Laps kasvab ning mingil hetkel ta saab aru, kust tuleb ta rõõm ja valu. Okei, rõõmu tulemine on teadmata, ent valu kohta saab teada küll. Ja sellest ma räägingi.
Kui ütlen, et on kaks asja, ma ei väida, et on vaid ÜKS. Hea lugeja, vaata enda sisse ja vasta, kui väärtuslik olend sa oled. Seejärel ütle, kas sa oled väärtuslikum kui USA president (Trump). Kirjuta vastused paberile.
Esimesest asjast. Sellest ma kirjutasin selles posituses: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2012/01/depressioonist-matemaatikast-ja-inimese.html
Elusolendi väärtus. Kes on moraalselt teistest üle? Või bioloogiliselt? Või jumalikult?
Kõik inimesed on täpselt sama väärtuslikud. Seega sa oled Trumbiga võrdne. Mõtle sellele. Põhjus on selles, et puudub mõõdupuu, millega väärtust mõõta. Ja kui eeldame, et olendid on teadvusel, siis iga teadvuse jaoks on olemas ta ise ja maailm. Ja nii edasi..... Kuidas mõõta väärtust? Jään ootama lugejate panuseid 21. sajandi filosoofia edasiarendustesse. Loeksin lugejate mõttekäikude kohta meeleldi lähitulevikus mõnest asjalikust teadusajakirjast.
Ma tean vaid seda, et ma olen teadvusel ja ma tean, mis mulle meeldib. Ja mis ei meeldi.
Teisest asjast. Teiseks asjaks on see, kuidas inimesed ja loodus üleüldse minu-sinuga suhestuvad. Ehk siis kuidas mina suhestun maailmaga, milles on ka teised elusolendid. Ma saan muuta enda suhestumist. Ma vähemalt eeldan seda. Paljud filosoofid on minuga selles.
Mulle meeldib olukord, kui saan minna vabalt poodi ning tuua sealt süüa. Ju mulle meeldib kapitalismi vili, ütleks siin kindlasti keegi. Nojah, hea söök on.
Mulle meeldib ka nali ja mäng. Eriti meeldib mulle, kui seda saab kellegagi koos teha.
Aga ongi kõik. See ongi see teooria. Inimeste eelistused ja suhted on erinevad, inimesed on teadvusel ning iga maailm algab iga üksiku silmade kõrguselt.
Mis minu huvi on, on see, kuidas seda lastele õpetada. Kuidas?
Kui lapsevanem karjub tänavale jooksnud lapsele: "tule kohe siia!", on see häbistamine kahtlemata. Lapsevanem tahab, et laps oleks elus. Ent lapse autonoomiat rikutakse ja laps tunneb, et ta ei ole väärt. Ei ole väärt armastust. Peab passima hoovis emme juures, mitte minema maailma. Muidu on puuks. Kõik. Ent see ongi - tuleb võtta pärast aeg, et taastada kontakt ja julgustada maailmavaadet, milles on kaks asja. On väärtus ja on suhestumine.
Lugesin just, et keegi geenius suutis alati röökida nii: "Ma armastan sind, kullake, kas sa saad sealt kohe minema!" (või ma teen minu võimuga nii, et sa vahetad asukohta - sinu autonoomia austamist-toetamist EI).
Eks ta ole. On kaks asja.
Kui on vaid üks asi, on su maailmapilt liiga lihtne, et saaksid olla empaatiline. Miks? Sest enamikul on kaks asja.
Kes oli see filosoof, kes küsis: Kui seibidel on vaid kaks mõõdet ja nad libisevad mööda pinda, kas nad saavad 3D objektidest aru?
Kas 1D saab aru 2D objektist? Kas 1D saab kunagi olla 2D?
Areng on see, kui punktmassist saab inimese kujutis tasapinnal. Kahjuks ma sellist joonist netist ei leidnud ning minu joonistus ei ole sama selgitav kui Darwinil. Juuresoleval gravüüril on kujutatud inimese siirdumist tasapinnalt tantsusaali.
Valu on siis, kui oled punktmass. Punktmass, ent mitte tasapind. Kes ütles, et punktmass olla on valu (tagumikus). Tiina ütles, filosoof.
