Saturday, April 22, 2017

Kuidas endalt tõde küsida. Küsida.

Tere! Postitan ühe näidise, kuidas võiks endaga kirjalikult dialoogi pidada. Küsi endalt küsimusi ja pane vastused kirja. Terve minu arvuti on neid dialooge täis, ja riiulid. Olen neid teinud lapsest saati. Lihtsalt intervjueerid ennast. Küsid küsimuse ja vastad sellele kohe, vastad kuu aja pärast, vastad aasta pärast, vastad kümne aasta pärast. Just täna ma vastasin vanadele kartoteegis sisalduvatele (teaduslikele) küsimustele ikka ja jälle uuesti. Põnev! Mõtlesin, et ärgitan ka teisi mõtlemisele. Minu eeskuju, minu näidis. See on mul üks päris vana dialoog. Saan täna (22.04.2017) teha täiendusi.

Kes kahtleb, kas tegu on efektiivse meetodiga, võib uurida teadust või võtta näiteks selle kursuse siit, tasuta https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn

Pilt: Teaduslike postrite kinnitamise liim, taaskasutus. Trollid.

******
*Viha? Mis asi see on?

Tahad teada, arvan, et ma ei ole seni oma elus väga eeskujulikult funktsioneerinud. Võib-olla siiski olen jaa. Olen ju siin, eks. Ja keegi ei tea, mis raskendavaid asjaolusid keskkonnas ma olen kogenud. Või mis kergus mind on hellitanud keskkonnas. Seda kõike me ei tea. Võrrelda vast ei saa.

Aga ma olen meelitatud, et küsid. Siiski jumalikku tõde, ma kardan, mul pakkuda ei ole.

*okei. aga mida saad pakkuda?

Subjektiivset kogemust ehk. midagi, mis on minu jaoks töötanud. või siis - mis ei ole. Lollikindlat süsteemi ma pole ju veel avastand.

*Mis siis on toiminud?
Seesama mis ma just tegin. Küsin endalt, mida ma endalt sooviksin. Ja kas tahan õppida, teada saada midagi. Vahel ma ei taha. Vahel tahan vaid õigustusi endale või teadmist, et jumalad on minu poolel.

*Kas jumalad on sinu poolel?
Jah, on küll. Alati on, kui õigesti vaadata. Juba Bob Dylan laulis sellest.

Seega, õigustuse leian alati. see on teada.

*Ahah.
-nonoh.

*Aga jaga enda kogemust siis.
- Ma võin üritada. aga see pole täiuslik. kui see on okei.

*mhmh
Las ma mõtlen. Kõik on mul läbi mõtlemata.
Ma mõtlen ebamugavuse peale.

Ehk saan pahaseks selle üle, mis mind isiklikult trigerdab, mida ma iseendas ei salli. Millega ma tean, et see minu tagumikku kuidagi ei puuduta, seda suudan aktsepteerida. Millega lenneldes toime tulen, selle kohta vaid mõtlen siira rõõmuga, et mõtle kui hea, et mul seda probleemi ei ole.

*Kas see tundub loogiline?

Näiteks mind häirib ühe inimesega suheldes, et ta on minu meelest "lapsik". Ma isegi ei oska näppu peale panna, mis põhjusel ta mind ärritab. Ainuke sõna, mis mul pahameelega meelde tuleb, on sõna "lapsik". Ent mis see minu tagumikku puudutab? Kas puudutab? vaatan praegu oma sisemusse. Jah, ma tunnen ebamugavalt end. Ent miks? Miks? Jumalad saatke mulle vastuseid, miks! Ma tahan teada.

MA võiksin ju olla temaga väga lahke ja vaadata, et ohh, kui nunnu. Naiivsus on vahel nunnu. Nõrkused on nunnud. Aga tema ei tundu mulle nunnu. Sugugi mitte!

*Miks ma nii sallimatu olen?

Kas see on sellepärast, et põlgan hoopis iseennast selle asja pärast, mida tema mulle näitab?

Ma arvan, et see on tõsi. Vähemalt mõnikord. Või vähemalt tasuks kaalumist.

Või ma olen pahane enda peale, et ma ISE midagi adekvaatset ei tee, ehkki näen selgelt, mis on mu ees. Ma ei hoolitse ilmselt enda eest praegu, ja see ajabki vihale.

*Ent mida ma võiksin teha?

Näen, et teine on "lapsik" ja vaatan teda nunnult. Kui tahan ise tarka intellektuaalset seltskonda just praegusel hetkel, astun tagasi, jätan head aega ja lähen räägin skaibis sõbraga, kes oskab mu küsimustele vastata paremini kui mu viha objekt, keda ma nimetasin sõnaga "lapsik".

Järeldus. Mu viha indikeerib, et võiksin midagi teisiti teha ISE. Vahetan seltskonda. Vahetan vestlusteemat. Vahetan ootusi. Lohutan end igavuse pärast. Ma saan alati midagi teha enda heaks. Ma saan suhelda nendega, keda pean endast targemaks. Avan vaid FBi ja saadan palve kohvitamise kokku leppimiseks. Võin saata kiire sõnumi küsimusega, millele saan vastuse siis, kui teine tahab mulle vastata. Nii ongi hea.

Seega viha on mingi sõnum. Aga mis sõnum. Mu jumalad vaikivad. Aga mitte alati.

Ma ei tunne end ohvrina.

Seega: "Ma tõesti tahan teada. Oo Viha, mida Sul on mulle öelda!" Ma ei taha õigustusi, tahan teada. Mul on õigustused niigi. Sest olen intellektuaalselt võimekas. Ma võin valida kulutada oma aega, konstrueerimaks õigustusi, mis on perfektsed. Sest ma suudan.

*Ent vahel ma ei viitsi. Enam.

Laiskusest sünnibki tõde.
Järelikult.

**************************************************
Ma tahan küll end õigustada.
TÕDE järelikult
******** (see on nalja tegemine iseenda seltsis juba väga meeldivas õhkkonnas)

"The first principle is that you must not fool yourself and you are the easiest person to fool." - Richard P. Feynman

DISCLAIMER
Ma ei väida, et ma sain toona oluliselt targemaks, mis asi viha on, ent ma uurisin ennast ja uurisin ebamugavustunde või ärrituse tekkimise tagamaid.

Moodne psühholoogiline diagnoos olukorrale on see, et avastasin väga vana tõdemuse, et teised on meie peeglid. Vaatasin teist ja nägin ainult ennast. Uurin ennast ja avastan, mis on tõeline empowerment. Ma uurin enda tundeid, saan juhised ja teen ise.


EDIT. Viidatud on sellele laulule 





Lyrics
Oh my name it ain't nothin'
My age it means less
The country I come from
Is called the Midwest
I was taught and brought up there
The laws to abide
And that land that I live in
Has God on its side
Oh, the history books tell it
They tell it so well
The cavalries charged
The Indians fell
The cavalries charged
The Indians died
Oh, the country was young
With God on its side
The Spanish-American
War had its day
And the Civil War, too
Was soon laid away
And the names of the heroes
I was made to memorize
With guns in their hands
And God on their side
The First World War, boys
It came and it went
The reason for fighting
I never did get
But I learned to accept it
Accept it with pride
For you don't count the dead
When God's on your side
The Second World War
Came to an end
We forgave the Germans
And then we were friends
Though they murdered six million
In the ovens they fried
The Germans now, too
Have God on their side
I've learned to hate the Russians
All through my whole life
If another war comes
It's them we must fight
To hate them and fear them
To run and to hide
And accept it all bravely
With God on my side
But now we got weapons
Of chemical dust
If fire them, we're forced to
Then fire, them we must
One push of the button
And a shot the world wide
And you never ask questions
When God's on your side
Through many a dark hour
I've been thinkin' about this
That Jesus Christ was
Betrayed by a kiss
But I can't think for you
You'll have to decide
Whether Judas Iscariot
Had God on his side.
So now as I'm leavin'
I'm weary as Hell
The confusion I'm feelin'
Ain't no tongue can tell
The words fill my head
And fall to the floor
That if God's on our side
He'll stop the next war

Bob Dylan

No comments:

Post a Comment