Tänapäevastes teraapiates on üks efektiivsemaid sekkumismudeleid minu
hinnangul see, et luuakse kujutlused Täiskasvanust ja Lapsest.
Muidugi
ei ole oluline, kuidas täpselt isik seda teeb. Peamine on see, et ta
suudaks kujutlustega eraldada iseenda keha TUNDE ja ratsionaalse
mõtlemisprotsessi. Nii, et ta suudaks nende asjadega tegeleda ükshaaval,
suunates kogu töömälu ressursi kas ühele või teisele.... ja lõpuks
püüaks enda kogemuse integreerida (dual awareness). Et siis ta on
teadlik tunnetest JA suudab käituda parimal viisil. Et siis -
kujutlustes - isiku nn sisalikuaju reatsioonid on ta enda selja taga (sisalikuaju metafoor vt Panksep).
Isik on teadlik nn madalama ajuosa tegevusest teadlik JA - AGA - käitub
homo sapiens sapiensi võimetest lähtuvalt.
Pole midagi
teha. Nii on meie aju üles ehitatud. Neuronitevahelised populatsioonid
on mõneti üsna halva ühendusteega. On Tartu ja on Tallinn ja nende vahel
on tee. Me oleme mõlemad. Nii Tartu, nii Tallinn.
Täiskasvanu (metafoor) on täiemõistuslik, täie aruga osa meist. Arvestame kogu tervikut. Eesti ei ole ainult Tallinn!
Laps (metafoor) on haavatud, primitiivsed kehalised tunded. Häbi, hirm, jms traumareaktsioonid; rõõm, rahulolu jne.
Eesmärk on see, et Laps tunneks armastust ja lähedust Täiskasvanu poolt.
Kuidas seda teha?
Kuidas ema annab lapsele mõista, et ta võib nutmise lõpetada?
(pane vastused kirja - sa kindlasti tead sisimas, mida teha....)
Kindlasti on omal kohal verbaalne väljaütlemine:
"Tiina,
sa oled armastusväärne. Sa meeldid mulle väga. Ma hoolitsen sinu eest.
Ma tahan, et sa tunneksid end turvaliselt. Mul on täiskasvanud, arukas,
mõtlemisvõimeline osa. Ma kasutan seda. Ma mõtlen arukaid lahendusi, ma
käitun mõtestatult ning sa saad alati olla mu selja taga turvaliselt. Ma
korraldan asju. Olukorra juhtimine on minu käes. Sa ei pea olema
hirmunud. Mul on üsna palju asjalikke oskusi kogunenud aja jooksul. Ma
kasutan neid oskusi.
? Mis oskusi?
Ma
oskan suhelda rahuldaval tasemel. Kui teine pool soovib aru saada
minust, siis koostöös jõuame arusaamisele. Kui tiene pool on ärritatud
ja ei soovi mind kuulata, ma tunnen olukorra ära ja oskan käituda. Ma
oskan oodata piisavalt kaua, kuniks teine pool on uuesti
suhtlemisvalmis. Ma suudan olla turvalises kohas. Ma oskan olukorda
analüüsida ja mitte võtta isiklikult. Ma suudan õppida mitmesugustes
olukordades.
? Suudad õppida ja õpid?
Ma
suudan õppida mitmesugustes olukordades ja ma ka korraldan võimalusi,
et neid õpivõimalusi luua. Ma asetan end erinevatesse olukordadesse. Ma
loon endale õpikeskkonna. Näiteks ma esinen suure publiku ees.
Ma
suudan su heaolu tagada. Saad rahulikult olla mu selja taga. Sa oled
kaitstud. Sa oled hoitud ja armastatud. Ma tean, et uutmoodi olukorrad
võivad imelikud välja näha, uutmoodi ja võivad tekitada ka ärevaid
tundeid. Ent ma suudan ja ma teen selle, et oled kaitstud ja hoitud. Ma
käitun nii, et saad olla turvaliselt.
Sa võid tunda end
ebakindlalt. Ent sa näed - ma hoolitsen su eest. Ükskõik mis juhtub, ma
reageerin sinu huvides parimal viisil, mis ma oskan."
Täiskasvanu
verbaalsest jutust ei piisa. Tuleb ka lapse vajaduste eest hoolitseda.
Kui igapäevaselt hoolitsed edukalt, siis laps õpib sind ja iseennast
usaldama. Ta võtab ette julgemaid matku kaugemale, kuna teab kindlalt,
et mis iganes juhtub, sa oled olemas ja tegutsed kiiresti lapse huvides.
See võtab aega. Usalduse ühesehitamine on ajas kestev protsess.
Kes
ikka teab, mida inimeselt oodata, keda kohtasid esimest korda elus? Eks
ootame, käime matkal ja luurel ja näeme, mis ta endast kujutab hetkel.
Areneme ju ka.... ENT näeme, mis tasemel on ta täna.
Nii
ka lapse ja täiskasvanu suhetega. Iga täiskasvanu ei ole kõige
adekvaatsem siin ilmas... Arvestades maailma populatsiooni ka....
vaevalt, et esikoht juhtumisi Eestis on. Seega on meil kõigil
arenguruumi. Tahtest üksi ei piisa, reaalsed oskused loevad! Mis
väljendub praktikas.
Kui su tunded on väga hirmunud ja
ärevil, tasub sul võtta rohkem aega, et iseenda eest hoolitseda. Kui
oskused ei ole piisavad, tasub oskusi õppida. Mõne aja pärast võtab laps
arvesse, et oled pühendunud, teadlikum ja oled kohal. Lapse käitumine
muutub koos tema sotsiaalse olukorraga.
Olen üsnagi kindel, et
laps võtab rohkem aega enda jaoks, et maailma lihtsalt vaadelda. Ta ei
nuta enam südantlõhestavalt enamiku ööpäevast.
..........
Seega
iseendale õpikeskkonna loomine on justkui väikese lapse eest
hoolitsemine. Ja see väike laps on meie senised arusaamad, seni õpitud
reaktsioonid.
Õpikäitumise taga on tugevad kujutlused,
teadvustatud metafoorid. Olen tugev, adekvaatne, teadlik täie
mõistusega olend, kes käitub parimal viisil. Täiskasvanu ka mõistab
lapse nuttu ja vajalikul hetkel tegeleb lapsega. Samas kehtib see
põhimõte, et kuna jonniv laps on füüsiliselt nii pisike, saab
täiskasvanu ta igal ajahetkel lihtsalt kaenlasse haarata ja minna sinna,
kuhu on mõistlik minna. Jonniv laps ei ole täiskasvanule mingi probleem
ega õigustus nn lollideks valikuteks. Keegi täiskasvanutest ei ütle
siiralt "see oli lapse süü, kuna ta nuttis ja nõudis seda, et jääksime
rongist ja bussist maha". Ükskõik, kuidas täiskasvanu otsustab käituda,
laps on temast igal juhul sõltuv. Lapse reaalsus sõltub täiskasvanu
tegevusest ja täiskasvanu mitte-tegemisest. Ehk valikud on täiskasvanul.
Vastutus on täiskasvanul.
Märkus! Muidugi. Mõni täiskasvanu võib ju öelda ja kindalsti keegi ka ütleb nii: "see oli lapse süü, kuna ta
nuttis ja nõudis seda, et jääksime rongist ja bussist maha".
Samas
on selge, et teised täiskasvanud juriidiliselt seda ei saa arvestada. Eesti kohtutes ilmselgelt tuleks uurida ka intellektuaalset võimet - ja seda ka arvestatakse.
"ma varastasin poest kommi, kuna laps tahtis seda minult". See on
muidugi kurb, kui keegi nii ütleb. See annab infot, et isik on ilmsesti
kerge kuni raske intellektipuudega. Ja seda saab ka arvesse võtta, ja teised täiskasvanud pakuvad talle kõrvalabi elukorraldusel ja
igapäevastes valikutes. Puudega inimestele on rehabilitasioon kui õigus juriidiliselt kehtiv, ehkki de facto võib olla teistmoodi. On aga selge, et enamik täiskasvanud inimesi on
kõrgemal arutluse tasemel - ja seda tuleb ka kasutama hakata! Kui sa ei
hakka kasutama, on see omakorda analüüsimiseks vajalik koht, mille
ületamisel on samuti sinu käes võti - ja kuna sul on võti, on vaid sinul
seda õigus kasutada. Selline on praegu Eesti seadusandlus. Keegi seda
sinu eest teha ei tohi.... ega saa teha. Ja ei taha teha, isegi kui see oleks võimalik.
.......
Paralleeliks eelmise postitusega - meie rollid ja meie vastasrollid.
Asi
on selles, et mõned rollid on seotud häbiga. Ja häbi on
traumareaktsioon. Olen strateeg. Sama mündi teine külg on: Olen
mitte-strateeg. Kui on olemas olemas omadus, tähendab see seda, et on
olemas ka selle antitees. Igal teesil on antitees.
Seda antiteesi tasub teadvustada. Teadvustada. Ja siis sellega toimetama hakata.
Täiskasvanu, ratsionaalse, aruka olendi antitees on vastutustundetu, irratsionaalne olend. Tihti!
Ma
väidan seda. Mina, Tiina väidan seda. Selline on see antitees siis, KUI
isik ei tegele enda häbiteemadega teadlikult. See on meie vaikeolek.
Miks?
Ratsionaalne mõtlemine on tahtlik, energeetiliselt
aeganõudev, ressursse kulutav tegevus. Kogu õppimise eesmärk on ju see,
et suudaksime edaspidi käituda automaatsemalt - kuidas oleme varem ära
õppinud. Tegelikkuse ennetav peegeldus (A.Toomela sõnastuses).
Ei ole just kasulik vahtida iga uut hetke, näpp suus ja mokk töllakil.
See
on reaalsus, et tegutseme ära õpitud oskuste najal. Ja seejuures saame
olla avatud ainult natukene. Ideaalis teadlikult, konstruktivistlikus
paradigmas mõeldes... juhtida enda kogemust teadlikult, arvestades kõiki
eelnevaid kogemusi. Üllatus tabab vaid siis, kui meie vaim on hästi
ette valmistatud (viidates Bruner, 1961. The act of discovery).
Arukas õppija teadvustab teesi ja
antiteesi. Arukas õppija konstrueerib endale parema raamistiku. Ta on
võimeline pöörana tähelepanu ka Häbile.
Olen Õppija. Olen Ignorant. Ma otsustan olla kümme minutit Õppija. Siis otsustan olla tund aega Ignorant.
Olen Täiskasvanu kümme minutit. Olen Jonniv Laps tund aega.
Olen
SAMAAEGSELT täiskasvanu ja jonniv laps. ma olen mõlemad. Just nüüd.
häbi-vabalt. Nii, et mul ei ole traumareaktsiooni mõttest a'la appi, ma
polegi maailma kõige targem.
Ja kui saame olla samaaegselt, saame ise ennast juhtida palju paindlikumalt.
Oleme iseenda elu tüüri juures ja meil on juhtimiseks rohkem nuppe. Ja me oskame neid kasutada. Me kasutame neid. ISE!
Seega
- organisatsiooni ja inimese tervist saab diagnoosida selle järgi,
kuivõrd teadvustatult ta on valmis ja võimeline asjadest rääkima. "kas
teie koolis on kiusamist?" EI OLE; MEIE KOOLIS SEDA EI OLE, ei ole,
pange kohe oma suu kinni. Mida te endast mõtlete? Süüdistate siin meid?
See ei ole avatud isegi kaalumiseks! Me ei tegele sellega mitte mingil
tasandil. See kõik elab omasoodu ja meie tähelepanud ja tegevus ei ole
sel teemal üldse või kui on, siis sisalikuajust juhituna. sest nii on
lihtsalt. ja sa pead selle ära õppima ja arvestama, et nii on ja nii
jääbki olema lähiajal. Meist sulle tuge ei ole. oled üksi ja kisa, kui
jaksad või kuniks väsid. nii on lihtsalt see reaalsus sinu jaoks.
Turvaline arengukeskkond. Ka sellel on antitees.
Sinu
töö on muuta antitees iseenda üheks osaks, milles suudad traumavabalt
elada ja toimetada. Ja sa kasutad seda võimalust tihti. Sel juhul suudad
iseendaga luurele minna. Ja lähed varsti nii, et ei vappu hirmust.
Igasuguseid matkakorraldajaid on olemas. Ka lihtsalt võrratuid!