Esiteks nihilism. Teen või ei tee, see kõik käib mulle nii palju üle mõistuse, et ütlen endale, et see segadus pole minu süü. Kõik ongi täiesti ebaloogiline. Teen häid asju - mõttetu. Tapan, varastan - tagajärg samuti mõttetu. Minu halvad teod ei mõjuta ei kuidagi mu psüühikat. Minu haridus jookseb mul mööda külgi maha. Logelen, ja äkki olen tark. Kõik. Jah, absoluutselt kõik on juhuslik. On juhuslikkus ja see on kõik.
Teine. Nihilismi edasiarendus. Tahteline jumal. Jumal on tujukas. Vahel ta annab mulle vitsa, ja kui soovib, on helde ja halastav. Vahel annab mulle teiste ees konkurentsieelise. Vahel maksab mulle kätte. Mitte, et kõik oleks täiesti ettearvamatu. Ei, see on nihilismi edasiarendus. Pean ainult jumalale pugema, teda meelitama - ja ta annab mulle prii elu ja leiva. Kuniks tal küll saab.
Jumalal on ka endal alluvuse ja ülema suhted jumala loojatega, kes kah on tahtelised ja tujukad. Ja nii edasi. Tahtlikkus on üleni käsuahelana kulgev. Suhted on segased, mis on reaalsuses umbes sama hea kui nihilism. Kui sa just eriti headesse suhetesse pole nihverdanud eriti võimsa jumalaga.
Kolmas. Ükskõik, mis minuga juhtub, ma ei muutu. Mis siin ikka seletada, haridus võib ju olla, aga ma ei muutu. Ikka olen seesama. Trauma samamoodi - ainult vilistan sellele. Mina on ja mina jääb. Nagu ma olen, nii igavesti. Elu veereb minust mööda külgi maha.
Neljas. Midagi ikka on, millele saab kindel olla. Miski, mida isegi aatompomm ei mõjuta. Ja mis iial ei saa aatompommiks. Mateeria, mis iial ei muutu energiaks. Sellest haaraks kinni. Sellest ehitaks endale päris lossi.
Suht imelik seis, kas pole? Millele saab siis üldse kindel olla....
Tsiteerides klassikuid: Kui üldse veel kellelegi loota on, siis proledele.
