Häbiväärne lugu! Mehed on nii isekad. Ma vihkan nende isekust. Nad tihti ei küsi, kas naine neid tahab armastada. Kas ma imetlen neid? Kas tahan teada nende unistusi? Kas tahan endast anda kõik, et nende unistusi täita? Kas tahan, et nende soovid saaksid minu omadeks? Kas tahan vaimustuda? Rõõmustada koos.
Ei. Tihti ma ei taha.
Ja siis nad seal on, tahavad vaid objekti, et ise armastada. Hooldada. Mind. Meid, naisi.
Mul oli kunagi üks mees, keda ei huvitanud, et ma tema unistusi teada ei tahtnud. Teda ei huvitanud. Ta hoolitses minu eest. Küsimata. Ehkki ma tegin kõik, et ta mõistaks. Olin rahulolematu, eemalolev, tegelesin oma asjadega, sain vihaseks, kui ta midagi tegi. Ta häiris mind. Ta segas mind. Ta häiris mu tegevusi. Ta muutis mu meeleolusid. Ja teda ei huvitanud. Põlastusväärne. HÄBI! Ja ta ei jätnud mind rahule. Siiani tahab mind tagasi. VASTIK
Otsige endale keegi, kes tahavad vaimustuda, kes tahab sama rada käia kui teie, siiralt.
Laske meil minna. Lubage meil oma õnne leida. Lubage leida neid, kes meile teget ka meeldivad. Et me tahame. Aga ei, te hooldate meid, uputate hooldamisega, et me ei saaks põgeneda, et keegi teine mees ei saaks meid minema viia.
Häbi.
Tõstan arvuti ees oma teekruusi praegu ja joon teie haletsuseks (24.veebruaril 2015, kell 19:13).
Mul ei ole inimestega probleeme. Ma kas tahan nende unistusi täita, või ei taha. Lihtne. Las nad olla.
Ma pidin tegema "suhte kallal tööd", et teda välja kannatada. Ma meeleheitlikult pidin leidma põhjusi, et teda imetleda. Et ma suudaksin edasi tiksuda. TIK-TIK. Minu elu kulus. Ma tõstan pilgu ja vaatan kella. Kell on 19:13. Ma ei kuule midagi ja olen rahul. Ma vajutan nüüd oranži klahvi.
( EDIT Loe lisaks siit: http://markmanson.net/fuck-yes#HVesGe:h0Mb )
Aitäh! Sain isiklikult päris palju kiitvaid kommentaare sellele ostitusele. Ja ka küsimusi. Äratundmisrõõmu. Ja ka vastikuse emotsiooni. :)
ReplyDeleteKüsimusi esitati pea alati kirjutise lõpu kohta. Loo minategelane vaatab kella ja ei kuule midagi. Mida ta ei kuule? Lugejad pakkusid: "mehe armastusavaldusi? Elu jooksmist liiva? Kannatuse kellalööke? Elu kulumist mõttetuste ja soovimatute kaaslaste seltsis? Kas seda, et elu nüüd on olevikus ja mindful?"
Nii see on. Jätsin tõlgendamise kriipivaks mõtteaineks.
Teine küsimus oli: "mis on oranz nupp?" Mõned teadsid kindlalt, et see on bloggeri send-nupuke. Teised kahtlustasid sügavamõttelisust.
Antud juhul ma tahtsin luua selge ettekiujutuse lugejale, et kirjutaja on olemas ja kirjutaja on teadvusel.
Nimelt! Inimesed, kes tahavad olla suhtes, pidada enda lähedal lihtsalt mingit objekti, ei tajugi (definitsiooni kohaselt) et ta partner on olemas - et ta on subjekt, kel vaba tahe, unistused, ihad, soovid. Ja jõud tegutseda, jõud olla.
Elu kulub ja minu isikliku arvamuse kohaselt me võiksime veeta selle aja vaid inimestega, kellega me tõesti tahame koos olla, kellest oleme vaimustatud. Kellega koos teeme vaimustavaid asju. Et maailm saaks paremaks paigaks. Meil on mõte, meie päralt on jumalikkus.
Aitäh, meil on feminism ja meil on inimõigused ja ligimesearmastus. Me ei peaks olema ninupidi koos inimestega, kes meile ei meeldi. Me võime moodustada võitmatuid tandemeid. Et olla kõik.
Aitäh:)