Hiljuti oli vahva lugeda toredat kommentaari. Mõtted ei jää olemata. Lühidalt on teema selles, et kust me teame, kuidas oleks "kõige õigem viis" sotsiaalses olukorras reageerida. Kas tunneme ära eksimused, kas vabandame piisavalt, kuid mitte üleliia? Ja kas on olemas universaalne rusikareegel, kui soovime käia kikivarvul ehk teisi mitte mingil juhul mõjutada viisil, mis neile ei meeldi. Mis juhis anda neile, kes ei taha mingilgi viisil kedagi häirida? Jääda koju?
Juhtum: inimene hakkab tundma piinlikkust tehtu pärast. Sisetunne on alarmeeriv, on ainuke tõsine fakt. Küsimus on, mida edasi teha?! Oleneb asjaoludest, aga seda niisama öelda oleks juba liigne targutamine. Parem küsida täpsemaid küsimusi.
1. Kas mul on kalduvus (mõeldes eelnevale kogemusele) tunda piinlikkust ka siis, kui teised tegelikult mu käitumisest häiritud ei ole?
2. Kas mul tuleb tihti ette, et ma ei märka, kui mu käitumine põhjustab teistele ebamugavust?
3. Kas mul on piisavalt andmeid, et võiksin otsustada objektiivselt, mitte emotsionaalsete üksikjuhtumite põhjal?
Tuleb vist rohkem suhelda ja saada tagasisidet. Avastada. Ja leppida omavahel kokku, mida öelda, kui teine tallub mu varvastel. :) Kui teised märku ei anna, kuid on võimelised täiskasvanud, see on nende valik ohvrit mängida (pole avastanud teisi rolle, süüdlast ma ei otsi). Kõrvalnäht on vaikivatel ohvritel see, et teised eemalduvad, kuna peljatakse olla "süüdimatu piinaja" (kui ei väljendata oma eelistusi, iial ei tea mõjureist. elu ettearvamatu pommi otsas). Enesekehtestamisoskused on märksõna, mida rohuks tarvitada.
Räägin ühe loo. Hiljuti bussis otsustas üks onkel märku anda, et ma tallun ta varvastel. Juhtus siis nii: Tulin bussi, trennisussides, tippisin varvastel, kuna olin oma jalga vigastanud. Kui buss pidurdas, ilmselt tegin kõrvalsammu, ma ei mäleta. Point on selles, et onu ütles mulle midagi sellist, kui ta mulle varba peale astus: "ei vabanda ka. sa astusid mulle enne varba peale. nüüd astun mina". Ta vabandussõnu ei oodanudki ära, kuna oli minu poole juba seljaga ja sekundi pärast avanesid bussi uksed, ta astus bussist välja. Selja peal sinisel taustal lugesin kokku "Tallink", aga rohkem ma temast infot ei saanud.
See on õpetlik lugu. Esiteks ta luges mu mõtteid - olin meelega teda vigastanud ja ei vabandanud, meelega. Ta tahtis mind lahkudes "õpetada" ja "kasvatada", mitte vabandust kuulda (lahkus ju bussist kiiresti). Teiseks ta tegi julge sammu (täpselt mu jalale), et privaatsuse rikkumisest teavitada (seisis enda eest, tublile mehele kohane). Seisis enda eest teise jalal, khm :P
Seda kõike tehes ta enda eesmärke ei saavutanud. Ta astus mu haige jala peale ja ta ei näidanud oma nägu, et teaksin järgmine kord teda vältida. Ilmselt oli ta tundlik mees, võimalik et faktiliselt mu kand ta jala kohal oli, kuid ma ei saanud sellele toetuda. Võib-olla tundis silmadega? Ma ei tea seda. Oletan.
Igal juhul - see suhtelime ei olnud efektiivne mitmel põhjusel. Võib edasi analüüsida. Aga... Üldistame? Mulle andis see kogemus hea võimaluse olla kontaktis enda mõtetega ja andis võimaluse mõelda ning seda näidet kasutada.
Elus on tihti olukordi, kui viibime bussitaolises keskkonnas. Inimesed ümberringi. Et enda ja teiste olemist mõnusaks teha, ei pea vaikides kannatama. Samuti ei pea sõjakalt veritasu süsteemi rakendama. Eks ta loovuse küsimus ole, mida välja mõelda. On hea või halb, selle vahel näeb teise näost ära, vahel tuleb küsida.
NB. Kui kellelgi on kalduvus juhtunu pärast põdeda, soovitan leida parem muu tegevus. Ma ei tee nalja. Hakka midagi muud tegema! Kui tagasisidevõimalus puudub, siis me ei õpi sisekaemusest midagi uut. Loome ainult religioosseid uskumusi juurde, ehk eelarvamusi. Siis muutume vanemateks ja jäigemateks. Muutume kõvaks kiviks, mida ihuda enam ei saa (100 000 tundi mõtisklusi vaikuses tegid seda). Avasta maailma, korralda käitumiseksperimente igas mõttes, vaatle huviga, ürita otsi kokku viia, olles avatud silmadega vaatleja.
Ma pole psühholoogi rollis, öeldes, et võime tunda vabadust ja tajuda, et meil on valikud mitmel viisil käitumiseks, ja valida kohti, kuhu minna ja mida avastada. Ma tõesti usun seda. Suurt vahet ei ole sisuliselt, kas isik "on veendunud", et ta on täiesti väärtusetu või kõikvõimas maailma valitseja. Teised nendega ei nõustu, seda esiteks, ja teiseks: selliste inimeste võime avatult maailma tajuda ja oma käitumist vabalt valida (kontrollida ja juhtida asjade käiku)on tugevasti kahjustatud. Minu soovitus on ühene: otsigem tegevusi, mis meid õpetavad ja rikastavad, muudavad mitmekülgseks, avardavad maailma...
Psühhopaadi mask on huvitav mõte, mida inimestega võib tõepoolest katsetada, enne kui katsesalused lähedaste ringi arvata. Kindlasti on huvitav jälgida, kuidas inimesed reageerivad. Pakun, et paljud on segaduses. Kuigi, kui nüüd meenutan, mõnes olukorras oleme harjunud ilmselt. Kassajärjekorrad äkki? Suurim miinus, millele olen vihjanud ka eelnevates postitustes, on ilmselt asjaolu, et näiteks mina tajun taolist käitumist ajaraiskamisena. Näiteks olen toonud kohtingu situatsiooni, eesmärgiga leida partner kui hingekaaslane. Esiteks on oht, et me ei mängi psühhopaati välja ja teine satub vastuoludest segadusse. Teiseks on oht, et mängime psühhopaadi rolli välja. Võime ise mõelda, kas kohting on neil tingimusil kuluefektiivne ja täidab eesmärgi :P Halvim on see, et mõjume magnetina neile, kellele meeldivad psühhopaadid. Nad pettuvad, kui selgub (hiljem), et meil siiski on tunded. Nad said petta!
Põnevat uurimisretke ja avatud meelt igas mõttes! Kohtumisteni!
