Viha haarab kinni ja ei taha lahti lasta... Ta võtab võimust ning nakkab inimeselt inimesele. Kusagil oli ülekohus, too on juba ammune möödanik, vimm elab aga edasi. Mõnikord ülekohut otseselt ei olnudki, oli vaid juhus, ebaõnn, paratamatu ebaõiglus, kuid vimm leiab õigustuse, sest inimese südames on soe elada.
Teinekord tuleb viha, sätib asjad joonde ning lahkub. Selline viha on hea ja õige. Kui aga inimene on ignorantne ja näeb ülekohut seal, kus keegi pole halba kavatsenud, siis võib viha temasse elama jääda, lämmatades ta aeglaselt oma mürgises vines. Sedasorti ving levib ka ümberkaudsetesse inimestesse.
Ülekohuse tundes tasub alati kahelda. Me kipume oma kannatusi üle tähtsustama. Elu võiks alati parem olla ja sedasi mõeldes võiks jäädagi oma pisikesse vaevade ja kirumiste kasti aelema. Tasub olla ettevaatlik, millisele oma kujutlusele kütust valada.
Mulle tundub, et teinekord inimesed annavad endale täiesti aru, et viha ei teeni mingit kasulikku eesmärki, kuid siiski toidavad teda, sest et õiglustunne on riivatud. Õiglus on midagi abstraktset, ei maksa üüri ega lähe teatrisse temaga, aga näe, on meie lähim kaaslane.
ReplyDeleteMa mõtlesin ühel päeval, pärast täiesti tarbetut õiglustundest aetud konflikti, podisedes omaette pahameelest, et õigluse võiks keelustada ja asendada pragmatismiga. Huvitav, mis siis juhtuks?
Margus laenas khmkmh, jah laenas, raamatu vihateraapiast. Hea raamat. Autor pajatab ka rekreatiivsest vihast. Ma mõistsin, et see on viha, mida soojendame oma rinnal meelelahutuslikel eesmärkidel. Pole midagi teha?! Hau detailseid kättemaksuplaane! Algajal psühholoogil võib päris kõhe hakata.
ReplyDeleteJajah. Lahutame oma meelt!