Näen teisi, kel on halb, ja mõtlen, kui hää ma ikka olen. Näen edu ja õnne ja mõtlen, et miks mina ei võiks olla kõigi tähelepanu keskmes. Seega ei saa ma olla õnnelik.

 

Nägin hiljuti Margust. Me pugesime metsas langenud kuuse alt läbi. Ja ma sain temaga kohtumise mõttest ja kohtumisest endast mõtteid:

Nimelt hiljuti vaatasin üht vlogijat. YouTubes. Ta u 15 aastat tagasi astus Harvardisse. Ja siis lõpetas. Et mis ta kogemus oli. Ta jagas, et kõik oli super, välja arvatud ta vaimne tervis. Ja miks. Kuna ta oli harjunud olema parim. Seal olid kõik super inimesed. Seega ta tundis, et ta on kohutavalt õnnetu kogu selle aja. Huvitegevus polnud nii, et lähed kohale ja sind võetakse kohe vastu, klubid ei olnud kummist. Kõik kaaslased olid maailmatasemel ja lapsena alustanud. Nii et ta koges laastavat äraütlemist, mida ta kellelegi ei soovita. Samas tal on sealt super sõbrad ja nendega läheb ta elu lõpuni, mitte varasemate tutvustega. Ja siis kohe sai oma uute sõprade vanemate firmadesse tööle ja super kõik. Keegi ei kiusanud ega mingit halba ei olnud, toetuse puudumist. Professoritega oli meeletult hea klapp jne jne. Aga jah, ülikool hindas eksameid normaaljaotuse alusel ja seal tal ei õnnestunud alati tipus olla. Ta avastas alles peale ülikooli lõppu, et ta on okei. Ja miks. Sest siis tal oli võimalik kogeda üleolekut. Mõtlen, kui ideaalne näide see on, et mis on kadeduse iva. Inimene vajab hädiseid, ja moraalselt halvemaid, käitumises raskustega, puudustega isikuid enda ümber ainult seepärast, et tunda enda moraalset üleolekut. Tal ei olnud sellega just parim taipamine, metateadmine. Ta ikkagi jäi enda juurde, et see keskkond on kuidagi vigane, kui nii osavad ja head inimesed on su ümber. See öeldud, siis Sa (=Margus) vist ikka tead, et viimaste arengute järgi ka ivy league ülikoolid on läinud all-inclusive suunale. Ja ma vean kihla, et just see blogija, just tema, oleks selles paralleeluniversumis üldse ülikooli pooleli jätnud - ja tal poleks rahulolu täna suurem. Aga samas mis siis on õnne põhjus??? Kas näha enda ümber endast nõrgemaid. Või näha enda ümber hinnalise inimkehaga isikuid? Või ei kumbki?

Ehk siis kadedus. 1) Teiste õnn teeb mind õnnetuks. Kui oleks ma teistest parem, siis alles saan õnnelik olla. 2) Teiste häda teeb mind õnnelikuks. Kui teistel oleks kõik hästi, siis tunnen end vigasena. Aitäh, et saan end üleolevalt tunda. 3) enese võrdlemine teistega, kui võrdlus on täiega pekki läinud. Haige diskrimineeimine. Me skännime enda tajuväljas õnne ja kui seda kohtame, muudame end depressiivseks. Kuna põhjuse leiab alati. Ja kui skännime teiste õnnetust, siis loome teadlikult kontseptsiooni, et vohh, mul endal on seda vaja, et saaksin öelda, et mina, just mina olen okei.

Kahjuks - see kõik ülalloetletu on halb, väga halb mõtlemine. Halb valik, mis loob halva karma, ja kogemus siis tuleb vastavalt s***t, garanteeritult. Kui me just ümber ei mõtle.

Alternatiivselt, me võime ka mõelda, et eripärade kohtamine on õnne põhjus. Aga see on vale. See on vale vastus.

Harvard on tänaseks (2023. a) osaliselt lõpetunud intellektuaalsete võimete järgi diskrimineerimise. See tähendab, et osa tudengikandidaate, kes testis maksimumskoori lähedased, Harvardisse ei mahu. Just neile öeldakse ära. Neil on võimalus minna kohtadesse, kus saab end taas ülimana tunda, tuvastades, et teised taipavad vähem. Ja sama keskkonda püütakse luua ka Harvardis.

Ent eluseadused on sää'tud nii, et SEE EI OLE õnne põhjus.

Vastasel korral oleks ka kõik õpiraskustega lapsed hästi õnnelikud, kuniks on neil pidevalt käeulatuses keegi, kellest saab alati mõelda, et "ta on minust hullem". Leidub ometi keegi, kes on vähem mõiganud, õppinud, lugenud, meelde jätnud, teinud, kes veel väiksema eneseregulatsioonivõimega; ja üldse kohmakam.

Ent nad EI OLE õnnelikud.

 

Fun fakt. Harvard küsib 2023/24 õppeaasta eest ka tasu. Selleks on 79450 dollarit. See on täna 74035,48 eurot. (74 tuhat 35 eurot ja 48 senti õppeaasta eest).

See on see "võistluslik keskkond", mis kurja juur, ütlevad nad. See on õnnetu-olemise põhjus, ütlevad nad. Võistluslikku keskkonda tuleks vähendada, ütlevad nad. See on õnne põhjus, ütlevad nad. Õnne põhjuse eest tasub rohkem maksta, et endale saada teistest rohkem õnne. Nii nad ütlevad.

- Ent see on vale. Vigane mõtlemine on õnnetu-olemise päris põhjus. Nii väidan mina oma helgematel hetkedel. Ma sooviks, et liiguksime enda küsimustega suunas, et küsime, mis on minu väike, keskmine või suur panus inimeste ja maailma heaks, et kuidas mina saan koos teistega heade asjade loomisesse panustada.

Ju me ei küsi seda tihti. Mis on viga.

PS. Harvard on vaid üks konkreetne näide kõrget tasu küsivast ülikoolist.