Räägin ühest olulisest tähelepanekust, millega olen viimasel ajal teravalt kokku puutunud.
Inimesed unustavad ära, et nad ei esinda ainult iseennast, kui neile makstakse palka organisatsiooni esindamise eest. Nad unustavad selle ära isegi oma tööpostil!
Ja nüüd soovitus - ükskõik, kellega sa suhtled, eelda alati, et inimene võtab absoluutselt kõike isiklikult. Räägi lihtsas keeles. Tuleta talle armastusväärselt meelde, et ta esindab gruppi. Juhi tähelepanu sellele, et ta valiks seisukohad teadlikult.
Aga mis siis juhtus? Soovite näiteid? Olgu. Hiljuti nägin pealt, kuidas signalisatsioonide paigaldaja tegi oma tööd ja parandas valvatavas ametiasutuses juhtmeid (või mida iganes ta tegi), ise üleni turvafirma logosid täis kleebitud. Asutuse töötaja astus tema juurde, tervitas ja teatas, et tal on mure. Ta kurtis väga tõsiste probleemide üle, muuhulgas selle üle, et kui signaal läheb käima (tihti), siis turvafirmast mitte keegi ei tule enne õhtut vaimuhaigust tekitavat heli maha keerama.
Jätkus vaidlus ja õigustamine. Asutuse töötaja oli vestluse lõppedes pehmelt öeldes ahastuses.
Turvafirma töötaja ei saanud aru, et ta esindab turvafirmat - et just tema asi on probleemide eest vabandada ja klienti aidata. Selle asemel ta õigustas ennast, et see pole TEMA süü. Tundus, et turvasüsteemide paigaldaja ei saanud üldse aru, kuhu ta kuulub. Ta justkui jäi enda lihtsustatud mudeli juurde - "Olen käsutäitja. Ma ei taha midagi teada, mida mu tööaandja teeb, seniks kui mulle palka makstakse. Mul on tükitöö ja loba viidab aega"
Oeh. Tundub, et organisatsioonid on jätnud oma kodutöö tegemata ja töötajaid hoiatamata - tööpostil oled sa just see, kelle heaks sa töötad.
Olen näinud isegi politseinikke, kes ei adu. Üks neist tõstis demonstratiivselt oma käed üles ja teatas: "Ma teen ainult oma tööd!" andes inimlikult mõista, et teda kui inimest ei huvita minu probleemid, kuniks paberid saavad korrektselt täidetud ja ta boss noomitust ei tee.
Ja tõsiseim lugu - praegu teen vastutahtsi koostööd firmaga, kes petab raha välja oma klientidelt. Kaasa arvatud minult. Kõik töötajad, kelle saaks vastutusele võtta, nad süüdimatult teatavad, et nemad "ei tea ja ei vastuta" ning veeretavad oma vastutust teistele töötajatele. Jah, võib-olla on nad tõesti head inimesed, aga nad teavad oma tööandja kohta. Nad pole kunagi teadnud, et nad esindavad oma tööandja väärtushinnanguid. Eksilikult nad arvavad, et neid ei saa vastutsele võtta. Aga saab küll. Kohtus selgub nii mõnelegi üllatusena, et ka kuritööle kaasa aitamise eest on karistused. "Me oleme vaid käsutäitjad"
Mis see sotsiaalpsühholoogia nähtus oligi?!
Samas ma tunnen juba nende tööandjate hirmu, kes peavad otsustama, kas isiku kognitiivne võimekus on nii suur, et agendiseisusest aru saada ja - seda ka meeles pidada. Tüüpiline on kaubapaigutaja supermarketis, kes hinnapäringu peale solvub ja süüdistab klienti: "Miks te üldse arvate, et mina selle hinnasildi ära kaotasin?"
Mõnes mõttes sa vastutad ka oma sõprade tegevuse eest. Ka seadustega. Oled kambas, kes sooritab kuriteo, oled vastutav tagajärgede eest. Sul oli info, sa ei tegutsenud. Sa kannad oma grupi väärtusi isegi siis, kui väidad, et "mina seda pole teinud".
Niisiis, ütle mulle, kes on su tööandja ja ma....
Või kes on su abikaasa...?
:)
Kui keegi töötab ettevõttes või asutuses, mille tegevuse seaduslikus on küsitava väärtusega, siis on töötaja tegelikult ise süüdi. Oma peaga tuleb mõelda. Isegi sõjaväes on olemas mõiste nagu kuritegelik käsk, mille täitmisel täitja omab käsu andjaga samast vastutust. Sellist tüüpi organisatsioonis ei esindata mitte tööandaja väärtushinnanguid vaid ollakse pehmelt öeldes kena tankijuht. Seega võimalik karistus on auga välja teenitud.
ReplyDeleteMis aga puudutab asja üldisemat poolt, siis töötajad ei kipu samastama ennast organisatsiooniga, kes neile palka maksab vaid on keskendunud võimalikult lihtsalt päeva õhtusse saatmisele. Kui on võimalik öelda, et pole minu vastutusala siis 99% juhul seda ka tehakse - sa rikkusid ju ära mu rahuliku äraolemise. Eriti kehtib see kõikvõimalike ametnike kohta.
Ja ei saa tööandaja järgi konkreetset isikut iseloomustada. Isik on isik ja vastutab oma tegude ja otsuste eest alati ise.
Lõpetan lause: "Niisiis, ütle mulle, kes on su tööandja ja ma tean, kus sa töötad."
Hulk segaseid mõtted ...
ReplyDeleteÜldiselt sõltub teenindussfääri töötajate suhtumine rahast. Kui asutus ikka piisavalt ei maksa, siis miks peaks töötaja need ekstra sammud ära tegema? Alati terendab variant lahtilaskmisest, aga keda niiväga asemele võtta? Tuleb täpselt samamotiveeritud töötaja ja ring algab otsast peale. Tööandja põhiline hirm on pigem see, et kõrgema ajutegevuse tasemega tegelane leiab varsti parema töö ja jälle tekivad värbamis- ja koolituskulud. Väga vähe kliente valib teise poe ja surnud ringi tõttu (teises poes on samasugused töötajad ju) tuleb sealt ka sarnane fragment kliente tagasi.
Muuseas, inimestele makstakse palka töö, mitte esindamise eest, kui see just enamasti lepingus määratletud ei ole. Tihtipeale ei ole. Vähemalt mitte tavatöölistel, iseasi kui Sa PR-iga jutta ajama juhtud.
Selle signaalicasega .. turvafirma tehnikud ei pruugigi teada midagi operatiivosast ja vice versa. Ongi nii, inimene ei tea, ja siis tuleb mingi jobu uurima et mis ja kus ja ei taha aru saada, et talle lihtsalt ei osata vastata? Kliendil on alati võimalus valida turvafirma kus ka tehnikud on teadlikumad aga oi .. see maksab ju rohkem ..
Ja mis puutub käsutäitjatesse siis on see neetult sõltuv asjaoludest. Kui palju inimesi valib piinarikka surma mis on ainsaks alternatiiviks teist inimest piinata ja tappa? See protsent on oluliselt suurem kui idealistlik maailmapilt seda arvata lubaks. Et Sa ei taha saada mõrvariks? Aga kuskohast Sa tead mis tunne see täpselt on ? Et lugesid raamatust, nägid filmist, keegi rääkis? Inimesed on erinevad.
Mina pigem pooldaks süütuse presumptsiooni ka käsutäitmise puhul ja vaatleks iga juhtumit eraldi. Sa ei suutnud põgeneda ja kartsid surra? Järelikult oled värdjas ? Mulle isiklikult ei sobi nõnda.
Personaalselt ilmselt valiks küll piinarikka surma, mul on lihtsalt sedavõrd savi :P
Pealegi, võitjad kirjutavad ajaloo ..