Mina olengi kehastus. Meie oleme! Sina ja mina. Budad ja elu.

Sain täna Margusega kokku - oeh, miljoneid aastaid möödas! Et siis kuidas me oskame rakendada teadmisi enda elus, mida me kõik teame. Mnjah. Raske on elu. Targutada on lihtne. Uusi asju ikka ka õpin, näiteks avastasin eestikeelse sõna kehastus, mida püüan tasemel üks oma igapäevaelus kasutada. Eks näis. Ent ma kirjutan üli-üli-üli tasemest täna.

Sissejuhatuseks on hea teada, et meil mõlemal oli ka aastaid tagasi maru huumorisoon. Tõestus sellele on siin: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/08/miks-ma-opin.html

Selles oligi me vestlus, et suhtlemisel ja õppimisel on paraku nii, et kõik me elame täiesti erinevates maailmades. Vahel on vaid õrn aimdus, et äkki meil on umbkaudu sama maailm, sama omailm... http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/07/manipuleerimine.html
Kohata oma teel inimesi, vaadata lõkke ümber korraks silmadesse ja aimata, et äkki, ehkki seal peegeldus natuke ka maailma, kus olen mina. Võib-olla.

Et siis ütleme otse välja - teisi õpetada ei saa. Igaüks õpib ikka ise. Jälgides su füüsilist keha, kuuldes su häält ja nii edasi. Ja ta õpib siis, kui tunneb end turvaliselt. Ka keskkonna loomises on mul üks pisike, kuid vääramatu rollike. Ja olen õpiagenda füüsiline kehastus.

Emotsionaalne õhkkond on number üks. Turvatunne. Eks see faktike on ära toodud ka kõikides olulistes dokumentides ja lendlehtedes, mis õpetajatele on väljastatud. Et siis et lapsed ja täiskasvanud saaksid õppida. Samas on ka uuring, et õpetamise kvaliteet (loe: õhkkond pluss eeskujulikud metafoorid, ja olla kahastus) ning pedagoogiline haridus ei korreleeru.

Õpetajaks haritud isik ei pea oskama õpetada. Ja õpetada oskab tihti isik, kes ei ole saanud vastavat formaalset koolitust. Ei tea küll, miks? Äkki tema õpetajad ei ole olnud kehastused? Ja pole olnud piisavalt turvaline? Ei tea.

Ja tulles tagasi mu blogipostituse esimese lõigu juurde. See fakt, et olen midagi välja öelnud, et pruugi mitte kui midagi muuta lugeja psüühikas ei ajutiselt ega püsivalt.

Kui ta ise ei loo iseendale vajalikku turvalist õpimeeleolu ja ei aktiveeri endas olemasolevaid teadmisi koos küsimustega, tema teadmiste struktuuri midagi mõttekat ei lisandu.

Nii, jällegi ütlesin enda ja Marguse jaoks midagi olulist välja. Vähemalt mul tekkis küsimus ja Margusel ka. Ja siia kirjutangi selleks, et oleks hea ise seda uuresti lugeda läbi pika elu ja mõelda ikka ja jälle, kuidas mu igapäevases elus nende teadmiste rakendamise ja edasiarendamisega ikkagi on.




Pidasin täna Margusele miniloengu ja ütlesin ära, mis on tiibeti budismi point. Ja kasutasin selleks psühholoogia termineid. Ma tean tema lugemust ja mäletan eelnevaid vestlusi, pluss see, et elame ise igapäevaselt oma missiooniga, mõtestatud elu. Oli see targutamine? Me mõlemad võtsime vastutse iseenda õppimise eest. Kasutasime efektiivseid suhtlemisvõtteid, esitasime endale küsimusi, olime dialoogides, kontaktides ning ei harrastanud iseenda häälekõla imetlemist. Ei monoloogitsenud.

Kõlab nagu ideaal.

Mis on siis tiibeti budismis olulisim point? See on see, et kõige olulisem on suuta hoomata maailma mõtlemise tasemel, mis vastab struktuur-süsteemsele mõtlemisele. See nõuab seda, et endas on välja arendatud psüühiline struktuur, mis on suhteliselt keerukas ja mitmetahuline. Sellel on ka ajukorreldaadid, nagu ikka. Ja see on arukuse kehastus käitumise tasandil.
Ma usun, et Aaro Toomela "Keel, kõne ja minu ise" ning "Minu ise areng. Inimlapsest inimeseks" annab ka siin lugejale minu kasutatud mõisted.
Ühe teise tahu mu mõttele annab ilmselt Wolfang Wagneri käsitletud asjad essentialismi kohta. Muidugi on tore öelda, et ma olen tema õpilane olnud ja talle tutvustanud ka Tartu akadeemiliste joodikute kombeid ja kohti. Ta peaks olema ka praegu sel aastal Eestis.

Et siis budismis on õpetus, et tuleb vabaneda sellest õõvatundest, essentsialismi ikkest. Pole midagi teha, mõtlemine ei saa jääda kinni loogilise mõtlemise tasandile. Mõtestatud eluks sellest ei piisa. Tuleb end arendada beebi-budaks. 

Ilmselt saate aru naljast, et isegi loogilise mõtlemise arengutase on mõnedele päris paras pähkel, mis kätte saada. Tuleb end treenida. Turvalises õhkkonnas. Et neuronid suudaksid sünkroniseeruda ja lainetada. Et suudaksime näha uusi... muutusi keskkonnas ja neid mõtestada jne.

Margus tõi enda eluvaldkonnast programeerijate näite. Et päris pikalt võib mõni programeerija olla tasemel, et suudab teha keerulisi loogilisi süsteeme, ent ei suuda loogilisi süsteeme struktuuriks kokku ühendada. See tähendab ka seda, et ta ei suuda opereerida (programeerimis)maailmas, milles ei programeerita loogiliselt. Loogilisi skeeme rikutakse terviku nimel.

Too much!
Psüühika karjub, et ei, see pole ju õiglane. See ongi see õõv. Selles on koletise essents!

Väljapääs on isennast edasi arendada. Arendada iseenda psüühikat.

Kahjuks iseenda psüühika kogemiseks ei ole olemas retseptoreid. Palju teada fakt, ent kuidas see teadmine enda elutunnetusse rakendada?

Kuidas käituda psühhotraumaga inimestega (loe: ei ole terviklikku psüühikat, ei ole süsteemset struktuuri, ebaturvaline kiindumissuhe, killustatus, disengagement vms, fractured personality vms terminid, uusim mõiste: ei ole spirituaalset maailmatunnetust, kuulumistunnet vms). Et siis traumatiseeritud inimene võrdub see, et psüühika ei ole just nii funktsionaalne, kui see võiks olla.
Et kuidas käituda?

Vastus: do not be in presence. Be presence!

Minu jaoks sai see asi selgeks. Jah!

Ent kuidas seda teadmist edasi anda? Kuidas garanteerida, et mu lugeja, kes ka võib-olla on killustatud mõtlemis ja käitumissüsteemidega traumatiseeritud ebatäiusliku psüühikaga olend, suudaks oma käitumises teha nüüdsest hetkest alates uusi valikuid?

Vastus on: Igaüks saab iseenda psüühikat ikka ise arendada. Mina olen oleviku kehastus. Täiuslik peegel võib-olla, kuigi ma pole kindel, kuidas mõistetakse seda (peegel on reserveeritud metafoor). Ma pean olema buda. Ma pean kogema olemasolu, olema kogemus ise. Ma saan olla maksimaalselt efektiivne siis, kui kogu mu töömälu ühikud on hõivatud asjassepuutuva infoga. Kas see aitab kedagi, kui mu tähelepanu on ametis ego loomisega? Ego eluiga on paar millisekundit. Peale seda tuleb see uuesti tekitada.

mäletate? Psüühika tajumiseks ei ole olemas mitte ühtki retseptorit.

Seda teadmist tuleb kehastada, seda teadmist tuleb elada.


Kas ma elan nii, et suunan enda aju võimekuse iseenda päris-loomiseks siin ja praegu. Ma mõtlen nii, et loon iseennast süsteem-struktuurseks. Mitte loogiliseks. Mitte abituks. Mitte hädiste narratiivide tasemeks. Kas mu metakognitsioonid võimaldavad kõike seda, et tõesti tean, kuidas elada? Kuidas elada nii, et mina ise, minu psüühikale lisanduvad struktuurid oleksid nii-nii-nii...? Uhh. tasemel. Et ma tajuksin end nii, et oleks.... noh.... buda noh. Et oleksin elu enda kehastus, kõik lõhnad ja värvid, kõik tahud ja vesi, et mu käitumine looks ja ei lõhuks pimedas köögis asju. Ja pärast mõtlen, et see tool koos klaasiga ei tohtinud seal olla. see ei olnud loogiline. Ja elu ise keeras mulle ühe mõnusa oraga pepusse.

Okei. Lähen tagasi fookuse juurde. Turvaline õpikeskkond. See on A ja B ja oomega ja kogu maailm. See on haamer ja maailm on nael. Be presence. Ma ei saa eeldada, et mu lugejal on loogiline maailmapilt, milles mina saan luua tingimused, et ta saab selle olemasoleva arendada süsteem-struktuurseks. Aga jah, ülimalt sõbralik keskkond on vajalik. Hirmu olla ei tohi, sest siis inimene ei õpi. Või noh, ta lisab midagi psüühikasse küll, aga arvestada seda, et kogu psüühika toimib down-top süsteemis. Ja kes sellest midagi ei tea: see on paha. Me ei taha seda! Sest sellega ei ole mitte midagi peale hakata meie kapitalistlikus ilmas.

Et siis organisatsioonikultuur. Koostöösuhted. Inimene kui ennastjuhtiv olend. Aastal 2017 ja edasi on robotid ja kratid sunnitöö ära võtnud ja kahjuks jääb inimese funktsiooniks olla terviklikum, ennast ise juhtiv bioloogiline töömasin. ja me võime töö ükskõik kuidas defineerida. Õpime nagunii vaid ise, oma arengutrajektooril, iseenda keskkonnas vaadeldes eeskujusid ja katsetades...

Juhi jaoks on ilmne probleem eesmärkide saavutamisel inimesed, kes ei suuda luua iseenda psüühika sees isenda arendamiseks vajalikku emotsionaalselt turvalist õhkkonda.

Juht võib olla ka perekonnaelu juht. Töiste eesmärkide saavutamise juht. Probleem siis on selles, et kõik inimesed ei ole veel budad (loe: psüühika arengus tasemel, mis vastaks budistlikes terminites tasemele "buda").  Ning ei ole suutelised ka looma endale tingimusi, mis võimaldaksid budaloomusele lähenemise.

Juhi esmane ülesanne on luua tingimused. Olla. Olla turvalisuse kehastus. Ent sellest ei pruugi piisata. Näiteks on koostööpartner stressis ja ei täida oma osa tema isiklikest kohustustest. Ning isegi kui sa ise lood sada protsenti häbivaba ja hirmuvaba õhkkonna, võib olla tema psüühika seisus, kus ta on täielikult haaratud paranoiadest (kui kasutan tänapäevaseid termineid selle kohta, kui inimene on hirmunud ning down-top süsteem on võtnud protsessorivõimsusest ligi sada protsenti kogukapatsiteedist ja tarbib bioloogilisi varuressursse). Ehk maakeeli: sa võid olla sõbralik küll, aga teine ei saa sellest aru!! sic! Oled turvailne, räägid visioonist ja tema osast selles võimaluses. Teine käitub, nagu plaaniksid ta mõrva. Ta ei märka sind. Sind pole ta jaoks olemas. On olemas vaid ta enda psüühika. Mis karjub talle ähvardusi.

Niisiis su kolleegi psüühika karjub talle endale ähvardusi kurja kileda häälega.
Ka sellise inimesega saab koos töötada.
Ent selleks pead olema buda. Ja ta mina ise võib ka areneda nii, et paranoiline närvisüsteem natuke puhkab vahelduseks ja muud osad võtavad üle.

Nüüd tagasi minu ja Marguse elu juurde. Me teame kumbki juba piisavalt. Nii on see olnud juba aastaid. Vaid süsteem vajab arengut. Margus jagas mulle kogemust koostööpartnerist, kes ei ole buda, ei ole ennast juhtiv olend, turvalise arengukeskkonna loomisega iseendale ei õnnestu veel kuigi hästi... ent kes on, ka tegutseb natuke ja maksab ka leppetrahve.  Leppetrahve. Loo-oom-mu-likult ei saa seda asja nimetada selle sõnaga, kuna selles sõnas sisaldub ähvardav konnotatsioon. Ebaturvalisus. On vaja muid sõnu. Ent sisu on sama, ja koostöö ja areng jätkub suunas.... suunas, mille suund ei sõltu täielikult ei minust ega sinust. Meil on vaid oma osa. Oma imepisikene osa. Luua eeldused ja turvalisus. Ent sellest ei piisa, juhul kui inimne on paranoiade seisundis. Sel hetkel iga kohustus, millele viitad, ei ole nende võimalus teha oma osa ja ühendada end süsteemi inimeste ja asjdega, vaid nad tajuvad seda kui ähvardust, mille reaktsiooniks on plaan sind tappa, põgeneda või kiusata sind igavesest ajast igavesti sellest ajast peale.

No buda.

:(

Kui küsid, mida teha siis, kui oled buda ja ikkagi plaanitakse su mõrva. Vastus on arendada endasse uus ja parem psüühiline struktuur, mis vastaks vähemalt struktuur-süsteemsele tasemele. Mitte vähem. Budad arenevad ka, psüühika arengul ei ole piire.

Kui avastad, mida siis teha, ütle ka mulle.

Nii, olulise täiendava vahepalana panen siia ressursse nendele, kel puuduvad veel algelised ehituskivid. Või noh, tellised. Aga siis peab vaatama, et ollakse ikka buda, mitte tellise kehastus. https://youtu.be/qs35t2xFqdU?t=3m7s

1) Prep-paarisuhtekoolitus . http://prep.ee/ Mis on igamehe vastutus ehk kuidas luua turvaline õhkkond. Vägivald on no-no-no-no-no jne. No buda sel juhul ever :(
(ma ise koolitan ka seda programmi. See on maailma parim programm, mida teadlastel on õnnestunud mahutada 16 tunni sisse. Ehk siis kuidas elada how-to for dummies või väga baastase, rõhk, kuidas seda elada. Loodetavasti uusi teadmisi ei tule väga, et igamehe õpi-rõhk kuluks psüühilise süsteemi arendamiseks)
2) Aaro Toomela raamatud, eesti keeles siis
3) James Low. Ta on väga vana. Tal on 9 erineva psühhoteraapiakoolkonna läbimise paberit. Ta on tark ja eduka õpetamise kehastus. Ta ongi metafoorid ja õhkkond.Ta on minu õpetaja ja mõjutaja ka olnud ja on. Eesti keeles on temalt ka asju. Käib Eestis ka. Budismist teab palju. Elab. http://www.simplybeing.co.uk/about-james-low/
4) Wolfgang Wagner ja tema asjad-artiklid, teaduslikud
5) Õppimise asi. Õpetamise kehastus. Kuidas õppida ja õpetada. Parima reitinguga kursus kogu veebis!  https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn/home/welcome
6) Õppimine ja õpetamine vol 2. https://www.coursera.org/learn/mindshift/home/welcome

7) Ametlik uhke dokument kõrgeimalt olemasolevalt ameerika organisatsioonilt, kõrgeim on vaid Jumal: http://www.apa.org/ed/schools/teaching-learning/top-twenty-principles.aspx

http://www.apa.org/education/k12/relationships.aspx

8) Organisatsioonikultuuri saab diagnoosida vaid ühe küsimusega: "mis juhtub siis, kui teie inimene keerab miskit pekki?" (Brene Brown'i järgi). Ehk siis, kas inimestel on võimalus ja kohustus iseenda tegude tulemiga edasi töötada või saab juba kohe arvestada, et tuleb mõnevõrra sit*ta teistelt, siis liigutakse edasi oma down-top mitte-buda rajal või vahetatakse portfelle (poliitika tasemel).

9) Minu meelest parim põhjalik tänapäevane arusaam, kuidas linkida psühholoogia ja budism. Mediteerimine ja muu selline uus peavool psühholoogias, mis ühendatakse muidugi ka ajuskännerite ja muude vidinate taha. https://www.coursera.org/learn/science-of-meditation

Tere. Minu nimi on Viiol Ving. Mulle ei meeldi, kui tunnustatakse inimesi nende pingutuse eest. See ei meeldi mulle. Ma olen iseenda perekonnaäri kehastus. Minu tööks on öönestada teisi ning viioldada teiste hinge kallal. See on mu elu mõte ja iga neuron mu peas võngub sünkroonselt selles rütmis. See ongi mina. Ma olen ja elan facebookis, kuna olen oma suguvõsa noorim, ajastu pulsiga kohanenud arenguvõimeline teadvus. Mu käsi on selge ja missioon spirituaalselt haarav. Mu töömälu on pühendatud teistele. Ma loon ebaturvalist õhkkonda. Kasutan seda igal pool, garanteerin selle ka enda sõnastustes. Kui magama jään, tunnetan enda varvastes stressi ja ebakindlust, sügavat hirmu. Ma tapan teistes ise mõtlemise impulsid. Ja endas. Sedasi ma uinungi. Ma tegutsen, ent mu mõtlemine ei arene mitte iial isegi loogiliste tehete mustrini. Ma teen endast kõik selle nimel. Ma loon endale ka lapsi. Ka nende kaela ja näpud väänan ma selles õiges suunas. Sest mina tean juba niigi. Mina olen maailma targim. Mina! http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html

Ma olen eeskuju. Mina olengi kehastus. Mina. https://youtu.be/5JrtpCM4yMM