Sunday, December 16, 2012

naised on t*raõrritajad??

Rääkisin Petsiga juttu elust ja oludest. Ei saand me mööda naistest, meestest. Suhetest. Mina väidan, et naised teesklevad meeste ees, et nad on rumalamad, kui "tegelikult". Põhjuseid ma ei tea. Ehk on meie kultuuris nii kombeks? Igal juhul loob see suhtlemisbarjääri.

Sissejuhatuseks üks ümberjutustus filmist: Matemaatikaprofessor abiellub noore ja imekena tütarlapsega. Saabub aeg, mil noorpaar sõidab tütarlapse vanematele külla. Tütarlaps on pärit kalurikülast. Seal küla peal käib ta õrritavalt riides, käitub ka samamoodi, ajades lihtsa mõtlemisega kalamehed ... hm, ütleme... "peast segi". sest nii ta seal käitus.

(mis te arvate, kuidas film lõppes?)

Igal juhul küla mehed otsustasid tüdruku vägistada, enne tuleb aga teostada mehe tapmine. Keegi ei saa teada ja nemad saavad asja korda. Aga hirmunud matemaatikaprofessor sai sellest teada, minna polnud kuhugi. Nii ta ehitas terve maja täis igasuguseid lõkse. Mehed tulid ning järjepanu said kõik surma.

(mis te arvate, mis siis juhtus?)

Naine oli õnnelik, et ta mees on selline võimas sangar ja tahtis ta käte vahel sulada.
(õige??)
Mees ütles naisele, et too on värdjas ja jättis ta igaveseks maha. Loo lõpp.

Naine sundis oma meest tegema midagi nii jäledat - tapma.
Küsimus: Kas mehed peavad tundma naiste üle uhkust, kui naised litutavad "küla peal" ringi, sunnivad mehi nende eest võitlema, ja võidu korral peab mees tundma heameelt? Luuserid muidugi häbenegu....

Ma ei tea sellele vastust.

Aga veel üks mõtlema panev lugu mu enda elust: Kord elasin koos tibivälimusega neiuga. Ma nägin, et ta tõeliselt pingutas selle nimel ka. Aga pingutus ei tasunud ennast ära. Ta küsis, et "miks kõik mehed peavad mind litsiks", tehes järelduse "normaalseid mehi ei ole olemas". Mäletan, et tookord ma arutellu ei julgenud laskuda. Sest peale vaadates oli selge, kus peitub probleemi juur. Olin vaikides viisakas. Nüüd olen vanem ja ehk oskan delikaatselt valgustada, juhul kui hädaline tõesti abi palub.



On naised rumalad? Ma ei tea, mis sunnib meid uskmatu ilmega ripsmeid plaksutama ja lolli mängima. Ma tean, et arukad mehed arvavad, et oleme rumalad, või teadlikut julmad. Reetlikud. See teeb mulle haiget. Meie, naiste maine on ohus.

Selle asemel, et olla nutikas vestluskaaslane, treenime ja demonstreerime oma peput, paljastame tissid, värvime huuled punaseks, joome ennast võõraste meestega purju, et ameleda. Me nurume võõrastelt komplimente, et siis põlglikult minema kõndida. Meie, naised.

Mehed mõtlevad, et miks me nii teeme. Oleme meelega õrritajad või oleme nii süütult rumalad? Lapsega ei riielda.

Kas naised on vastutavad, kui mehel tekib seksuaalne iha? Suur osa maailmast toimib põhimõttel, et naine on vastutav mehe tunnete eest. Naised peavad kandma kotti: nad katavad kogu oma keha, oma pea, näo, isegi silmad. Käid tänaval, kott peas, meessoost sugulane turvamas. Sest isegi kui pole midagi näha, on paljas teadmine, mis selle paki sees on - naine - piisavalt ohtlik ja ahvatlev teadmine. Mehed ei kontrolli ennast ja võivad massivägistamise läbi viia. Süüdi on naine, kuna naine vastutab.

Meie siin ei kanna kotti, meil on võrratult suured õigused ja vabadused. Ma olen selle üle uhke, et saan olla meestega võrdväärne inimene. Miks selle juures narri mängida, ma ei tea. Miks mängida rumalat? Miks? Et meil ei oleks mitte ühtki normaalset, võrdväärset suhet vastassooga?? Et mehed ei peaks meid partneriteks?
Miks kanda seelikut, nii et hargivahe paljas, uurimaks, kas mees on "loom", kel seksuaalsed ihad. No kuulge, seda teadsime me kõik ju ennegi! Kas kellelgi naistest on üllatunud nägu?

Ma ei oska enam seda juttu pikemaks venitada, seega panen punkti.

Wednesday, December 12, 2012

Sõnad viivad meid kokku

Sõnad viivad meid kokku. Raske on niisama kehakeeles suhelda. Varem või hiljem tuleb kasutada muid meetodeid ka. Abiks on pildid, joonistused, sõnad. Ja sõnu on palju.

Sõnade kasutamisel on põhimõtteliselt kaks eesmärki. Esiteks tahad kaaslast tõeliselt mõista. vahel aitad kaasa, ütled sõnu ette, tood ise analoogiaid. Andestad grammatilised vead.

Teine viis sõnu kasutada on püüda vastast eksitada. Just, ma kasutan sõna "vastane". Sest võib öelda küll, et siin on üks ja teine üksteise vastu. Mida teha? Noh, siin on võimalik sõda või põgenemine. Võib püüda otsida "sünergiat", ma lugesin selle kohta raamatust, aga see on enesearengu kõrgem tase.

Me sõpradega ikka püüame mõista üksteist, samal ajal ehk jääbki tähelepanuta, et väljaspool meie ringi ei pruugi suhtlus käia selle eeldusega. Ollakse usaldamatud ning püütakse kaaslast "vahele tõmmata".

On tore, kui inimese sõnavara sisaldab tuhandeid sõnu, aga sellest pole üksteise mõistmisel essugi kasu, juhul kui ei taha.

Niisiis, tahaksin anda kiire suhtealase esmaabi, küsides lihtsad küsimused.
1. Kas mul on piisav sõnavara ja võime kasutada sõnu adekvaatselt?
2. Kas ma tahan ennast siiralt väljendada?
3. Kas mu kaaslane soovib mind mõista?

Seadus: Kui Sa tahad end siiralt väljendada, kuid kaaslane ei taha mõista, siis sõnavara arendamine ei aita.

Me elame vabal maal, igaüks võib olla nii üksik või isekas, kui ta soovib. Sellistega ei pea abielluma.

Juhul kui kontakt on olemas ning juba ka sõnadetagi mõistame küllalt hästi, küll see on vedamine! Päris mõnus! ja sõnad toovad meid veelgi lähemale!

Häid sõnavahetusi!

Wednesday, December 5, 2012

Kes vastutab minu emotsioonide eest?


Sa vastutad enda emotsioonide eest ise! Miks? Sest sul pole mitte kedagi teist! Sul ei ole muud võimalust.

Margus küsis täna, miks me vastutame enda emotsioonide eest ise. See oli põnev teema. Meie tänane vestlus keskendus emotsionaalsele vastutusele. Miks igaüks on enda seisundi eest ise vastutav? - "Sest meie ühiskonnas ei ole mitte kedagi, kellele vastutus lükata."
Mul on tohutult hea meel kirjutada oma tagasihoidlik vastus. Teen pisikese argumenteeritud mõttearenduse, et väidet täpsustada.

Seadused ja kohtuvõim
Vastutust reguleerivad seadused ning vaidluse korral otsustab kohtuvõim süü üle. Ilmselt on arvestatav argument väide ebamõistliku emotsionaalse kahju tekitamisest, mille eest võib kohus määrata hüvitise. Näiteks peab rahasumma tuju parandama, usutakse levinud praktikaga. Kahtlustan, et Eestis ei loe eriti emotsionaalsed argumendid ehk "moraalne kahju". Seega ütleb seadus kaudselt, et Sa oled ise oma emotsioonide eest vastutav. Kiriku võim ja mõju minu hinnangul pole Eestis nii kõrgel autoriteetsel positsioonil. Pattude kohta arvepidamine ning indulgentside müük on minu isiklikust infovoost väljas.

Suhted vaba tahte alusel
Eeldatakse, et suhtleme vabast tahtest ning kellegi ülekohtu eest kaitsevad seadused. Abielludes küsitakse meie arvamust. Teame, et paljudes kohtades maailmas pole see sugugi nii: abielu üle otsustavad vanemad või siis enamasti mees, sooritades pruudiröövi ning omandab (tahtevastase) seksuaalaktiga omandiõiguse naise üle. Eestis on mees ja naine võrdsed ning mõlemad saavad enda tahet vabalt väljendada. Meil on ka lahutamine lihtne, juhul kui suhted enam ei paku õnne. Olen abiellumise temaatikat ka juba varem oma blogipostitustes avanud. Minu meelest on suurepärane, et saame aktiivselt ise suhteid reguleerida ning valida oma teel õigeid kaaslasi. Meil on pensionisüsteem ning sotsiaalhoolekanne. Seega isegi lapsed ei pea tingimata oma vananevate sugulaste eest hoolt kandma. Kui suhted halvad, võib kontakti ilma sanktsioonideta lõpetada. Kuigi jah, tänase Eesti praktikas on kellegi sotsiaalsed hädad paljus lähisugulaste õlule lükatud. Teoorias aga võib maksta hooldekodule raha ning seeläbi paigutada oma raskustes sugulased (kelle ees meil on riigi poolt kehtestatud kohustused) kuuldekaugusest kaugemale. Nii et valikud on olemas, kuigi otseselt rahas mõõdetavad. Samuti on meil õigus loobuda laste kasvatamisest, andes nad kas kasuperre või lastekodusse. Ja seda vaba tahte alusel. Kui meil on nii palju valikuvabadust, ei ole kedagi teist, kes kannaks meie eest emotsionaalse vastutuse koormat.

Ühiskond on pannud raamid ja meis elab õiglustunne
Meil on piirangud, mida me teha "võime". On reeglistik, mille oleme ühiselu nimel kokku leppinud. Reeglid on vajalikud üldise kasu nimel. On kasulik, kui meil on tööjaotus - ma ei pea ise põldu harima ega õmblema riideid, ega ehitama masinaid. Ka arvuti, tänu millele ma seda teksti siin tipin, on tänu usinatele hiinlastele minu näppude all kombitav. Aitäh kõigile! Mul on emotsioonid, mis tekivad elu kõrvalnähtusena täiesti igapäevase reaktsioonina kõigele kogetule. See on minu vastus minu sotsiaalsele keskkonnale - mind ümbritsevad inimesed mõjutavad mind. See on suurepärane kogemus! Kui olen pikka aega üksi, olen tuim, elutu, liikumatu. On lihtsalt fantastiline, et mu ümber on inimesed, loomad ja loodus. Ma olen väga tundlik inimene ning see kõik mõjutab mind tugevalt. Ma saan sellest oma reaalsuskogemuse. Minu mälestused, minu õpikogemus. Kõik toimub ühises ruumis, ühises sotsiaalses ruumis. Kuna on olemas "meie", on olemas reeglid, mis meid ühendavad ning liidavad. Ma tunnen tundeid, kui näen, et reeglitest ei peeta kinni, kuna mu õiglustunne ütleb mulle nii. Mina ühiskonna liikmena olen õppinud ära õigluse mõõdu. Kui õigluse mõõt ületatakse, alles siis võin otsida võimalusi vastutuse veeretamiseks endast välja. :)
Kui minuga üldiselt nõustutakse, alles siis võib ühiskond rakendada eksinu suhtes sanktsioone. Alles siis öeldakse, et mu emotsioonid ei olnud minu täielikul vastutusel. Näiteks saan ohutult öelda, et ma olin vihane, kui ka teised leiavad, et mul oli selleks "õigus". Kui ühiskond leiab, et mul ei olnud moraalset õigust, siis suunataks mind kas vangi või hullumajja. Jah, tahtsingi jõuda sinna, et alati on ühiskonnas olnud neid, kes ei ole võimelised ära õppima ühiselu reegleid. Ning nende puhul on traditsiooniliselt kaks võimalust - vangla või hullumaja. Lisandub hukkamine (või riigist väljaajamine). Igaüks vastutab ühiskonna antud piirides ise, eranditele kohaldatakse vanglat või (hullu)ravi.

Võrdsed võimalused
Inimesed ei ole võrdsed. Neil on erinevad võimed, soovid, ja erinevad lapsepõlvetraumad. Inimestel on erinev stardikapital ellu astudes. Ajukahjustusega inimesele ei maksa õigustatult selga pöörata ja teda hätta jätta, kuna on ju selge, et ise ta nii hästi hakkama ei saa. Aga kas on selge? Kas oleme erinevuste suhtes piisavalt sallivad? Kas suudame aktsepteerida individuaalseid erinevusi ning näha puuduste asemel rikkust? Meil endal on vastutus enda eest. Kui meil on tuju hea ning meel avatud, oskame väiksema kaasavaraga inimesi toetada ning suurendada nende iseolemise võimet. On selge, et puuduses inimene saab toetuse suurenedes valikuvabadust juurde. Nii et saame iseolemise väärtust austada ning aidata ka kaaskodanikke, püüdlemaks üldist valikuvabaduse ideaali. Küpse individualistliku ühiskonna tunnus on sallivus ning nõrgemate austav toetamine.

"Sa vastutad oma emotsioonde eest ise"
Mõned inimesed kuritarvitavad oma keelt. Nad käituvad vahel viisil, mis teeb mulle haiget. Kui väljendan oma valu (mina vastutan ja seeläbi hoolitsen oma emotsioonide eest), ütlevad nad tundetult "sa vastutad oma emotsioonide eest ise!". Väide on õige, ja seda ma ka ju teen, öeldes selgelt välja oma eelistused. Vahel inimene loodab saada rohkem võimu minu üle, lootes minu tingimusteta nõusolekut tema kapriisidele. Mu keha kuulub mulle ning mu emotsioonid on minu omad. Trikk on selles, et kuigi me vastutame ise enda eest, ei pea me välja kannatama siiski mitte kõike :) Mul on kohutavalt kurb, kui läbirääkimised soovitakse lämmatada väitega, et vastutus tähendab leplikkust teiste tundetuse suhtes. Nagu ülal kirjutasin, miski pole tõest kaugemal. Vastutus tähendab, et me ei aktsepteeri teps mitte kõike, kuna meil on valikuvabadus. Kui pole valikuvabadust, ei saa me rääkida vastutusest. Siis saame rääkida ettemääratusest, saatusest, determinismist, fatalismist. Ainult valikuta seisus saame süüdistada saatust ning olla abitud. Kui mu tunnetel järjepanu tallatakse, tuleb kogukondlik õiglustunne mulle appi.

Kas valikuvabadus on üldse olemas?
Ajuteadlased ütlevad, et meie aju teeb otsused enne meie teadvusesse jõudmist. Kas meie teadvus üldse siis saab meid ennast mõjutada, kui teadvus on justkui vananenud infovoog ajus ammu juba ajalooks saanud protsessidest. Me põhimõtteliselt ei saa öelda, et inimene on abitu, iseenda aju töö produkt ning seetõttu ta ei vastuta. Kui võtame inimeselt vastutuse, ei ole võimalik ühiselu reegleid kehtestada ning rikkujaid vastutusele võtta. Mis alusel me siis saadaksime vaeseid saatuse ohvreid vangi või sundravile? Kellel oleks moraalne õigus siis otsustada saatuse üle? Ja mislaadi õigustest me räägime, kui kõigil on kõik õigused ja samas ei ühtki? Keegi ei peaks patte kahetsema.

Kas meie ühiskonnas on emotsionaalne vastutus õiglaselt jagatud?
Mulle tundub hetkel, et meie ühiskond on lagunemas ning ootab taasdefineerimist. Tajutakse, et riik ei delegeeri kannatuste eest vastutust kannatuste põhjustajale. Näiteks meenub juhtum, kui oma naise vihahoos tapnud mees sai aasta vanglakaristust. Ühiskonna õiglustunne oli natuke teises kohas, kui meie reaalne rakendusseaduste praktika. Või kehalisi vigastusi tekitanud inimene saab pelgalt hoiatuse. Ühiskonna hoiakud võivad oletada, et vastutus pole neil juhtumeil meie meelest õiglaselt jaotatud. Kannatanul on õigus tunda valu ning süüdlane vastutab.  Rahvas on pahane, kui me oleme sunnitud liigselt enda eest ise vastutama. See oleks siis justkui röövlite ja "tugevama õigusega" ühiskond. Metsik Lääs.

Lapsed on erand
Igaks juhuks mainin, et näiteks lapsed ehk alaealised ei pea täiel määral oma emotsioonide eest vastutama. Nad ei pea ka oma käitumise eest vastutama täpselt samal põhjusel: nad on alles õpilase staatuses ning nende eest vastutav isik peab vastutama nende vajaduste (ja ka emotsionaalsete vajaduste!) täitmise eest, samal ajal õpetades eneseteenindusvõtteid. Seda viimast nimetatakse ka eluks ettevalmistamiseks. Või siis vanas keelepruugiks kasvatamiseks. Lisaks lastele on olemas õnnetuid isikuid, kes on kohtumäärusega vastutusest vabastatud. Mõnel juhul puuduvad seadused, kuid inimesed tajuvad õiglustundega vastutuse määra ning nõuavad ilmselt siis ka kehtivate seaduste või kohtupraktika muutmist. Kui inimesel on ikka raskusi oma vajaduste rahuldamisega, on ühiskondlikult suhteliselt aktsepteeritud moodus süüdistada päritoluperekonda. Aga ka siis vaatamata lapsepõlvetraumadele on inimesel endal kohustus end ise püüda aidata ja õpetada endale uusi oskuseid. Täiskasvanutel, kes lapsi kasvatavad, on eriline vastutus enda emotsioonide eest ise hoolitseda, kuna lapsed ei saa ega tohi olla täiskasvanute vajaduste täitjad. Alati peab lähisuhe või sotsiaalne tugi tulema täiskasvanuilt, mitte lastelt. Täiskasvanu näitab ideaalse elu ette, lapsed vaid vaatavad ja teevad järele. Sellised need lapsed on, nende roll ongi ainult õppida. Saada inimeseks, nagu vanad inimesed ütlevad. Lapse vajadused pole ainult toit ja soe tuba, vaid ka emotsionaalsed vajadused. Täiskasvanuilgi on emotsionaalsed vajadused, mille eest ei vastuta keegi teine, liiatigi mitte nende lapsed.


Näide elust endast: alluv ei vastuta ülemuse tunnete eest
Kui inimene ei täida tööülesandeid, on juhtum suhteliselt selge. Teda võib töökohustustest vabastada. Erand on näiteks USA, kus õpetaja ametit pidajatel on õigus oma palgale ja töökohale, hoolimata sellest, kui kohutavad õpetajad nad on. Süsteem on äärmiselt ebaefektiivne. Nii et ma tunnen, et on väga hea asi, et kõrgendatud ootuste korral on ametist vabastamine võimalik. Kui alluv on pahatahtlik, võib pöörduda kohtusse. Kui alluv jääb vaimselt haigeks, on tal õigus minna psühhiaatriakliinikusse ravile (ning peale haiguslehe lõppemist tulla tööle tagasi). Kui töö tulemus pole ootustele vastav, tuleb osutada konfliktile saavutatu ja ootuste vahel. Ning kui see ei anna tulemust, saab soovitada teist ametiposti teiste tööülesannetega. Lihtne jutt, aga kus on mu tekstis emotsioonid? Vastus on see, et emotsioonid on lubatud, kuid nende eest peab igaüks ise vastutama. Kuna ülemus vastutab alluvate töö eest, on tal veel kõrgendatud kohustus alluvaid motiveerida (tööviljakuse nimel). Kui emotsioonid siiski piinavad, tasuks tuletada meelde, et lõppeks on enamasti otseselt ülemus see, kes valib endale alluvad. Kui töö õnnestub, võib ta õigusega enda üle uhke olla. Kui ei õnnestu, on tal töökohustustest tulenevalt kohustus end täiendada või ametipostilt taanduda.


Abikaasad mõjutavad üksteist
Kui valin kaaslasi, siis ma tunnen enamasti koos veedetud ajal naudingut. Minu vastutus on valida ja anda endast piisavas koguses infot välja, nii et teised saavad valida üha uusi viise, kuidas mind rõõmustada. Analoogselt on ka sinul võimalus ennast avada, avades võimaluse end rõõmustada. Kaaslased pole kõikvõimsad robotid, kes suudavad salvestada su kehakeele ja näoilmed, selleks et su soove täita. Muuseas, selliseid masinaid arendatakse. Inimesed on leiutanud käepärase väljundi teistele info edastamiseks - see on keel. Keeles on sümbolid, mida lapsed peavad õppima. Kuidas muidu saavad ümbritsevad lihtsalt nende soove täita? Jah, autistid vahel piirduvad piktogrammidega ning osalises koomas oleva haige soove võib tänapäeval lugeda arvuti monitorilt. Tehnika imed, kuid kõige mugavam on kasutada keelt ehk rääkida. Võib öelda, et meil on vastutus end väljandada, kuigi see võib nõuda tahtepingutust. Eriti meestelt. Meestel on keskmiselt väiksem verbaalne võimekus. Mul on suur rõõm, kui mu ümber on inimesed, kes on minu suhtes tundlikud. Mul on hea meel, kui mu kaaslased oskavad end kergelt ja hästi väljendada. Nad teevad armastamise minu jaoks kergeks. Ma üritan olla maksimaalselt tundlik. Ma üritan, et kaaslane võiks mind pingutamata mõjutada. Ma tahan teha armastamise kergeks. Päris vahva! Maagiline.

Kokkuvõte
Rääkisin sellest, et igaüks on oma emotsioonide eest vastutav küll, kuid ainult teatud raamides, mis on kehtivate seadustega reguleeritud. Ühiskond, milles on selgelt täheldatav tööjaotus, tahab meie vajaduste täitmist korraldada. Seda protsessi reguleerib inimeste õiglustunne. Kui keegi mind minu tahte vastaselt piinab ning seejuures kogukond arvab, et mina ei pea oma valusate emotsioonide eest vastutama, saan süüdistada kedagi teist. Ja veelgi enam - vastutaja suhtes viiakse ellu ebameeldivad sanktsioonid. Vastutus on vaid siis võimalik, kui meil on valikuvabadus. Lapsed on õpipoisi staatuses ning nemad oma (emotsionaalsete) vajaduste täitmise eest ise vastutuama ei pea, eeldatakse täiskasvanu abi. Vabaduse määr on keskkonniti erinev, sedamööda ka vastutus. Reeglite suhtes hälbinuid isikuid ootab piltlikult öeldes kas hullumaja või vangla. Valik nende kahe vahel sõltub otseselt sellest, kuivõrd isikule omistatakse vastutusvõimet.

Jah, igaüks vastutab oma emotsioonide eest ise. Tõhusaim viis enda heaolu eest vastutada on oma vajadusi teistele väljendada keeleliste vahendite abil. Vastutava isiku eesmärk on oma vajadusi väljendada ning ühtlasi püüda teisi aidata nende eneseväljendusel, mille raames suurendame üksteise valikuvabadust ehk vastutusvõimet. Ma saan enda emotsioonide eest hoolitseda, lastes mu kaaslasel end kergesti mõjutada. Sedaviisi loon sotsaalses mõttes ühendust (lähedust teisega), saan reaalsuskogemuse sügavaid emotsioone läbi elades.  Ma olen partneri suhtes tundlik, võimaldades tal end kergemini end väljendada. Mu keha kuulub mulle, seega ka mu emotsioonid kuuluvad mulle ning mul on selle vabaduse üle tohutult hea meel. Mitte keegi teine ei ole õigusega volitatud seda minult võtma. Ma vastutan enda eest ise, kuna keegi teine seda ei tee. Mul ei ole kedagi teist.