Tahaksin jagada üht "lihtsat" tõdemust, mis mulle kasu toonud. Tajun kasu, kuna nõndaviisi teravalt mõtlen ma alles nüüd. Niisiis -
Mis suunda vestlus viia? Mis sõnu kasutada? Kas argumenteerida? Kuidas?
Kas kasutada argumente või kõigepealt tunnustada vestluspartnerit? Kas vastata siiralt või varjata väärt infot?
Naiivselt arvasin, et suhete ülim eesmärk (pea alati) on info vahetamine, jõudmaks koostöös parima tulemuseni, avada lisaväärtused. Ähh, kas rikkusid mu psühholoogiaõpikud!?
Tean nüüd, inimeste peades on tagumas hääl: ressursse on vähe! Sa raba nüüd, või jäädki ilma!
Vajalik on VÕITLUS!
Iga vestlus on võitlus. Avalik väitlus "tõe ja õiguse" pärast. Piiratud ressursside nimel! Võitlus.
Vestluse eel selgugu:
1. mis on mu eesmärk
2. kes on mu publik
3. Tegu on avaliku väitlusega! ...või on harv erand?
Ka lähisuhetes sagedaste tundub olevat mäng publikule. Kaks inimest mängivad alainformeeritust, ehk lolli.... Mõistatasin kaua, misjaoks? Vastus: süvahoovusis idaneb kunstiteos - väitlus publikule. Teisisõnu - teist ei saa usaldada. Ega usaldagi!
Egas ma mässa, igamees päästku oma nahk! Võitlus on karm. Väljavaated paremaks palaks paranevad... KUI lepin võitlusega. Saangi osavaks sõdalaseks.
Tõuskem siis juhtideks. Kari laseb end rõõmuga kanda. Kes ikka igavesti võitlusvalmis olla jaksab?! Las tugevad hoiavad. Las isakesed kaitsevad meid!
Ideaalis, paarisuhete ülim eesmärk - ühine koostöö ja usaldus. Ühine võitlus? Ühiselt missiooni nimel, mis väljaspool meid!
Väitlusvõtted olgu alati võtta....! On oht avalikuks väitluseks.
"Sinu sõnu kasutatakse sinu vastu!"
Minu sõnad võivad mind päästa!
Võõrad on nemad. Nemad ei arva, et ma ei ründa. Võidan nende usalduse. Uinutan valvsuse. Lämmatan ärevuse. Hajutan! Tõhusad meetodid on psühholoogia uurimisvaldkond.
