SOTSIAALABI - paarisuhe

Ma siin mõtisklen, eelmisele teemale jätkuks... et ressursid on ikka määravad! Ega siis inimesed väga teadvusta seda kõike, aga käitumises on siiski enda OMANDI kaitsmine sügavalt sees. Ja eks me tahame sotsaalabi ka (sotsiaalseid garantiisid).

1. armukadedus.
peites oma kallima tuppa, keegi ei saa teda endale võita, ega ära viia. Naised, kes teesklevad peavalu, kui mees välja läheb, teevad instinktiivselt õigesti. Pead enda oma kalliks, kui mõtled, et paremat nagunii ei saa. Halb on, aga kuhu mujale mul minna? kelle rinna najal nutta?

2. võitlus kinnisvara pärast.
Vanainimene, kes dementseks jäänud, kardab, et temalt võetakse ta vara. Saab aru küll, enda jõust jääb väheks. Nii siis kaitseb, kuis oskab. Kõik on kahtlased. Eriti minia. Või see kahtlane pulgajunkur.

3. väärt info varjamine.
igaks juhuks....

4. SOTSIAALSED GARANTIID!

Mees, kes oma naist oma korteris peab, teeb õigesti, kui ta teda välja ei luba. Nii ei saa naine põgeneda. Paljudes riikides on naiste liikumisvabadus äärmiselt piiratud. Sest muidu võib keegi teine mees nad endale võtta. Või naine võib võõra mehe juurde joosta, suurte lubaduste peale. Tal on, kuhu minna...

Meil Eestis on naised ja mehed seaduse silmis võrdsed, kuid ohud on suured.... Mu mees VÕIB parema naise juurde minna. Su naine VÕIB parema mehe omale võtta, kui sina! Kas pole mitte karm, kui võetud on ühine kinnisvaralaen?

Kuhu ma elama lähen, kui mu mees mind enam ei taha? - Paljude naiste karm küsimus iseendale! Mis minust saab, kui lasen oma mehe välja ja ta saab aru, et on väärtmees ja võtab naise, kes teda tõeliselt armastab?

"Ei, ma ei lase oma meest välja! Sest ta sõbrad võivad talle öelda, et ta on väärt. Siis ta otsib endale naise, kes teda armastab ka. Mitte ainult ei taha temalt sotsiaalabi!"

Abieluleping on garantii, et abikaasal on kohustused ja järgnevad sanktsioonid, kui kohustusi ei täideta.

Tuletan endale jälle meelde küllalt vana raamatut, milles antakse naistele nõu, kuidas trikitada mees endaga abielluma. See on elu tipp, eesmärk, garantii, õnnestumine! Sest lahutada enam ei saa. Võib, aga kohustused jäävad.... hahahaa! Naine saab tanu alla, järelikult nälga ei sure.

Meil on mingi sotsiaalabisüsteem siiski olemas, nii et teoreetiliselt võib vägivaldse kaasa juurest põgeneda ka siis, kui normaalseid sõpru üldse ei olegi.

Küllalt palju on juhtumeid, mil ühine kooselu on lagunenud niipea, kui majanduslikult nõrgem pool saab kah välistele ressurssidele ligi - lõpetab ülikooli ja läheb tööle või leiab rikka armukese. Siis too leivateenija või korteriomanik on "lahku kasvanud" või "intellektuaalselt võõraks jäänud". Eestis on tõsine probleem, et värskelt kõrgharitud naised põlgavad oma vanad elukaaslased-ehitusmehed ära. Nood on jäänud (või saanud) uues maailmanägemuses madalalaubalisteks.

Ma ise viimasel ajal küsin otse armukese rollis olevalt inimeselt, mis on ta kavatsused ressursside mõttes. Tihti selgub, et salaarmukest peetakse, kuna ei taheta tänavale tõstetud saada.... Või siis vallaline "suhtleb" abieluinimesega seetõttu, et ei suuda kohustusi kanda. Või siis labaselt - tal pole pakkuda "oma pinda".

Väärkohtlemise juhtumeid analüüsides selgub tihti, et polegi muud varianti. Tuleb leppida pahura paranolise vanainimesega, kannatada kõik välja, kuna seadus käsib - omasid tuleb hooldada 24/7! Ja pealegi tasuta.
Samuti ütleb seadus, et abikaasa eest tuleb hoolitseda, ükskõik mis tingimustel. Lahutada võib, kuid see ei vabasta hoolduskohustusest! Tuleb tagada ülalpidamine, juhul kui eks ise ei elata end (lugege seadust, kui ei usu)

Abielus pole tihti muud varianti, kui taluda dementset ja paranolist ämma, kelle juttu ja tegusid terve inimese vaatepunktist analüüsima hakates võib end vaid tõeliselt vihastada. Vanad aga seejuures nõuavad erilist austust ea tõttu ja just nemad teavad, kuidas lapsi kasvatada! Kuna nad on vanad ja elasid nõuka-ajal, lugesid kasvatusalast lektüüri ka omal ajal.

Ma mõtlen jälle iseenda tutvusringkonna näidetele... Mõtlen, et armukadedus on ikka vahel päris mõistlik. Eraldades kellegi oma vanadest sõpradest, kaob ohvril side "normaalse" ja harjumuspärase keskkonnaga. Pole enam kedagi, kes ütleks: "põgene! sa oled väärt enamat!"

Tänapäeval on (uuringute järgi) ootused abielule suured - tahetakse armastust, tahetakse olla armunud, kaasaga võiks siduda tõeline sõprus ja usaldus. Ootused on kaugelt üle selle, et keegi sünnitaks lapsi või elataks mind ära!

Pettus on siis, kui valetatakse tunnete ja ootuste kohta, aga tegelikult tahetakse vaid tasuta elamist.

Noored ütlevad vahel oma seksuaalsuhete kohta ausalt: "ma ei taha praegu suhet (aga ke**i tahan ja teen)". Selle kohta on vist vana ütelus: miks osta lehm, kui saab tasuta piima. "ma ei taha sind lohutada, kui oled kurb. saame vaid siis kokku, kui mina tahan"

Mul on tutvuskonnas mitmeid juhtumeid, mil on tegu pettusega (eks vaikigu see, kes end ära tunneb). Lootuses tagada elatis, jäädakse rasedaks. Kuigi selge, et suurt armastust pole ning käimas läbirääkimised lahkumiseks.
2. Kuigi armastust ja armumist pole, teeseldakse suurt kiindumust, piiratakse suhteid sõpradega, kes võiksid "ohvrile" meelde tuletada elu kõrgemaid eesmärke - kooselu armastuses (mitte halastusest ligimese vastu)
3. Kaaslast alandatakse, et ta ei tunneks viha väärkohtlemise pärast, vaid hoopis ise tunneks alaväärsust. Kui inimene usub, et keegi teine ei taha teda, täidab ta kõik käsud. Ei lahku, käib tööl, toob raha koju.... vahel saab hea kohtlemise - preemia - osaliseks.

Aga kallis lugeja, kelle pool nende juhtumite korral olla?
See on sügavalt eetiline küsimus.
Kas peaksin oma sõpra ärgitama, et "sa oled väärt rohkemat?"
Või peaksin olema selle teise poolel, kes ei iial elus kohta kedagi teist nii head kui mu sõber? Kas "sel teisel" parema puudumisel pole siis õigust mõõdukale õnnele (ei ole armunud, kuid peetakse siiski soojas süles ja voodis).

Kas pean laskma oma lastel teha ise oma eksisammud, kuigi näen juba ammu hunti lambanahas? Kas peaksin mõtlema, et las mu sõber olla lammas, kui ta tahab? Isikuvabadus ennekõike?

Kas peaks ärgitama kedagi hülgama oma pere, kui ollakse õnnetu?

Vastuseid:
Kui oled petja-pool, pole iial hilja anda oma kaasa vabaks, et ta saaks ise oma õnne otsida. Siis annad talle võimaluse. See on tõeline kaastunne. On ego küsimus, kas saan teda endale hoida. EGO räägib, kui veenad end, et sinuga on tal piisavalt hea ja ta ei leiaks kedagi. Tõeline kaastunne tähendab, et lased inimese, keda sa armastad, vabaks oma õnne otsima. Vaid tõeline kaastunne lubab tunnistada, et sa ei armasta oma partnerit piisavalt palju, selleks, et kogeda õndsust. Petetu tunneb viha, kui jätad ta maha. Õigusega. Aga see on kangelastükk, mis väärib kiitust.

Me tahame olla koos hingesugulastega. Kui me ei saa olla koos "omadega", on see puhtalt lahendamata sotsiaalabi küsimus.

Vaadakem tõele näkku, daamid ja härrad! Nimetagem asju õigete nimedega!

Vaid tõeliselt küpses ühiskonnas võime ise otsida oma kaasad, võime ise otsida oma karja, kuhu hinges kuulume. Luua oma loomingut, üheskoos, usaldades.... panustades. Sünergias, koostöös, tunnetetulvas, armastades, kaastundlikult, hoolitsedes nõrgemate eest. Vaid siis pole me orjad, meid ei otsita koerte ja relvadega, vaid siis ei nõuta meilt võimatut.