Mida teha tülitseva paarikesega? Lugesin teraapiaõpikust, et tänapäeval on vaja nii palju asju läbi rääkida ja seetõttu stress ajab põgenema. Läbirääkimis-pädevuse kesisus?
Mul on hea meel valikuvõimaluse üle, kuidas elada. Terapeudid tahavad õpetada, kuidas tõhusamalt tülitseda. Mnjah.
Kasulik oskus. Ma ise ka järgiks parimat, õpetaks parimat. Tegelikult ma juhendangi läbirääkimisi pidama, kes paari-nõu küsib. Aga tõde on, et ma ei usu sellesse. Ma ei usu romantika elustamisse läbirääkimiste teel.
Kas sina usud, et romantika saab elustada läbirääkimiste teel?
Ma usun, et tüdruku saab "ära rääkida", et ta voodisse tuleks (- hea küll?), aga kas saab armuma panna (pliizzz?) ? Usun, et oma naise saab ka voodisse rääkida, aga surnud tundeid ellu ei vaidle. Vähemasti mitte lihtsalt.
Seetõttu on mul hämmastus, et terapeudid võtavad endale au, et nad võivad suhteid taassütitada, vaja vaid piisavalt läbi rääkida. Neil.
Muidugi mu väited tekitavad piisavalt vastuseisu. Ähh! Ma annan parem nõu, et romantilises suhtes rõhuge rohkem emotsioonidele - meelitage, näidake emotsionaalselt poolehoidu, sõprust, vennastumist, tunnustust, imetlust, armastust, lugupidamist, koostöövalmidust, ligimesearmastust, valmisolekut laskma end teisest mõjutada, mõista. Mõtle välja, kuidas saaks end teisega samasse paati kujutleda. Püha kolmainsus - lilled, tort ja shampus - olgu ka edaspidi romantikas püham kui koosolekute pidamise agenda!
Usun, et pärast vajalikke ülalvihjatud protseduuride sooritamist on enamik meist juba üsna head läbirääkijad ning terapeudi nõu viisaka suhtluse osas polegi vaja.
Pealegi otsustab kohtunik saalis, mis järjekorras nad räägivad, ja kui kaua. Miks peaks terapeut enneaegselt määrama, kes kunas-kuidas rääkida tohib?!
Friday, November 16, 2012
Sunday, November 4, 2012
Vihast
Viha haarab kinni ja ei taha lahti lasta... Ta võtab võimust ning nakkab inimeselt inimesele. Kusagil oli ülekohus, too on juba ammune möödanik, vimm elab aga edasi. Mõnikord ülekohut otseselt ei olnudki, oli vaid juhus, ebaõnn, paratamatu ebaõiglus, kuid vimm leiab õigustuse, sest inimese südames on soe elada.
Teinekord tuleb viha, sätib asjad joonde ning lahkub. Selline viha on hea ja õige. Kui aga inimene on ignorantne ja näeb ülekohut seal, kus keegi pole halba kavatsenud, siis võib viha temasse elama jääda, lämmatades ta aeglaselt oma mürgises vines. Sedasorti ving levib ka ümberkaudsetesse inimestesse.
Ülekohuse tundes tasub alati kahelda. Me kipume oma kannatusi üle tähtsustama. Elu võiks alati parem olla ja sedasi mõeldes võiks jäädagi oma pisikesse vaevade ja kirumiste kasti aelema. Tasub olla ettevaatlik, millisele oma kujutlusele kütust valada.
Subscribe to:
Posts (Atom)