Kas meie ühiskond väärkohtleb meid?

Hiljuti lugesin raamatut laste väärkohtlemsest, viies end kurssi kõikvõimalike lastkahjustavate käitumisviisidega. Hea teada. Kummitama jäi üks paradoks, millele ma seni head vastust ei tea - kui väärkohtlemisega harjumine tähendab madalat enesehinnangut ("minuga võib nii käituda"), siis väärkohtlemisega mitteleppimine viib ju peresuhete lagunemiseni, kuna emotsionaalne vastuhakk ("minuga nii ei tohi käituda") on mäss oma vanemate autoriteedi vastu. Kui vanemad ei taha anda ära autoriteeti - kas alternatiiv on siis tänavalapse elu? Või lastekodulapse elu?

Reaalsuses on lapsel ta vanemad kõik, mis tal väärtuslikku on. nemad pakuvad hellust ja hoolt. Vahel ka tekitavad arengutõkkeid ja emotsionaalseid piinu. Kui laps on emotsionaalse piinaga kohanenud, vaikselt nurgas kannatab... kas siis see pole normaalne kohanemine? On! Seetõttu on raamatutarkus, et väärkohtlemine tuleb lõpetada kolmandate isikute poolt. Sekkuda. Just, väärkohtlemine tuleb lõpetada, mitte tegeleda lapse enesehinnangu tõstmisega. Sest kui lapse enesehinnang on tõusnud, võib ta vanematele oma õigusi meelde tuletada, saada koguni vihaseks või füüsiliselt vastu hakata - ja vanemate hellus jääb veelgi vähemaks, vägivaldsus kasvab. Nii käib meie targas väärkohtlemise raamatus defineeritud "ohver" kuumadel sütel, kikivarvul.

Aga mida siis teha, kui enesehinnangu tõstmine on potentsiaalselt ohtlik tegevus ja väärkohtlemist lõpetada pole kolmandal isikul jaksu? Vaatame pealt küll, aga südametunnistus piinab. Tahaks midagi teha.

Ma päris täpselt ei tea. Praktikas paljud kirjutavad lapsele rahustid. Sest siis lapse vastuhakk väheneb ja on hea mõelda, et meie vaatepunktist defineeritud ohvril- lapsel - on mõnus olla, kui rahustid on sees.

Hea on meenutada Romain Gary romaani "Elu alles ees". See on muuseas hea raamat, aga see on ka hea sotsiaalsete probleemide valgustaja. Arste ja emasid on mitmesuguseid - osa neist eelistab siis, kui lapsed möllavad, anda lastele rahustit. Aga mõni ema võtab rahustit ise.

Ma olen ise ka enda peal tähele pannud, et ma võin kõik rahulikult ära kannatada, aga niipea, kui peast käib läbi mõte: "no minuga nii ei käituta", muutun ma vihaseks. Tundub ebaõiglane. Noh, ja kui teine juba on emotsionaalselt kõrgendatud meeleolus, JA on huvitatud konflikti jätkumisest (näiteks nõuab valjuhäälselt "ärakuulamist" ja muid asju), võib põgenemispüüd lõppeda füüsiliste kahjustustega. Samas, kui keegi karjub ja tuletab meelde kõiki maailma patte, ei jaksa ta seda teha siiski mitte lõputult kaua. Eriti, kui rahulikum pool "võtab kiiresti omaks" enda arvatavad patud. Ajaraisk, seda küll. Ja hiljem võib filosofeerida, kes sellist hullust moraalse kohustusena peab välja kannatama. Ma olen kannatlik, aga kui ma hakkan mõtlema, et "ma ei pea seda taluma", muutun kannatamatuks. On see kõrge enesehinnang? Jah. Sest kui see jääbki nii, siis selline suhtumine viib ikkagi suhtlemise lõppemiseni. Sest kui vastaspool ei muuda oma käitumist, mis mind vihaseks ajab, on konflikt nähtav kõigile.

Kõrge enesehinnang tähendab jah teatud kvaliteediga - kõrge kvaliteediga - suhteid. Aga jah  - mis siis, kui alternatiivi õieti polegi? On siis toeks vaid usk, et lähengi ära, ja loon paremad suhted mõistlikuma inimesega??
Kui sekkumise vahendid väljaspoolt on piiratud, lagundab see perekonda. Siis ei saagi parandada midagi, kuniks kannatus katkeb. Siis tuleb põgeneda jäädavalt. Kui saaks teha nii, et vägivallatseja (ka emotsionaalse vägivallatseja) käitumisest oleneb, kui tihti ta oma peret näha saab, parandaks see emotsionaalset heaolu kõigil. Ohver ei pea kannatama, ohver ei pea olema allaheitlik. Ja väärkohtlejal on motivatsioon teisiti käituda. Käitud korralikult, saad seda, mida tahad. Elementaarne psühholoogia.

Aga kuniks see sekkumine pole teostatav, soovitan ma ohvril moka maas hoida. Muidu läheb hullemaks.

Konflikt paisub.

Ka täiskasvanute suhetes soovitavad targad raamatud harrastada äärmuslikku aktsepteerimist - kuula ära, tunnusta teise mõtteid ja tundeid. Isegi, kui see kõik tundub hullumeelne - ja vahel me ka teame, et teine on hullumeelne. Pole midagi, kuula, tunnusta, aktsepteeri. Kuni see üle läheb, kui läheb... Tihti ei lähe üle.

Enesehinnangu tõstmine ohvril pole lihtsakoeline tegevus, a´la "sa oled rohkemat väärt", sest.... sest muidu meie riiki ei jääks enam mõistlikke inimesi, kes dementseid vanainimesi hooldaksid. Või abikaasasid, kes on nõus vaimuhaiguse saanud abikaasaga ka edaspidi suhtlema.

Lahendus on kolmandate osapooltega suhtlemine. Toetusvõrgustikuga suhtlemine. Suhtlemine ühiskonnaga, teisisõnu. Sest ühiskond määrab, kes teist kahest on "arust ära" ja kes peab käitumist muutma. Tunnistajad on neli seina ja ühiskond. Meie ühiskonnas mees naist vägistada ei tohi, olgugi tal ahvatlevad hilbud üll. Mõnes teises ühiskonnas on naine vastutav, kui lahkus kodust ilma meessoost saatjata. See on relatiivsus. Kas peretüli on olemas, kui keegi seda ei kuule? Mõnes kohas on pereasjad pere omad, nii ei küsita, kui hästi lapsed kasvavad ja kas naine on OK seisundis "pere siseasjadesse nina ei topita", ...vahel siiski olen kuulnud seda ka eestlase suust. Nii jäävad teatamata laste julmad väärkohtlemise juhtumid. Üldiselt aga arvatakse, et "väärkohtlemine tuleb lõpetada" ning emotsionaalselt "kus on sotsiaaltöötaja silmad!!" Tuleb suhelda toetajatega. Vastuoluline on Eestis seadus, et lapsed peavad oma vanemaid igal juhul hooldama - ka siis, kui vanemate poolselt oli, ja tihti jätkuvalt on, püsiv väärkohtlemine.

Jah, meie ühiskond õnneks tervitab abielulahtusi, kui tunneme end ahistatult. Me usume, et oleme väärt õnne ning inimlikku kohtlemist. Ma arvan, et see on hea. Küps individualism tähendab seda, et saame ise valida oma kaaslased, suhelda inimestega, kes kosuvad meie armastusest, kes annavad meile tunnustust ja heakskiitu, mida me vajame. Me vajame vaid veidi julgustust, et jõuda endast anda veel, ja veel, ja veel... Head inimesed on tulvil väljaütlemist ootavaid häid sõnu, mis võivad saada hääle, kui meie ümber on õiged inimesed; inimesed, kes hindavad meie armastust. Maailmas on nii palju inimesi, kes tahaksid meeleheitlikult olla head inimesed, tunnustada kaaslasi, toetada, julgustada. Nad võivad kokku saada, võivad üksteist leida. Ja see on hea.

Kui suhted heade inimestega, toetajatega, oled valmis andma suure tüki iseendast, hooldades vanainimest, kes sind muuhulgas karguga vastu selga peksab, kui talle toitu viid. Võid kuulata tundide kaupa ämma sõimu. Sa jaksad. 

Läbi toetusvõrgustiku käib empaatiline toetamine, tõeline tugi. Eneseabiraamatute enesehinnangu tõstmise temaatika "olen rohkem väärt" on praktikas minu arvates jama. See teeb inimesed vihaseks. Ja siis nad põgenevad. Põgenevad Eestist ära. Põgenevad "ebaõiglaste" kohustuste eest ära. Kelle enesehinnang on mõistlikult madal, jäävad kohale. Nemad, kuulekad, lepivad, kuna nad pole vihased. Nad on ehk hästi väsinud, aga mitte lõputult masendunud. Nad ei ole frustreeritud ja vihaselt masendunud, et mitte keegi ei tee nende heaks teab-mida. Kui ühiskond ei sekku, nii ongi hea. Sest alternatiiv on mäss, vastuhakk, lahkumine jäädavalt. Nii võib keegi meid veel pubekateks pidada.

 Me pole oma riigile head lapsed.

:)