Vabatahtlikke ei ole.

Oled see, millele mõtled.

Kui defineerid enda jaoks "hea", siis vältimatult pead tegelema selle vastandi ehk "halva" vältimisega. Sellest saab sinu elu, et otsid ja defineerid pidevalt halba. Kogu meel, tähelepanu ja mõtlemine on sellest hõivatud. Nii ei saagi sa oma elus muud kui seda halba. Sa ise muutud selleks. Sina oledki see mõtlemine.

Sa köidad end köiteta. 

Kui tahad olla puhas, pead olema väljaspool sedasorti mõtlemismalli. Kui tahad olla puhas ja vaba, pead leidma õnnestunud mõisted.

Õnneks on päris suur osa psühholoogiast väljaspool patologiseerimist. Psühholoogide roll ei ole enam aastal 2018 "spot the looney" ehk nagu kunagi Martin Seligman selle välja ütles aastal 2004.

Koolis, abielus, ühiskonnas ei ole mõistlik otsida süütuid, mõeldes süüdlastele. Nii ka endaga suhtluses on arukas pöörduda tarkuse poole, mitte heietada kättemaksu ja vaenu. Elu ju kulub. Tiks-tiks.

Kes siis on alfasüüdlane?

Ja kes on esimeses klassis paha, kes hea laps? Lapsevanem ei ole rahul sellega, et õpetaja kulutab kõigile väärtuslikku õpiaega. Pealegi läheks kohe jagelemiseks. Sest kes siis on paha? Ja kõige paha-m? Pahim. Laps. Kes viitsiks töötada välja usaldusväärsed, valideeritud mõõdikud?

Keegi? Uuu?

Okei. Vabatahtlikke ei leidu. Läheme edasi suhtlemistreeninguga.