Ma arvan, et oluline samm süsteem-struktuurse teadmise ilmnemise suunas ongi arusaam, et vastandeid ei ole. Aga see on minu arusaam. Praegu.
Tuesday, November 28, 2017
Vastandeid ei ole, on teljestik.
Teaduses tihti pole vastandeid. Küll aga on omadus ja on omaduse puudumine. Saame paigutada kõik selle teljestikele. On ja ei ole. On armastus ja armastust pole. On tingimused ja tingimusi pole. Saame soovi korral panna need süsteemi nii, et moodustame teljestiksüsteemi. Näide? Panen parem foto.
Tuesday, November 14, 2017
Loogiline mõtlemine on halb
Blogi nimi on minu teooriad elu kohta. Ent mis on teooria? Teooria on oletatav väide põhjuslikkuse kohta, mitte suvaline korrelatsioon või suvaline loogiline tähelepanek. Teooria ei ole abitu andmetabel. Andmetabel ei ole teooria.
Teooria ei ole ka jumalik hinnang. Ega ükskõik mis hinnang. Ei moraalne, ei loogiline.
Nagu eelmisest postitusest ilmneb, on loogiline mõtlemine halb. Eks ta ole! Samas on loogilise mõtlemise tase nii mõnelegi kättesaamatu. Kaasa arvatud mulle, kui ma olen liiga väsinud. Või liiga kogenematu mingis vallas. Ent loogilisest mõtlemisest eluks ei piisa. ei piisa, et selles elus kavalalt tegutseda.
Samas, mis on piisavus? Mina ei anna moraalset hinnangut. Ega jumalikku.
Ma ise olen kogenud päris palju groteskseid olukordi, milles ütleja võtab päris halva otsuse vastu sõnadega: "see on loogiline!" Kui see lause üle huulte tuleb, on vaikimisi selge, et otsustaja ise ka aimab, et otsus ei ole optimaalne, ent on üksnes loogiline. Ja see otsus on purustav ja halb.
Loogika on siis, kui me ei suuda näha suuremat pilti ehk uurida eelduste süsteemi. Mis on eeldused just täna, 14. 11. 2017 ?
Näide.
On vaja teksapükstelt eemaldada üliraske plekk. Sul on efektiivne plekieemaldusvedelik, pesupulber ja küürimishari. Plekieemaldusvedelik koos küürimisega eemaldab pleki. Mida teha? Loogilise mõtlemise tase ütleks midagi sellist: võtan plekieemaldaja ja küürin. Tulemus on plekivaba.
Nutikas elukogenud lugeja teab, et plekieemaldaja ja küürimine küll eemaldavad pleki, nagu ka kangalt värvi. Seega loogiline vastus on vale vastus. Elus on see vale vastus. Ent loogiline.
Elus on alati mitu eesmärki.
Näiteks on vaja tappa vähirakud, ent inimene peab jääma ellu. Vähim arv rakke, mis on minimaalselt vajalikud inimese konstrueerimiseks, peavad jääma ellu. Et siis tappa ja jätta allu. Samaaegselt. Dialektiliselt.
Eemaldada plekk ja jätta alles värv. Muidugi teksapüksid, millest ma kõnelesin, on stiilsed, millele on plekk lisatud juba tehases, samuti nagu küürimisjäljed. Ja see on kallis, kuna on moekas.
Ent kas on mõtet alati hinnata kogu süsteemi ja eeldusi? Mõningaid ehk on vaja!
Elu on otsustuste jada, kuidas käituda. Elu väljendub liigutustes ja käitumises. On päris kole, kui käitumine on üksnes loogiline.
Tuleb tolereerida seisu, mil me käitumine on veel loogiline, ent mitte enamat. Tuleb vaadata avatud silmadega ja tekitada endas õpimeeleolu, et saaksime asjadest rohkem aru. Et suudaksime maailma voolamise mustreid näha sellisena, nagu see on... Ja siis olla endaga arukas. Käituda enamalt, kui loogiliselt.
Kui nüüd õigesti mäletan, on esmakursuse tudengite üks hobidest süstemaatiliselt kiusata neid inimesi, kes ei suuda mõelda loogiliselt. Näiteks meenus mulle kurb näide: mõned arstitudengid organiseerusid, et kiusata ametlikult neid, kes ei ole veel saanud protsentarvutust selgeks. Nad loovad neile ebaturvalise õpikeskkonna ja garanteerivad selle, et õppur ei suuda teha keerukaid tehteid oma peas. Isegi mitte formaalloogilisi. Ega elulisi.
Kiusamine. Tavaline, nagu ikka.
Kiusaja ise tunneb muidugi enda üle uhkust, et ta ise suudab juba teha mõningaid loogilisi tehteid. Ja pasundab need loogilised vastused abitult välja. Muidugi armastav ema teeb lapsele pai, et ta nii kaugele on jõudnud ning innustab edasi tegutsema. Samuti on vanema vastutus otsustavalt võtta kiusamisega midagi ette. Miks laps kiusab endast nooreimaid ja arenguhäirega lapsi? Ilmselt ta vajab ise turvalisemat keskkonda.
Nii, ja nüüd asendame sõna "laps" sõnaga täisealine. Täisealiseks saamine ehk keha vanus aastates ei garanteeri mitte mingit psüühilist arengutaset. Ka täisealised mõtlevad loogiliselt ja kiusavad. Kiusavad neid, kes nõrgemad. Ja samal ajal ei arenda end edasi. Kardavad. On hirmunud. Hirmunud ja häbis.
Hei-hei! Hop-hop loogilise mõtlemise tasemest välja. Arendagem end nägema asju mitmetahuliselt, süsteemselt, dialektiliselt. Nägema elu ja inimesi. Loogem endale ise turvalise arengukeskkonna! Oled justkui halvatud ja ootad piitsahoope? On aeg luua endale mõnusam armastuskeskkond!
Kui näen, et mu mõttering on üksnes loogiline, ent korduv, on see jumalik märk sellest, et on aeg saada targemaks. Avan silmad ja vaatan uusi detaile. Kaevan iseendas. Küsin teistelt. Teen katsetusi, liigutades iseenda keha füüsilisi elemente: silmi, käsi, jalgu, tagumikku jne. Vaatan. Miskipärast meenus mulle nüüd see Mardi mõttearetus: katsetada-tegutseda! Kuidas küll liikuda edasi seniselt tasemelt? On sul mõni parem teooria?
Kui märkan, et maailm ei ole "õiglane", on see märk sellest, et mu mõtlemise tase on isegi alla loogilise mõtlemise taset. Siis võtan pliiatsi ja paberi ja proovin end hakatuseks viia loogilisse mõtlemisse. JA SEALT EDASI
selline teooria siis.
Astuda maailma, mil liigutame muid mõtteid ja kehaosi. kasutame suud muuks, kui jorinaks kõhkluste teemal ja kasutagem käsi muudmoodi. Uskuke mind, su käsi ei pea kehastuma ojapidaja piitsahoopides, mis maanduvad ligimese ihul.
(Minu jakk on selja pealt natuke heledam, seal oli mingi hetk näts.)
PS Illustreeriv õppematerjal https://youtu.be/MWA0rukqrYQ
Teooria ei ole ka jumalik hinnang. Ega ükskõik mis hinnang. Ei moraalne, ei loogiline.
Nagu eelmisest postitusest ilmneb, on loogiline mõtlemine halb. Eks ta ole! Samas on loogilise mõtlemise tase nii mõnelegi kättesaamatu. Kaasa arvatud mulle, kui ma olen liiga väsinud. Või liiga kogenematu mingis vallas. Ent loogilisest mõtlemisest eluks ei piisa. ei piisa, et selles elus kavalalt tegutseda.
Samas, mis on piisavus? Mina ei anna moraalset hinnangut. Ega jumalikku.
Ma ise olen kogenud päris palju groteskseid olukordi, milles ütleja võtab päris halva otsuse vastu sõnadega: "see on loogiline!" Kui see lause üle huulte tuleb, on vaikimisi selge, et otsustaja ise ka aimab, et otsus ei ole optimaalne, ent on üksnes loogiline. Ja see otsus on purustav ja halb.
Loogika on siis, kui me ei suuda näha suuremat pilti ehk uurida eelduste süsteemi. Mis on eeldused just täna, 14. 11. 2017 ?
Näide.
On vaja teksapükstelt eemaldada üliraske plekk. Sul on efektiivne plekieemaldusvedelik, pesupulber ja küürimishari. Plekieemaldusvedelik koos küürimisega eemaldab pleki. Mida teha? Loogilise mõtlemise tase ütleks midagi sellist: võtan plekieemaldaja ja küürin. Tulemus on plekivaba.
Nutikas elukogenud lugeja teab, et plekieemaldaja ja küürimine küll eemaldavad pleki, nagu ka kangalt värvi. Seega loogiline vastus on vale vastus. Elus on see vale vastus. Ent loogiline.
Elus on alati mitu eesmärki.
Näiteks on vaja tappa vähirakud, ent inimene peab jääma ellu. Vähim arv rakke, mis on minimaalselt vajalikud inimese konstrueerimiseks, peavad jääma ellu. Et siis tappa ja jätta allu. Samaaegselt. Dialektiliselt.
Eemaldada plekk ja jätta alles värv. Muidugi teksapüksid, millest ma kõnelesin, on stiilsed, millele on plekk lisatud juba tehases, samuti nagu küürimisjäljed. Ja see on kallis, kuna on moekas.
Ent kas on mõtet alati hinnata kogu süsteemi ja eeldusi? Mõningaid ehk on vaja!
Elu on otsustuste jada, kuidas käituda. Elu väljendub liigutustes ja käitumises. On päris kole, kui käitumine on üksnes loogiline.
Tuleb tolereerida seisu, mil me käitumine on veel loogiline, ent mitte enamat. Tuleb vaadata avatud silmadega ja tekitada endas õpimeeleolu, et saaksime asjadest rohkem aru. Et suudaksime maailma voolamise mustreid näha sellisena, nagu see on... Ja siis olla endaga arukas. Käituda enamalt, kui loogiliselt.
Kui nüüd õigesti mäletan, on esmakursuse tudengite üks hobidest süstemaatiliselt kiusata neid inimesi, kes ei suuda mõelda loogiliselt. Näiteks meenus mulle kurb näide: mõned arstitudengid organiseerusid, et kiusata ametlikult neid, kes ei ole veel saanud protsentarvutust selgeks. Nad loovad neile ebaturvalise õpikeskkonna ja garanteerivad selle, et õppur ei suuda teha keerukaid tehteid oma peas. Isegi mitte formaalloogilisi. Ega elulisi.
Kiusamine. Tavaline, nagu ikka.
Kiusaja ise tunneb muidugi enda üle uhkust, et ta ise suudab juba teha mõningaid loogilisi tehteid. Ja pasundab need loogilised vastused abitult välja. Muidugi armastav ema teeb lapsele pai, et ta nii kaugele on jõudnud ning innustab edasi tegutsema. Samuti on vanema vastutus otsustavalt võtta kiusamisega midagi ette. Miks laps kiusab endast nooreimaid ja arenguhäirega lapsi? Ilmselt ta vajab ise turvalisemat keskkonda.
Nii, ja nüüd asendame sõna "laps" sõnaga täisealine. Täisealiseks saamine ehk keha vanus aastates ei garanteeri mitte mingit psüühilist arengutaset. Ka täisealised mõtlevad loogiliselt ja kiusavad. Kiusavad neid, kes nõrgemad. Ja samal ajal ei arenda end edasi. Kardavad. On hirmunud. Hirmunud ja häbis.
Hei-hei! Hop-hop loogilise mõtlemise tasemest välja. Arendagem end nägema asju mitmetahuliselt, süsteemselt, dialektiliselt. Nägema elu ja inimesi. Loogem endale ise turvalise arengukeskkonna! Oled justkui halvatud ja ootad piitsahoope? On aeg luua endale mõnusam armastuskeskkond!
Kui näen, et mu mõttering on üksnes loogiline, ent korduv, on see jumalik märk sellest, et on aeg saada targemaks. Avan silmad ja vaatan uusi detaile. Kaevan iseendas. Küsin teistelt. Teen katsetusi, liigutades iseenda keha füüsilisi elemente: silmi, käsi, jalgu, tagumikku jne. Vaatan. Miskipärast meenus mulle nüüd see Mardi mõttearetus: katsetada-tegutseda! Kuidas küll liikuda edasi seniselt tasemelt? On sul mõni parem teooria?
Kui märkan, et maailm ei ole "õiglane", on see märk sellest, et mu mõtlemise tase on isegi alla loogilise mõtlemise taset. Siis võtan pliiatsi ja paberi ja proovin end hakatuseks viia loogilisse mõtlemisse. JA SEALT EDASI
selline teooria siis.
Astuda maailma, mil liigutame muid mõtteid ja kehaosi. kasutame suud muuks, kui jorinaks kõhkluste teemal ja kasutagem käsi muudmoodi. Uskuke mind, su käsi ei pea kehastuma ojapidaja piitsahoopides, mis maanduvad ligimese ihul.
(Minu jakk on selja pealt natuke heledam, seal oli mingi hetk näts.)
PS Illustreeriv õppematerjal https://youtu.be/MWA0rukqrYQ
Monday, November 13, 2017
Mina olengi kehastus. Meie oleme! Sina ja mina. Budad ja elu.
Sain täna Margusega kokku - oeh, miljoneid aastaid möödas! Et siis kuidas me oskame rakendada teadmisi enda elus, mida me kõik teame. Mnjah. Raske on elu. Targutada on lihtne. Uusi asju ikka ka õpin, näiteks avastasin eestikeelse sõna kehastus, mida püüan tasemel üks oma igapäevaelus kasutada. Eks näis. Ent ma kirjutan üli-üli-üli tasemest täna.
Sissejuhatuseks on hea teada, et meil mõlemal oli ka aastaid tagasi maru huumorisoon. Tõestus sellele on siin: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/08/miks-ma-opin.html
Selles oligi me vestlus, et suhtlemisel ja õppimisel on paraku nii, et kõik me elame täiesti erinevates maailmades. Vahel on vaid õrn aimdus, et äkki meil on umbkaudu sama maailm, sama omailm... http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/07/manipuleerimine.html
Kohata oma teel inimesi, vaadata lõkke ümber korraks silmadesse ja aimata, et äkki, ehkki seal peegeldus natuke ka maailma, kus olen mina. Võib-olla.
Et siis ütleme otse välja - teisi õpetada ei saa. Igaüks õpib ikka ise. Jälgides su füüsilist keha, kuuldes su häält ja nii edasi. Ja ta õpib siis, kui tunneb end turvaliselt. Ka keskkonna loomises on mul üks pisike, kuid vääramatu rollike. Ja olen õpiagenda füüsiline kehastus.
Emotsionaalne õhkkond on number üks. Turvatunne. Eks see faktike on ära toodud ka kõikides olulistes dokumentides ja lendlehtedes, mis õpetajatele on väljastatud. Et siis et lapsed ja täiskasvanud saaksid õppida. Samas on ka uuring, et õpetamise kvaliteet (loe: õhkkond pluss eeskujulikud metafoorid, ja olla kahastus) ning pedagoogiline haridus ei korreleeru.
Õpetajaks haritud isik ei pea oskama õpetada. Ja õpetada oskab tihti isik, kes ei ole saanud vastavat formaalset koolitust. Ei tea küll, miks? Äkki tema õpetajad ei ole olnud kehastused? Ja pole olnud piisavalt turvaline? Ei tea.
Ja tulles tagasi mu blogipostituse esimese lõigu juurde. See fakt, et olen midagi välja öelnud, et pruugi mitte kui midagi muuta lugeja psüühikas ei ajutiselt ega püsivalt.
Kui ta ise ei loo iseendale vajalikku turvalist õpimeeleolu ja ei aktiveeri endas olemasolevaid teadmisi koos küsimustega, tema teadmiste struktuuri midagi mõttekat ei lisandu.
Nii, jällegi ütlesin enda ja Marguse jaoks midagi olulist välja. Vähemalt mul tekkis küsimus ja Margusel ka. Ja siia kirjutangi selleks, et oleks hea ise seda uuresti lugeda läbi pika elu ja mõelda ikka ja jälle, kuidas mu igapäevases elus nende teadmiste rakendamise ja edasiarendamisega ikkagi on.
Pidasin täna Margusele miniloengu ja ütlesin ära, mis on tiibeti budismi point. Ja kasutasin selleks psühholoogia termineid. Ma tean tema lugemust ja mäletan eelnevaid vestlusi, pluss see, et elame ise igapäevaselt oma missiooniga, mõtestatud elu. Oli see targutamine? Me mõlemad võtsime vastutse iseenda õppimise eest. Kasutasime efektiivseid suhtlemisvõtteid, esitasime endale küsimusi, olime dialoogides, kontaktides ning ei harrastanud iseenda häälekõla imetlemist. Ei monoloogitsenud.
Kõlab nagu ideaal.
Mis on siis tiibeti budismis olulisim point? See on see, et kõige olulisem on suuta hoomata maailma mõtlemise tasemel, mis vastab struktuur-süsteemsele mõtlemisele. See nõuab seda, et endas on välja arendatud psüühiline struktuur, mis on suhteliselt keerukas ja mitmetahuline. Sellel on ka ajukorreldaadid, nagu ikka. Ja see on arukuse kehastus käitumise tasandil.
Ma usun, et Aaro Toomela "Keel, kõne ja minu ise" ning "Minu ise areng. Inimlapsest inimeseks" annab ka siin lugejale minu kasutatud mõisted.
Ühe teise tahu mu mõttele annab ilmselt Wolfang Wagneri käsitletud asjad essentialismi kohta. Muidugi on tore öelda, et ma olen tema õpilane olnud ja talle tutvustanud ka Tartu akadeemiliste joodikute kombeid ja kohti. Ta peaks olema ka praegu sel aastal Eestis.
Et siis budismis on õpetus, et tuleb vabaneda sellest õõvatundest, essentsialismi ikkest. Pole midagi teha, mõtlemine ei saa jääda kinni loogilise mõtlemise tasandile. Mõtestatud eluks sellest ei piisa. Tuleb end arendada beebi-budaks.
Ilmselt saate aru naljast, et isegi loogilise mõtlemise arengutase on mõnedele päris paras pähkel, mis kätte saada. Tuleb end treenida. Turvalises õhkkonnas. Et neuronid suudaksid sünkroniseeruda ja lainetada. Et suudaksime näha uusi... muutusi keskkonnas ja neid mõtestada jne.
Margus tõi enda eluvaldkonnast programeerijate näite. Et päris pikalt võib mõni programeerija olla tasemel, et suudab teha keerulisi loogilisi süsteeme, ent ei suuda loogilisi süsteeme struktuuriks kokku ühendada. See tähendab ka seda, et ta ei suuda opereerida (programeerimis)maailmas, milles ei programeerita loogiliselt. Loogilisi skeeme rikutakse terviku nimel.
Too much!
Psüühika karjub, et ei, see pole ju õiglane. See ongi see õõv. Selles on koletise essents!
Väljapääs on isennast edasi arendada. Arendada iseenda psüühikat.
Kahjuks iseenda psüühika kogemiseks ei ole olemas retseptoreid. Palju teada fakt, ent kuidas see teadmine enda elutunnetusse rakendada?
Kuidas käituda psühhotraumaga inimestega (loe: ei ole terviklikku psüühikat, ei ole süsteemset struktuuri, ebaturvaline kiindumissuhe, killustatus, disengagement vms, fractured personality vms terminid, uusim mõiste: ei ole spirituaalset maailmatunnetust, kuulumistunnet vms). Et siis traumatiseeritud inimene võrdub see, et psüühika ei ole just nii funktsionaalne, kui see võiks olla.
Et kuidas käituda?
Vastus: do not be in presence. Be presence!
Minu jaoks sai see asi selgeks. Jah!
Ent kuidas seda teadmist edasi anda? Kuidas garanteerida, et mu lugeja, kes ka võib-olla on killustatud mõtlemis ja käitumissüsteemidega traumatiseeritud ebatäiusliku psüühikaga olend, suudaks oma käitumises teha nüüdsest hetkest alates uusi valikuid?
Vastus on: Igaüks saab iseenda psüühikat ikka ise arendada. Mina olen oleviku kehastus. Täiuslik peegel võib-olla, kuigi ma pole kindel, kuidas mõistetakse seda (peegel on reserveeritud metafoor). Ma pean olema buda. Ma pean kogema olemasolu, olema kogemus ise. Ma saan olla maksimaalselt efektiivne siis, kui kogu mu töömälu ühikud on hõivatud asjassepuutuva infoga. Kas see aitab kedagi, kui mu tähelepanu on ametis ego loomisega? Ego eluiga on paar millisekundit. Peale seda tuleb see uuesti tekitada.
mäletate? Psüühika tajumiseks ei ole olemas mitte ühtki retseptorit.
Seda teadmist tuleb kehastada, seda teadmist tuleb elada.
Kas ma elan nii, et suunan enda aju võimekuse iseenda päris-loomiseks siin ja praegu. Ma mõtlen nii, et loon iseennast süsteem-struktuurseks. Mitte loogiliseks. Mitte abituks. Mitte hädiste narratiivide tasemeks. Kas mu metakognitsioonid võimaldavad kõike seda, et tõesti tean, kuidas elada? Kuidas elada nii, et mina ise, minu psüühikale lisanduvad struktuurid oleksid nii-nii-nii...? Uhh. tasemel. Et ma tajuksin end nii, et oleks.... noh.... buda noh. Et oleksin elu enda kehastus, kõik lõhnad ja värvid, kõik tahud ja vesi, et mu käitumine looks ja ei lõhuks pimedas köögis asju. Ja pärast mõtlen, et see tool koos klaasiga ei tohtinud seal olla. see ei olnud loogiline. Ja elu ise keeras mulle ühe mõnusa oraga pepusse.
Okei. Lähen tagasi fookuse juurde. Turvaline õpikeskkond. See on A ja B ja oomega ja kogu maailm. See on haamer ja maailm on nael. Be presence. Ma ei saa eeldada, et mu lugejal on loogiline maailmapilt, milles mina saan luua tingimused, et ta saab selle olemasoleva arendada süsteem-struktuurseks. Aga jah, ülimalt sõbralik keskkond on vajalik. Hirmu olla ei tohi, sest siis inimene ei õpi. Või noh, ta lisab midagi psüühikasse küll, aga arvestada seda, et kogu psüühika toimib down-top süsteemis. Ja kes sellest midagi ei tea: see on paha. Me ei taha seda! Sest sellega ei ole mitte midagi peale hakata meie kapitalistlikus ilmas.
Et siis organisatsioonikultuur. Koostöösuhted. Inimene kui ennastjuhtiv olend. Aastal 2017 ja edasi on robotid ja kratid sunnitöö ära võtnud ja kahjuks jääb inimese funktsiooniks olla terviklikum, ennast ise juhtiv bioloogiline töömasin. ja me võime töö ükskõik kuidas defineerida. Õpime nagunii vaid ise, oma arengutrajektooril, iseenda keskkonnas vaadeldes eeskujusid ja katsetades...
Juhi jaoks on ilmne probleem eesmärkide saavutamisel inimesed, kes ei suuda luua iseenda psüühika sees isenda arendamiseks vajalikku emotsionaalselt turvalist õhkkonda.
Juht võib olla ka perekonnaelu juht. Töiste eesmärkide saavutamise juht. Probleem siis on selles, et kõik inimesed ei ole veel budad (loe: psüühika arengus tasemel, mis vastaks budistlikes terminites tasemele "buda"). Ning ei ole suutelised ka looma endale tingimusi, mis võimaldaksid budaloomusele lähenemise.
Juhi esmane ülesanne on luua tingimused. Olla. Olla turvalisuse kehastus. Ent sellest ei pruugi piisata. Näiteks on koostööpartner stressis ja ei täida oma osa tema isiklikest kohustustest. Ning isegi kui sa ise lood sada protsenti häbivaba ja hirmuvaba õhkkonna, võib olla tema psüühika seisus, kus ta on täielikult haaratud paranoiadest (kui kasutan tänapäevaseid termineid selle kohta, kui inimene on hirmunud ning down-top süsteem on võtnud protsessorivõimsusest ligi sada protsenti kogukapatsiteedist ja tarbib bioloogilisi varuressursse). Ehk maakeeli: sa võid olla sõbralik küll, aga teine ei saa sellest aru!! sic! Oled turvailne, räägid visioonist ja tema osast selles võimaluses. Teine käitub, nagu plaaniksid ta mõrva. Ta ei märka sind. Sind pole ta jaoks olemas. On olemas vaid ta enda psüühika. Mis karjub talle ähvardusi.
Niisiis su kolleegi psüühika karjub talle endale ähvardusi kurja kileda häälega.
Ka sellise inimesega saab koos töötada.
Ent selleks pead olema buda. Ja ta mina ise võib ka areneda nii, et paranoiline närvisüsteem natuke puhkab vahelduseks ja muud osad võtavad üle.
Nüüd tagasi minu ja Marguse elu juurde. Me teame kumbki juba piisavalt. Nii on see olnud juba aastaid. Vaid süsteem vajab arengut. Margus jagas mulle kogemust koostööpartnerist, kes ei ole buda, ei ole ennast juhtiv olend, turvalise arengukeskkonna loomisega iseendale ei õnnestu veel kuigi hästi... ent kes on, ka tegutseb natuke ja maksab ka leppetrahve. Leppetrahve. Loo-oom-mu-likult ei saa seda asja nimetada selle sõnaga, kuna selles sõnas sisaldub ähvardav konnotatsioon. Ebaturvalisus. On vaja muid sõnu. Ent sisu on sama, ja koostöö ja areng jätkub suunas.... suunas, mille suund ei sõltu täielikult ei minust ega sinust. Meil on vaid oma osa. Oma imepisikene osa. Luua eeldused ja turvalisus. Ent sellest ei piisa, juhul kui inimne on paranoiade seisundis. Sel hetkel iga kohustus, millele viitad, ei ole nende võimalus teha oma osa ja ühendada end süsteemi inimeste ja asjdega, vaid nad tajuvad seda kui ähvardust, mille reaktsiooniks on plaan sind tappa, põgeneda või kiusata sind igavesest ajast igavesti sellest ajast peale.
No buda.
:(
Kui küsid, mida teha siis, kui oled buda ja ikkagi plaanitakse su mõrva. Vastus on arendada endasse uus ja parem psüühiline struktuur, mis vastaks vähemalt struktuur-süsteemsele tasemele. Mitte vähem. Budad arenevad ka, psüühika arengul ei ole piire.
Kui avastad, mida siis teha, ütle ka mulle.
Nii, olulise täiendava vahepalana panen siia ressursse nendele, kel puuduvad veel algelised ehituskivid. Või noh, tellised. Aga siis peab vaatama, et ollakse ikka buda, mitte tellise kehastus. https://youtu.be/qs35t2xFqdU?t=3m7s
1) Prep-paarisuhtekoolitus . http://prep.ee/ Mis on igamehe vastutus ehk kuidas luua turvaline õhkkond. Vägivald on no-no-no-no-no jne. No buda sel juhul ever :(
(ma ise koolitan ka seda programmi. See on maailma parim programm, mida teadlastel on õnnestunud mahutada 16 tunni sisse. Ehk siis kuidas elada how-to for dummies või väga baastase, rõhk, kuidas seda elada. Loodetavasti uusi teadmisi ei tule väga, et igamehe õpi-rõhk kuluks psüühilise süsteemi arendamiseks)
2) Aaro Toomela raamatud, eesti keeles siis
3) James Low. Ta on väga vana. Tal on 9 erineva psühhoteraapiakoolkonna läbimise paberit. Ta on tark ja eduka õpetamise kehastus. Ta ongi metafoorid ja õhkkond.Ta on minu õpetaja ja mõjutaja ka olnud ja on. Eesti keeles on temalt ka asju. Käib Eestis ka. Budismist teab palju. Elab. http://www.simplybeing.co.uk/about-james-low/
4) Wolfgang Wagner ja tema asjad-artiklid, teaduslikud
5) Õppimise asi. Õpetamise kehastus. Kuidas õppida ja õpetada. Parima reitinguga kursus kogu veebis! https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn/home/welcome
6) Õppimine ja õpetamine vol 2. https://www.coursera.org/learn/mindshift/home/welcome
7) Ametlik uhke dokument kõrgeimalt olemasolevalt ameerika organisatsioonilt, kõrgeim on vaid Jumal: http://www.apa.org/ed/schools/teaching-learning/top-twenty-principles.aspx
http://www.apa.org/education/k12/relationships.aspx
8) Organisatsioonikultuuri saab diagnoosida vaid ühe küsimusega: "mis juhtub siis, kui teie inimene keerab miskit pekki?" (Brene Brown'i järgi). Ehk siis, kas inimestel on võimalus ja kohustus iseenda tegude tulemiga edasi töötada või saab juba kohe arvestada, et tuleb mõnevõrra sit*ta teistelt, siis liigutakse edasi oma down-top mitte-buda rajal või vahetatakse portfelle (poliitika tasemel).
9) Minu meelest parim põhjalik tänapäevane arusaam, kuidas linkida psühholoogia ja budism. Mediteerimine ja muu selline uus peavool psühholoogias, mis ühendatakse muidugi ka ajuskännerite ja muude vidinate taha. https://www.coursera.org/learn/science-of-meditation
Tere. Minu nimi on Viiol Ving. Mulle ei meeldi, kui tunnustatakse inimesi nende pingutuse eest. See ei meeldi mulle. Ma olen iseenda perekonnaäri kehastus. Minu tööks on öönestada teisi ning viioldada teiste hinge kallal. See on mu elu mõte ja iga neuron mu peas võngub sünkroonselt selles rütmis. See ongi mina. Ma olen ja elan facebookis, kuna olen oma suguvõsa noorim, ajastu pulsiga kohanenud arenguvõimeline teadvus. Mu käsi on selge ja missioon spirituaalselt haarav. Mu töömälu on pühendatud teistele. Ma loon ebaturvalist õhkkonda. Kasutan seda igal pool, garanteerin selle ka enda sõnastustes. Kui magama jään, tunnetan enda varvastes stressi ja ebakindlust, sügavat hirmu. Ma tapan teistes ise mõtlemise impulsid. Ja endas. Sedasi ma uinungi. Ma tegutsen, ent mu mõtlemine ei arene mitte iial isegi loogiliste tehete mustrini. Ma teen endast kõik selle nimel. Ma loon endale ka lapsi. Ka nende kaela ja näpud väänan ma selles õiges suunas. Sest mina tean juba niigi. Mina olen maailma targim. Mina! http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html
Ma olen eeskuju. Mina olengi kehastus. Mina. https://youtu.be/5JrtpCM4yMM
Sissejuhatuseks on hea teada, et meil mõlemal oli ka aastaid tagasi maru huumorisoon. Tõestus sellele on siin: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/08/miks-ma-opin.html
Selles oligi me vestlus, et suhtlemisel ja õppimisel on paraku nii, et kõik me elame täiesti erinevates maailmades. Vahel on vaid õrn aimdus, et äkki meil on umbkaudu sama maailm, sama omailm... http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/07/manipuleerimine.html
Kohata oma teel inimesi, vaadata lõkke ümber korraks silmadesse ja aimata, et äkki, ehkki seal peegeldus natuke ka maailma, kus olen mina. Võib-olla.
Et siis ütleme otse välja - teisi õpetada ei saa. Igaüks õpib ikka ise. Jälgides su füüsilist keha, kuuldes su häält ja nii edasi. Ja ta õpib siis, kui tunneb end turvaliselt. Ka keskkonna loomises on mul üks pisike, kuid vääramatu rollike. Ja olen õpiagenda füüsiline kehastus.
Emotsionaalne õhkkond on number üks. Turvatunne. Eks see faktike on ära toodud ka kõikides olulistes dokumentides ja lendlehtedes, mis õpetajatele on väljastatud. Et siis et lapsed ja täiskasvanud saaksid õppida. Samas on ka uuring, et õpetamise kvaliteet (loe: õhkkond pluss eeskujulikud metafoorid, ja olla kahastus) ning pedagoogiline haridus ei korreleeru.
Õpetajaks haritud isik ei pea oskama õpetada. Ja õpetada oskab tihti isik, kes ei ole saanud vastavat formaalset koolitust. Ei tea küll, miks? Äkki tema õpetajad ei ole olnud kehastused? Ja pole olnud piisavalt turvaline? Ei tea.
Ja tulles tagasi mu blogipostituse esimese lõigu juurde. See fakt, et olen midagi välja öelnud, et pruugi mitte kui midagi muuta lugeja psüühikas ei ajutiselt ega püsivalt.
Kui ta ise ei loo iseendale vajalikku turvalist õpimeeleolu ja ei aktiveeri endas olemasolevaid teadmisi koos küsimustega, tema teadmiste struktuuri midagi mõttekat ei lisandu.
Nii, jällegi ütlesin enda ja Marguse jaoks midagi olulist välja. Vähemalt mul tekkis küsimus ja Margusel ka. Ja siia kirjutangi selleks, et oleks hea ise seda uuresti lugeda läbi pika elu ja mõelda ikka ja jälle, kuidas mu igapäevases elus nende teadmiste rakendamise ja edasiarendamisega ikkagi on.
Pidasin täna Margusele miniloengu ja ütlesin ära, mis on tiibeti budismi point. Ja kasutasin selleks psühholoogia termineid. Ma tean tema lugemust ja mäletan eelnevaid vestlusi, pluss see, et elame ise igapäevaselt oma missiooniga, mõtestatud elu. Oli see targutamine? Me mõlemad võtsime vastutse iseenda õppimise eest. Kasutasime efektiivseid suhtlemisvõtteid, esitasime endale küsimusi, olime dialoogides, kontaktides ning ei harrastanud iseenda häälekõla imetlemist. Ei monoloogitsenud.
Kõlab nagu ideaal.
Mis on siis tiibeti budismis olulisim point? See on see, et kõige olulisem on suuta hoomata maailma mõtlemise tasemel, mis vastab struktuur-süsteemsele mõtlemisele. See nõuab seda, et endas on välja arendatud psüühiline struktuur, mis on suhteliselt keerukas ja mitmetahuline. Sellel on ka ajukorreldaadid, nagu ikka. Ja see on arukuse kehastus käitumise tasandil.
Ma usun, et Aaro Toomela "Keel, kõne ja minu ise" ning "Minu ise areng. Inimlapsest inimeseks" annab ka siin lugejale minu kasutatud mõisted.
Ühe teise tahu mu mõttele annab ilmselt Wolfang Wagneri käsitletud asjad essentialismi kohta. Muidugi on tore öelda, et ma olen tema õpilane olnud ja talle tutvustanud ka Tartu akadeemiliste joodikute kombeid ja kohti. Ta peaks olema ka praegu sel aastal Eestis.
Et siis budismis on õpetus, et tuleb vabaneda sellest õõvatundest, essentsialismi ikkest. Pole midagi teha, mõtlemine ei saa jääda kinni loogilise mõtlemise tasandile. Mõtestatud eluks sellest ei piisa. Tuleb end arendada beebi-budaks.
Ilmselt saate aru naljast, et isegi loogilise mõtlemise arengutase on mõnedele päris paras pähkel, mis kätte saada. Tuleb end treenida. Turvalises õhkkonnas. Et neuronid suudaksid sünkroniseeruda ja lainetada. Et suudaksime näha uusi... muutusi keskkonnas ja neid mõtestada jne.
Margus tõi enda eluvaldkonnast programeerijate näite. Et päris pikalt võib mõni programeerija olla tasemel, et suudab teha keerulisi loogilisi süsteeme, ent ei suuda loogilisi süsteeme struktuuriks kokku ühendada. See tähendab ka seda, et ta ei suuda opereerida (programeerimis)maailmas, milles ei programeerita loogiliselt. Loogilisi skeeme rikutakse terviku nimel.
Too much!
Psüühika karjub, et ei, see pole ju õiglane. See ongi see õõv. Selles on koletise essents!
Väljapääs on isennast edasi arendada. Arendada iseenda psüühikat.
Kahjuks iseenda psüühika kogemiseks ei ole olemas retseptoreid. Palju teada fakt, ent kuidas see teadmine enda elutunnetusse rakendada?
Kuidas käituda psühhotraumaga inimestega (loe: ei ole terviklikku psüühikat, ei ole süsteemset struktuuri, ebaturvaline kiindumissuhe, killustatus, disengagement vms, fractured personality vms terminid, uusim mõiste: ei ole spirituaalset maailmatunnetust, kuulumistunnet vms). Et siis traumatiseeritud inimene võrdub see, et psüühika ei ole just nii funktsionaalne, kui see võiks olla.
Et kuidas käituda?
Vastus: do not be in presence. Be presence!
Minu jaoks sai see asi selgeks. Jah!
Ent kuidas seda teadmist edasi anda? Kuidas garanteerida, et mu lugeja, kes ka võib-olla on killustatud mõtlemis ja käitumissüsteemidega traumatiseeritud ebatäiusliku psüühikaga olend, suudaks oma käitumises teha nüüdsest hetkest alates uusi valikuid?
Vastus on: Igaüks saab iseenda psüühikat ikka ise arendada. Mina olen oleviku kehastus. Täiuslik peegel võib-olla, kuigi ma pole kindel, kuidas mõistetakse seda (peegel on reserveeritud metafoor). Ma pean olema buda. Ma pean kogema olemasolu, olema kogemus ise. Ma saan olla maksimaalselt efektiivne siis, kui kogu mu töömälu ühikud on hõivatud asjassepuutuva infoga. Kas see aitab kedagi, kui mu tähelepanu on ametis ego loomisega? Ego eluiga on paar millisekundit. Peale seda tuleb see uuesti tekitada.
mäletate? Psüühika tajumiseks ei ole olemas mitte ühtki retseptorit.
Seda teadmist tuleb kehastada, seda teadmist tuleb elada.
Kas ma elan nii, et suunan enda aju võimekuse iseenda päris-loomiseks siin ja praegu. Ma mõtlen nii, et loon iseennast süsteem-struktuurseks. Mitte loogiliseks. Mitte abituks. Mitte hädiste narratiivide tasemeks. Kas mu metakognitsioonid võimaldavad kõike seda, et tõesti tean, kuidas elada? Kuidas elada nii, et mina ise, minu psüühikale lisanduvad struktuurid oleksid nii-nii-nii...? Uhh. tasemel. Et ma tajuksin end nii, et oleks.... noh.... buda noh. Et oleksin elu enda kehastus, kõik lõhnad ja värvid, kõik tahud ja vesi, et mu käitumine looks ja ei lõhuks pimedas köögis asju. Ja pärast mõtlen, et see tool koos klaasiga ei tohtinud seal olla. see ei olnud loogiline. Ja elu ise keeras mulle ühe mõnusa oraga pepusse.
Okei. Lähen tagasi fookuse juurde. Turvaline õpikeskkond. See on A ja B ja oomega ja kogu maailm. See on haamer ja maailm on nael. Be presence. Ma ei saa eeldada, et mu lugejal on loogiline maailmapilt, milles mina saan luua tingimused, et ta saab selle olemasoleva arendada süsteem-struktuurseks. Aga jah, ülimalt sõbralik keskkond on vajalik. Hirmu olla ei tohi, sest siis inimene ei õpi. Või noh, ta lisab midagi psüühikasse küll, aga arvestada seda, et kogu psüühika toimib down-top süsteemis. Ja kes sellest midagi ei tea: see on paha. Me ei taha seda! Sest sellega ei ole mitte midagi peale hakata meie kapitalistlikus ilmas.
Et siis organisatsioonikultuur. Koostöösuhted. Inimene kui ennastjuhtiv olend. Aastal 2017 ja edasi on robotid ja kratid sunnitöö ära võtnud ja kahjuks jääb inimese funktsiooniks olla terviklikum, ennast ise juhtiv bioloogiline töömasin. ja me võime töö ükskõik kuidas defineerida. Õpime nagunii vaid ise, oma arengutrajektooril, iseenda keskkonnas vaadeldes eeskujusid ja katsetades...
Juhi jaoks on ilmne probleem eesmärkide saavutamisel inimesed, kes ei suuda luua iseenda psüühika sees isenda arendamiseks vajalikku emotsionaalselt turvalist õhkkonda.
Juht võib olla ka perekonnaelu juht. Töiste eesmärkide saavutamise juht. Probleem siis on selles, et kõik inimesed ei ole veel budad (loe: psüühika arengus tasemel, mis vastaks budistlikes terminites tasemele "buda"). Ning ei ole suutelised ka looma endale tingimusi, mis võimaldaksid budaloomusele lähenemise.
Juhi esmane ülesanne on luua tingimused. Olla. Olla turvalisuse kehastus. Ent sellest ei pruugi piisata. Näiteks on koostööpartner stressis ja ei täida oma osa tema isiklikest kohustustest. Ning isegi kui sa ise lood sada protsenti häbivaba ja hirmuvaba õhkkonna, võib olla tema psüühika seisus, kus ta on täielikult haaratud paranoiadest (kui kasutan tänapäevaseid termineid selle kohta, kui inimene on hirmunud ning down-top süsteem on võtnud protsessorivõimsusest ligi sada protsenti kogukapatsiteedist ja tarbib bioloogilisi varuressursse). Ehk maakeeli: sa võid olla sõbralik küll, aga teine ei saa sellest aru!! sic! Oled turvailne, räägid visioonist ja tema osast selles võimaluses. Teine käitub, nagu plaaniksid ta mõrva. Ta ei märka sind. Sind pole ta jaoks olemas. On olemas vaid ta enda psüühika. Mis karjub talle ähvardusi.
Niisiis su kolleegi psüühika karjub talle endale ähvardusi kurja kileda häälega.
Ka sellise inimesega saab koos töötada.
Ent selleks pead olema buda. Ja ta mina ise võib ka areneda nii, et paranoiline närvisüsteem natuke puhkab vahelduseks ja muud osad võtavad üle.
Nüüd tagasi minu ja Marguse elu juurde. Me teame kumbki juba piisavalt. Nii on see olnud juba aastaid. Vaid süsteem vajab arengut. Margus jagas mulle kogemust koostööpartnerist, kes ei ole buda, ei ole ennast juhtiv olend, turvalise arengukeskkonna loomisega iseendale ei õnnestu veel kuigi hästi... ent kes on, ka tegutseb natuke ja maksab ka leppetrahve. Leppetrahve. Loo-oom-mu-likult ei saa seda asja nimetada selle sõnaga, kuna selles sõnas sisaldub ähvardav konnotatsioon. Ebaturvalisus. On vaja muid sõnu. Ent sisu on sama, ja koostöö ja areng jätkub suunas.... suunas, mille suund ei sõltu täielikult ei minust ega sinust. Meil on vaid oma osa. Oma imepisikene osa. Luua eeldused ja turvalisus. Ent sellest ei piisa, juhul kui inimne on paranoiade seisundis. Sel hetkel iga kohustus, millele viitad, ei ole nende võimalus teha oma osa ja ühendada end süsteemi inimeste ja asjdega, vaid nad tajuvad seda kui ähvardust, mille reaktsiooniks on plaan sind tappa, põgeneda või kiusata sind igavesest ajast igavesti sellest ajast peale.
No buda.
:(
Kui küsid, mida teha siis, kui oled buda ja ikkagi plaanitakse su mõrva. Vastus on arendada endasse uus ja parem psüühiline struktuur, mis vastaks vähemalt struktuur-süsteemsele tasemele. Mitte vähem. Budad arenevad ka, psüühika arengul ei ole piire.
Kui avastad, mida siis teha, ütle ka mulle.
Nii, olulise täiendava vahepalana panen siia ressursse nendele, kel puuduvad veel algelised ehituskivid. Või noh, tellised. Aga siis peab vaatama, et ollakse ikka buda, mitte tellise kehastus. https://youtu.be/qs35t2xFqdU?t=3m7s
1) Prep-paarisuhtekoolitus . http://prep.ee/ Mis on igamehe vastutus ehk kuidas luua turvaline õhkkond. Vägivald on no-no-no-no-no jne. No buda sel juhul ever :(
(ma ise koolitan ka seda programmi. See on maailma parim programm, mida teadlastel on õnnestunud mahutada 16 tunni sisse. Ehk siis kuidas elada how-to for dummies või väga baastase, rõhk, kuidas seda elada. Loodetavasti uusi teadmisi ei tule väga, et igamehe õpi-rõhk kuluks psüühilise süsteemi arendamiseks)
2) Aaro Toomela raamatud, eesti keeles siis
3) James Low. Ta on väga vana. Tal on 9 erineva psühhoteraapiakoolkonna läbimise paberit. Ta on tark ja eduka õpetamise kehastus. Ta ongi metafoorid ja õhkkond.Ta on minu õpetaja ja mõjutaja ka olnud ja on. Eesti keeles on temalt ka asju. Käib Eestis ka. Budismist teab palju. Elab. http://www.simplybeing.co.uk/about-james-low/
4) Wolfgang Wagner ja tema asjad-artiklid, teaduslikud
5) Õppimise asi. Õpetamise kehastus. Kuidas õppida ja õpetada. Parima reitinguga kursus kogu veebis! https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn/home/welcome
6) Õppimine ja õpetamine vol 2. https://www.coursera.org/learn/mindshift/home/welcome
7) Ametlik uhke dokument kõrgeimalt olemasolevalt ameerika organisatsioonilt, kõrgeim on vaid Jumal: http://www.apa.org/ed/schools/teaching-learning/top-twenty-principles.aspx
http://www.apa.org/education/k12/relationships.aspx
8) Organisatsioonikultuuri saab diagnoosida vaid ühe küsimusega: "mis juhtub siis, kui teie inimene keerab miskit pekki?" (Brene Brown'i järgi). Ehk siis, kas inimestel on võimalus ja kohustus iseenda tegude tulemiga edasi töötada või saab juba kohe arvestada, et tuleb mõnevõrra sit*ta teistelt, siis liigutakse edasi oma down-top mitte-buda rajal või vahetatakse portfelle (poliitika tasemel).
9) Minu meelest parim põhjalik tänapäevane arusaam, kuidas linkida psühholoogia ja budism. Mediteerimine ja muu selline uus peavool psühholoogias, mis ühendatakse muidugi ka ajuskännerite ja muude vidinate taha. https://www.coursera.org/learn/science-of-meditation
Tere. Minu nimi on Viiol Ving. Mulle ei meeldi, kui tunnustatakse inimesi nende pingutuse eest. See ei meeldi mulle. Ma olen iseenda perekonnaäri kehastus. Minu tööks on öönestada teisi ning viioldada teiste hinge kallal. See on mu elu mõte ja iga neuron mu peas võngub sünkroonselt selles rütmis. See ongi mina. Ma olen ja elan facebookis, kuna olen oma suguvõsa noorim, ajastu pulsiga kohanenud arenguvõimeline teadvus. Mu käsi on selge ja missioon spirituaalselt haarav. Mu töömälu on pühendatud teistele. Ma loon ebaturvalist õhkkonda. Kasutan seda igal pool, garanteerin selle ka enda sõnastustes. Kui magama jään, tunnetan enda varvastes stressi ja ebakindlust, sügavat hirmu. Ma tapan teistes ise mõtlemise impulsid. Ja endas. Sedasi ma uinungi. Ma tegutsen, ent mu mõtlemine ei arene mitte iial isegi loogiliste tehete mustrini. Ma teen endast kõik selle nimel. Ma loon endale ka lapsi. Ka nende kaela ja näpud väänan ma selles õiges suunas. Sest mina tean juba niigi. Mina olen maailma targim. Mina! http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html
Ma olen eeskuju. Mina olengi kehastus. Mina. https://youtu.be/5JrtpCM4yMM