Deemoni nimi ja liigne draama mitmes vaatuses

 Deemoniks on valesti suunatud hirmud ja valesti suunatud lootused. Me tahame midagi eemale tõugata - midagi mõttetut - ja tahame midagi enda juurde kiskuda - midagi mõttetut. Õigupoolest toimub see tõuklemine ja kiskumine samaaegselt. Kui sa miskit ei taha, ütleb see automaatselt seda, et tahad midagi muud. Ja kui sa tahad midagi, ütleb see seda, et sa ei taha seda, mis sul on.

Selle jauramise teadvustamine aga võiks olla üks ilus eesmärk. Kuidas muidu võid sa otsustada, et aitab? Ärge saage minust valesti aru - me kõik tahamegi midagi ja ei taha midagi muud, ma ütlen vaid, et loobugem mõttetusest!

Esimene deemon - sa ei taha just seda kogemust, mis sul hetkel on. Ja selle asemel, et eemale lükata selle kogemuseni viiv tee, sa lihtsalt tunned rahutust seetõttu, et kogemus sulle ei meeldi ja püüad dissotsieeruda, eemalduda, rünnata, vihastada. Novot, just seda ma nimetan mõttetuseks! Mõttetus on selle deemoni nimi!

Teine deemon - sa tahad just üht konkreetset kogemust, mis sul hetkel on või ette kujutad. Ja selle asemel, et harida selle kogemuseni viivat teed, sa lihtsalt tahad, tahad, tahad hoida kinni oma ettekujutusest just nüüd, justnagu su pikad küüned suudaksid surelikkust peatada. võta rahulikult, su ahned käed ja pikad sõrmed kägistavad selle hetke just nii, nüüd, jättes su kätele veretöö kohutava värvi ja mällu pitseri igaveseks. Su tuleviku unenäod kordavad endas seda õudust. "palju õnne!". Mõttetus on selle deemoni nimi.

Kolmas deemon - mis siis, kui loobuks teadvusest. Puuga pähe ja õnn tuleb. Ja selle deemoni nimi, ma kardan, on mõttetus. Mis kasu temast on, et sa teda sedasi toidad?

Neid rumalukesi on vaja õpetada, vaja tarkust jagada. Ja siis, tõepoolest - tuleb tõeline õnn.

Nii et saagem deemonitaltsutajaiks! Draakonitaltsutajateks. Lohetaltsutajateks Pealegi on tore lennata. On tiivad ja värki. On tuli ja värki. On rõõm ja värki.

Oled püüdnud treenida koera? hei, aga treenigem deemoneid! Ja kui deemon tõesti hästi treenitud, siis ei ole ta nimi enam deemon, vaid elu oma ilus täitsa ise. Kas öelda, et deemon suri? Eks see ole maitse küsimus ja võib-olla tekitaks sõna "surm" liigset draamat. Või kuidas teile tundub? 

kui aga deemonit inimene EI treeni, siis see kurbmäng, ma kardan, on küll mitmes vaatuses. Ja sel jauramisel ei tulegi lõppu ja ega muud moraali polegi, kui et lähme koju ära.