Unistamine koos kavatsusega

Eile mõtlesin, et võiks omandada harjumuse unistada tõsiselt. Ja võib-olla teistpidi öelduna kõlaks see isegi õigemalt -- lakata unistamast ilma harjumuseta reaalselt üritada seda ellu viia (kinnitades sellega uskumust, et unistused on unistused ja reaalsus on reaalsus). Tegelikult ei piirdu see ainult unistustega -- sõna, millega seonduvad kõige kõrgelennulisemad elu eesmärgid -- see puudutab ka lihtsamaid plaane -- minna hambaarstile, osta sokke juurde, kirjutada luuletus. Nendele mõeldes võib kohe ette kujutada, kuidas näeb ette nende teostamine -- tegu on käegakatsutavate eesmärkidega. Aga miks peaks kaalukamatest plaanidest mõtlemine kuidagiviisi erinev olema? Ei peagi, kuigi nii ollakse harjunud.

Kaalukamad plaanid peidavad endis lootuseid ja ärevusi, tegu tundub olevat asjadega, mis nii või naa jäävad saatuse hoolde. Need on "ilusad unistused". Tundub nagu nendest ei maksagi pragmaatilises raamistikus mõelda. Kui ma unistan, siis mul küll ei tule tihti ette mõtet, et aga kuidas? Mida teha, et see ja see asi "juhtuks"? Niimoodi selgub, et ma ei olegi tõsine unistaja. Ma unistan hoopis enda õrritamiseks.

Ent tegelikult tuleb mõelda teravamalt ja unistada detailsemalt. Tuleb paika panna oma unistuse koreograafia. Küsimus on paljuski suhtumises. Tahe on kahtlemata kusagil olemas, aga ilma detailideta, ilma koreograafiata, on keeruline teda rakendada. Suur osa tööst iseenda kallal on oma eesmärkide paikasättimine. Õnn mängib seda vähem rolli, mida põhjalikumalt oma sõjaplaane peame.

Kui tõsine unistaja sina oled?