Loogiline mõtlemine on halb

Blogi nimi on minu teooriad elu kohta. Ent mis on teooria? Teooria on oletatav väide põhjuslikkuse kohta, mitte suvaline korrelatsioon või suvaline loogiline tähelepanek. Teooria ei ole abitu andmetabel. Andmetabel ei ole teooria.

Teooria ei ole ka jumalik hinnang. Ega ükskõik mis hinnang. Ei moraalne, ei loogiline.

Nagu eelmisest postitusest ilmneb, on loogiline mõtlemine halb. Eks ta ole! Samas on loogilise mõtlemise tase nii mõnelegi kättesaamatu. Kaasa arvatud mulle, kui ma olen liiga väsinud. Või liiga kogenematu mingis vallas. Ent loogilisest mõtlemisest eluks ei piisa. ei piisa, et selles elus kavalalt tegutseda.

Samas, mis on piisavus? Mina ei anna moraalset hinnangut. Ega jumalikku.

Ma ise olen kogenud päris palju groteskseid olukordi, milles ütleja võtab päris halva otsuse vastu sõnadega: "see on loogiline!" Kui see lause üle huulte tuleb, on vaikimisi selge, et otsustaja ise ka aimab, et otsus ei ole optimaalne, ent on üksnes loogiline. Ja see otsus on purustav ja halb.

Loogika on siis, kui me ei suuda näha suuremat pilti ehk uurida eelduste süsteemi. Mis on eeldused just täna, 14. 11. 2017 ?

Näide.
On vaja teksapükstelt eemaldada üliraske plekk. Sul on efektiivne plekieemaldusvedelik, pesupulber ja küürimishari. Plekieemaldusvedelik koos küürimisega eemaldab pleki. Mida teha? Loogilise mõtlemise tase ütleks midagi sellist: võtan plekieemaldaja ja küürin. Tulemus on plekivaba.

Nutikas elukogenud lugeja teab, et plekieemaldaja ja küürimine küll eemaldavad pleki, nagu ka kangalt värvi. Seega loogiline vastus on vale vastus. Elus on see vale vastus. Ent loogiline.

Elus on alati mitu eesmärki.

Näiteks on vaja tappa vähirakud, ent inimene peab jääma ellu. Vähim arv rakke, mis on minimaalselt vajalikud inimese konstrueerimiseks, peavad jääma ellu. Et siis tappa ja jätta allu. Samaaegselt. Dialektiliselt.

Eemaldada plekk ja jätta alles värv. Muidugi teksapüksid, millest ma kõnelesin, on stiilsed, millele on plekk lisatud juba tehases, samuti nagu küürimisjäljed. Ja see on kallis, kuna on moekas.
Ent kas on mõtet alati hinnata kogu süsteemi ja eeldusi? Mõningaid ehk on vaja!

Elu on otsustuste jada, kuidas käituda. Elu väljendub liigutustes ja käitumises. On päris kole, kui käitumine on üksnes loogiline.

Tuleb tolereerida seisu, mil me käitumine on veel loogiline, ent mitte enamat. Tuleb vaadata avatud silmadega ja tekitada endas õpimeeleolu, et saaksime asjadest rohkem aru. Et suudaksime maailma voolamise mustreid näha sellisena, nagu see on... Ja siis olla endaga arukas. Käituda enamalt, kui loogiliselt.

Kui nüüd õigesti mäletan, on esmakursuse tudengite üks hobidest süstemaatiliselt kiusata neid inimesi, kes ei suuda mõelda loogiliselt. Näiteks meenus mulle kurb näide:  mõned arstitudengid organiseerusid, et kiusata ametlikult neid, kes ei ole veel saanud protsentarvutust selgeks.  Nad loovad neile ebaturvalise õpikeskkonna ja garanteerivad selle, et õppur ei suuda teha keerukaid tehteid oma peas. Isegi mitte formaalloogilisi. Ega elulisi.
Kiusamine. Tavaline, nagu ikka.

Kiusaja ise tunneb muidugi enda üle uhkust, et ta ise suudab juba teha mõningaid loogilisi tehteid. Ja pasundab need loogilised vastused abitult välja. Muidugi armastav ema teeb lapsele pai, et ta nii kaugele on jõudnud ning innustab edasi tegutsema. Samuti on vanema vastutus otsustavalt võtta kiusamisega midagi ette. Miks laps kiusab endast nooreimaid ja arenguhäirega lapsi? Ilmselt ta vajab ise turvalisemat keskkonda.

Nii, ja nüüd asendame sõna "laps" sõnaga täisealine. Täisealiseks saamine ehk keha vanus aastates ei garanteeri mitte mingit psüühilist arengutaset. Ka täisealised mõtlevad loogiliselt ja kiusavad. Kiusavad neid, kes nõrgemad. Ja samal ajal ei arenda end edasi. Kardavad. On hirmunud. Hirmunud ja häbis.

Hei-hei! Hop-hop loogilise mõtlemise tasemest välja. Arendagem end nägema asju mitmetahuliselt, süsteemselt, dialektiliselt. Nägema elu ja inimesi. Loogem endale ise turvalise arengukeskkonna! Oled justkui halvatud ja ootad piitsahoope? On aeg luua endale mõnusam armastuskeskkond!

Kui näen, et mu mõttering on üksnes loogiline, ent korduv, on see jumalik märk sellest, et on aeg saada targemaks. Avan silmad ja vaatan uusi detaile. Kaevan iseendas. Küsin teistelt. Teen katsetusi, liigutades iseenda keha füüsilisi elemente: silmi, käsi, jalgu, tagumikku jne. Vaatan. Miskipärast meenus mulle nüüd see Mardi mõttearetus: katsetada-tegutseda! Kuidas küll liikuda edasi seniselt tasemelt? On sul mõni parem teooria?

Kui märkan, et maailm ei ole "õiglane", on see märk sellest, et mu mõtlemise tase on isegi alla loogilise mõtlemise taset. Siis võtan pliiatsi ja paberi ja proovin end hakatuseks viia loogilisse mõtlemisse. JA SEALT EDASI



selline teooria siis.

Astuda maailma, mil liigutame muid mõtteid ja kehaosi. kasutame suud muuks, kui jorinaks kõhkluste teemal ja kasutagem käsi muudmoodi. Uskuke mind, su käsi ei pea kehastuma ojapidaja piitsahoopides, mis maanduvad ligimese ihul.
















(Minu jakk on selja pealt natuke heledam, seal oli mingi hetk näts.)

PS Illustreeriv õppematerjal https://youtu.be/MWA0rukqrYQ