagi!

Lugupeetud hädalised, saage minust aru. Saage meist aru! Kuigi oleme vaimuhaiged, me ise räägime, et erinevuste ja omapärade suhtes tuleb olla tolerantne. Ärge kiusake koolis lapsi. Meid kiusati. See pole tore. Me teame, me tahame ka normaalselt elada. Me oleme kitsas grupp, kes võitleb õiguste eest, meie õiguste eest. Et normaalsed inimesed ei hävitaks meid, nõrgemaid! Normaalsed, kes te olete väljaspool hullumaja.... kuulake meid! Aidake meid! Aktsepteerige meid! Ärge nimetage meid, psühholooge, vaimuhaigeiks! See privileeg on ainult meil - meie paneme psühholoogilisi diagnoose - me rakendame sedaviisi oma loovust! Ärge diagnoosige end ise. See on ohtlik. Heitke end meie embusesse. Las see töö jääb meile. Meil on põnev seda teha, sellepärast ma selle elukutse valisingi. Ausalt. Täiesti ausalt.

Diagnoosid on põnevad. Diagnoosid on kohustuslikud. Ilms selleta ei saaks me raha. Haigekassa, sa ise, lapsevanemad... keegi ei annaks meile raha. Ei oleks, mida ravida... või noh, ütleme kenamini - "probleemiga tegeleda".  Kliendil on raha, haigete kassal on, kindlustusel. Me peame põhjendama, et me teeme rasket tööd. Ega nad meiega kabinetti tule!! Peab ikka kirjutama, mis häda. Ega raha rõõmust kulutata, ikka häda pärast. Lõbuks ja rõõmuks on eraettevõtlus. Phähh! Meie töö on tõsine.Me iseoleme tõsised. Vaimuhaige elu pole kerge.

Ja hullumaja - kui sinna juba kord sattud, välja saada on raske. Nii on. Või noh, tegelikult on tänapäeval sinna sattudagi raske. Rahapuudusel. Ja välja visatakse kergelt. Kah rahapuudusel. Ei teagi, mida ma selle mõttekäiguga öelda tahtsin.

Mulle meeldib rääkida, et mõistmaks vaimuhaiget, tuleb seda ka ise olla. Vähemalt osaliselt. Ma näen hallutsinatsioone, kuulen olematuid helisid, mulle meeldib kahtlustada ja süüdistada. Eriti süüdistades ma ilmutan enneolematut empaatiavõimetust - ma ei tahagi näha teise vaatepunkti. Ma ei soovi neid mõista. Fuih! Haiged inimesed, ma ei tahagi neid mõista. Ma süüdistan. Ma armukadetsen. Ma mõistan kiivusluulu täielikult. Ma kahtlustan, et mu patsiendid ei armasta mind piisavalt. Ma olen kättemaksuhimuline. Minu sõna maksab, ma olen ka lollilt järjekindel. Ma maksan õiglaselt kätte. Lisaks olen depressiivne, maniakaalne ka. Kuidas muidu saaksin ma põhjendada, et ma tegutsen? See on haigushoog lihtsalt.
Kui mind näha pole - samuti haigushoog. Kas ma mainisin ärevust? Õudne. Vahel meeldib mulle koos patsientidega muretseda. Siis ma ei tunne end nii üksi. Aga neile see meeldib, kuna nad ütlevad, et mõistsan neid. Mõistan nende täiesti mõttetut harjumust kaevelda. Ma mõistan, kui normaalsetel on mingi kriitiline piir, mil nad ütlevad - nii ikka ei saa ja võtame midagi ette. Nad ei mõista. Mõtelda on mõnus. Kaeverlda, rumineerida, hädaldada - loomupäraselt mõnus. Kummalisel kombel tunnen end siis tähtsana ja et ma hoolin kaasinimestest  - vaata eelmine postitus!!!

Nii. Saigi nagu kõik ära. Ahjaa - sa ei mõista mind! Ma juba näen, kuidas sa minu üle naerad. Ma tajun, kuidas su meeltes on hämmastus. Ma haistan, et sinus on segadus, kuna sa ei tea, mis seisukohta mu väljaütlemiste suhtes võtta. Ma näen, et sa naerad. Sa irvitad minu üle!!! Sa rüvetad mu salajast mõttemaailma. Sa võtad kaitsehoiaku.

Ma ütlesin - sellepärast vaid mina sobin psühholoogiks. Mitte sina! Sest sa naerad. Sa oled kriitiline. Sa ei mõista. Mina olen vaimuhaige. MINA!!
Mina mõistan hulluse õiget biiti!