Ma tahangi rääkida tööst, sest selle sõna ümber on palju kõrvaltähendusi ja palju komplekse. Ma tahan rääkida tööst, sest ma tahan olla selle asjaga sina peal, tahan teha ja tahan oma tähelepanu ja energiat suunata sellesse. Ma tahan. Tahan end rakendada eesmärgi külge ja pühendada rahus oma tähelepanu ja energia selle poole liikumisse. Raskus on selle juures seotud tähelepanuga – fookuse saavutamisega. Miks ma hädaldan? Mind vaevab ebaselgus, laialivalgumus. Ja ma saan, mul on täielik õigus, süüdistada selles ümberkaudset maailma, ümberkaudset süsteemi, mis näib minult nõudvat, et ma pööraks oma tähelepanu tuhandele erinevale asjale, mille seast valiku tegemine langeb ainuüksi minu enda peale. Ja valik tuleb teha, ühel või teisel kujul, kui tahta saavutada fookust. Selle tegemine tundub olevat väga sageli vettehüppe sooritamine tundmatus kohas. Ja selle ebaselguse lahendamine on, öeldagu väljastpoolt ükskõik mida, alati ainult võimalik sisemise suuna paikapanemise kaudu.
Kuigi tööst ja tegutsemisest räägitakse maailmas tohutult palju – kohustused, vastutused, tööeetika, distsipliin, harjumuste juurutamine – ei saa need kunagi puutuma sisemist kompassi, mille poole peaks tegelikult pöörduma, et tegelikult teada ja tegelikult tahta ja tegelikult ennast kokku võtta. Jutud jäävad alati väliseks, sõnaliseks, võõraks. Töö ise – tegelik, ma ütleks, tõeline, töö – on midagi radikaalset isiklikku. Alati täielikult enda vastutada. Ning siin, mulle tundub, kerkib esile meeltesegadus.
Sest töö, paratamatult, seostub alati ka just kõigega, mis on väline. Sinu tööd tahetakse saada, seda tahetakse erinevate eesmärkide külge rakendada. Ja sellest sotsiaalsest faktorist sõltub ka sinu koht ühiskonnas. See ei ole mingi kriitika ühiskonna vastu. See on lihtsalt tõsiasi. Tööl ei ole mingit sisu ilma teisteta. Töö peab olema kasulik.
Seda kasulikkust võib enda jaoks konstrueerida erineval moel. Muuta igasugune töö oma maailmapildis mingil moel eesmärki täitvaks. Isegi, kui see on kunst, mille disain on põhimõtte poolest sisutühi – ka see on kuidagimoodi konstrueeritud vajalikuks. Ka see täidab mingit sotsiaalset eesmärki selle looja peas. Isegi kui selle ettenähtud publikuks on ainult jumal või loodus ise. Ka nemad on osad sootsiumist – selle pikendused. Ja sisutühjus – tühjus kui selline – esindab omaette sisu, omaette eesmärki, omaette vajalikkust.
Seega, tuleb lahendada enda jaoks see näiline konflikt iseenda ja ülejäänud ühiskonna vaheliste töö eesmärkide vahel. Et see töö teeks midagi; et ta haakuks maailmaga.
See klaaskuul olgu siis tähiseks. Ma seostan oma töö kõigega, mis mu ümber on – see peegeldab seda ja on sellega dialoogis. Mina isegi olen see sama maailm, mida ma vahepeal, oleme ausad, üsna ebavajalikult, poolitan sisemiseks ja välimiseks. Ma seostan, sidustan, vestlen, pean kirjavahetust – et mitte ainult õigustada oma kohta ühiskonnas (sest milleks eeldada oma kohatust, milleks postuleerida ennast tulnukana?), vaid aretada lõkkele terviklik ring, milles kajastub tarkus ise.
