Mul on paar tuttavat, kes räägivad alati kellestki. Ja eriti "tore" on, kui nad räägivad alandavas toonis. Või iseenda saamatusest probleeme lahendada. Inimestega. "Tore!"
Aga no mis teha? Ära räägi iialgi mitte midagi, mida teised teevad. Mitte iialgi!
Kui Sa räägid, siis palun põhjenda enda ja minu jaoks, MIKS!?
Ma tahan kuulda, mida Sina tunned, mis on Su mõtetes teoskil. Mis rõõmustab, mis kurvastab. Mis on Su kogemused. Ja mida maailma kohta oled tähele pannud? Mida Sina oled täheldanud.
Räägi printsiipidest. Tähelepanekutest. Seaduspärasustest. Kahtlustest. Unistustest.
Mina teen ju sama.
Aga mitte iial, mitte iialgi ära võta teemaks TEISI inimesi. Las nad olla. Las nad elavad rahus. Ehita oma intiimseid suhted inimestega. Jaga kogemusi nendega. Koge! Ja siis tule ja räägi mulle enda sotsiaalsetest kogemustest.
Ma ei taha kuulda kiusu, mõnitusi, ma ei taha teada, et X on too või too. Ma ei taha teada, mida keegi X teeb. Mind lihtsalt ei huvita.
Ma näen ise, milline üks või teine on.
Ma tahan teada, mida Sa koged. Ma tahan teada, mida Sina mõtled. Ma tahan teada, mis tunne on Sinul elada.
Ma ei taha aega raisata. Ma ei taha mängida. Ma ei taha osaleda näitemängus. Mind ei oota kuskil võit.
Ma tahan elult kõike. Ma tahan kogeda. Ma tahan kogeda Sinuga koos.
Mõni inimene ilmselt ei tule selle peale, et iseenda kogemusi avada. Nad räägivad, mida nad tegid, kuidas neil õnnestus teiste inimeste käitumist manipuleerida (ilmselt on see nende ultimate goal in life?!) http://therapyideas.net/manipulation.htm
Ära Sina selline ole! Ära kunagi räägi teistest inimestest. Ära kunagi räägi, et Sa ei lahenda probleeme nendega isiklikult. Püüa kõrgemale. Taha rohkem. Meile on elu vaid üks kord antud.
I'll take it all!!
ok, tead, ma räägin oma tähelepanekust ja küsin ka Sinu kogemuste kohta.
ReplyDeleteNimelt taustaks - mul tavaliselt on päris lähedased suhted sõprade ja ka võõrastega, ma nagu otseselt probleeme ei saa kuidagi kurta. Mida ise teen, see on, eks.
Siiski, ma viimasel ajal olen oma tutvusringkonda laiendanud ja vaatan huviga, kuidas teised oma suhteid ja asju seavad. Peale selle on ju ka minul paar inimest minu elus olnud, kellel on minuga probleem ja minu abitus, et appi-appi ma ei oska... ja nad kuidagi suudavad ülisuuri tundeid tekitada ka, mis on abituse, frustratsiooni ja mingi muu emotsiooni segu.
Nimelt ma vist kontseptualiseerisin, mis nende inimeste probleem on - nad ei tahagi südamest-südamesse rääkida ja probleeme lahendada, positiivseid elamusi jagada, vaid (!!) nad "mängivad".
Ütleme, et kui ma olen teatrilaval üht-teist teinud, siis nemad võtavad mingi rolli ja mingi eesmärgi nimel siis lollitavad oma isiklikes suhetes, et actionit vaid saaks. :P
Ma arvan, et selle juurde käib ka see, kui naine mängib abitut, et mees saaks teda päästma tõtata, selle asemel et ise tegutseda eesmärgipäraselt. Näiteks.
Täna näiteks sain kokku ühe tuttavaga, kes ilma sissejuhatuseta hakkas oma meest halvustama. Minu jaoks oli hirmus piinlik, aga temal ei olnud. Ma mõtlesin, et miks, aga siis minu "diagnoos" oli, et ta äkki ei tule selle pealegi, et teistest ühistest tuttavatest ei ole sünnis rääkida :P
Ja teiseks - ta ei olnud kuigi arukas. Ma siin juurdlen, et mis siis "lihtsate" iniemste saatus on? et kas rääkidagi naabrimehest/oma mehest või?
Kuidas sinu kogemus selles osas on? Kas oskad selle tähelepaneku osas kaasa rääkida? Ma mõtlen, et isegi kui inimene väga arukas ei ole, siis mõni ikka kuidagi suudab seda kurtmise-hädaldamise ja klatši ja niisama-teiste-teemalist juttu nagu tagasi hoida.
Nii ka mina olen mõnele "lihtsale" söök, mida süüa. Inimene, kelle pärast emotsioneeruda, väike näpp püsti, teine käsi südamel (teeseldes või kogedeski reaalset paanikahoogu). Minagi toidan trolle. Sest ma hingan. Olen. Tegutsen. Jagan omi ideid ja tähelepanekuid.
Ma toidan lihtsaid iniemesi. Neid, kes tahavadki lihtsaks jääda.
Mina nende asemel püüdleksin kõrgemale.
I''ll take it all.