Monday, June 11, 2018

Suurushullustunud

Maailm algab iga uue inimese sünniga uuesti. Ja suu varvaste kohal hakkab targutama. On nii, nagu ma näen - ja mis siin arutada. See on omaolemise esimene õilis tõde. Ma saadan eetrisse seda, mida silmad mu varvaste kohal näevad. Olen ju inimene. Seisan püsti ja olen tark. Järelikult tean. Sest nii on, ja mitte grammigi teisiti. Minu töö on vägistada teiste silmad õigesse vormi, mõõtu, universumisse. Õigesse universumisse. Sest nii tuleb teha. Ma raevutsen, kui see ei õnnestu.

Aga millest see raev? Mis korrelatsioonid? Mis põhjuslikkus?

Las ma ütlen siis ära: See on enesearmastuse puudus. Võimetus end terviklikult armastada: end kuulda võtta, end lohutada, end täiskasvanulikult suunata, soovida teistele head ja kannatuste vähenemist, ja sedaläbi käituda enda suhtes arukalt. Tehes endale õigete kavatsustega head ja vähendades iseenda kannatusi. Muidugi on enesearmastuse programmis arukas, väga arukas, perfektselt arukas käitumine.

Enesearmastuse käitumuslik elegants ei kehastu teistega pahandamises, passiiv-agressiivsetes märkustes, mikromanageerimise ülistuskõnes. Ega piitsahoope ootavates tagumikes.

Kui keegi naine lõugab oma mehe suunas. Tuleb teda kiita: kui vahva, et tahad asjad teha ideaalseks. Sa pole rahul ja oled valmis tegutsema. Kui tore. Ja otsid tarkust. Seda on leida ilmas. Ja nüüd tegutsema selles suunas. Ja käitumist treenima. Sest saab palju, palju rohkem. Palju elegantsemalt. Saab elada rohkemalt.

Minu kirjeldatu kirjeldab paradigmanihet. Nihet, mida saavad psühhoterapeudid ette näidata. Ja õpetajad. Ja sõbrad. Ja tuttavad.

Selle kohta öeldakse inglise keeles sõna "beyond". Budistlikes harjutustes kujutatakse vaimusilma see miski, mis läheneb südamele, minnakse lähemale, kuniks see saab südamesse, ja ollaksegi millegi taga. Justkui füüsiliselt. Uues maailmas. Uues universumis.

Metafoor? Olete mänginud lauamängu, mille mängimise loogika on see, et kas kõik mängijad võidavad või mitte keegi ei võida? Mina olen. Kui tore!
Ent ma pole mänginud mängu, kus oleks võimalik mängida mitut versiooni. Üksteise VASTU ja samal ajal loota, et kõik võidavad.

Selleks ikka otsustavalt tuleb minna läbi lauamänguvalikute, kuniks kuskilt sealt tagant ilmneb "see miski", millega edasi toimetada.

Seega - veelkord - vastandeid ei ole, on teljestik. Teljestik, milles sisaldub kõik - kogu maailm. Ja see sulatatud, õmblusteta mina olengi see "mina," kes on tegelik mina, egovaba, omaolemuseta mina. Kes poleks selline just nende valikute ja vastasmõjudeta, mis ulatuvad ka ürginimesest läbi, veelgi kaugemale vastastikmõjude sulamisse.

Seega mind ei ole olemas. Ja minul ei ole mitte kedagi süüdistada. Ja järelikult on mul piiritu võim. Piiritu võimalus teha vabasid valikuid ja mõjutada kõike. Selleks leian ma inimestega keele just nüüd, just siin.

Kui valgustunuid ei ole ühiskonnas kriitiliselt palju, on natuke raske leida keelelisi vahendeid. Kuidas seletada kalale, et ta on vees? Kuidas kala seda kogema meelitada? Kuidas seletada, misasi on consumer society? Mis asi on tarbimisühiskonna produkt, inimesele, kelle töömälu on täis kujustustest, iseendast, ta tahaks uusi trendikaid teksaseid osta. Ehkki vanad ei ole veel katki. (Aga uued on)

Aga no mis teha, mu tagumik ei ole trendika kujuga nendes. Ja kujustan perset. Pükse, mis on prerfektselt full of self.

Ma pole rahul.

Ja jätkan seiklustega sansaara maailma järgmises osas.

Mis tuletab mulle meelde, et Westworldil on uued osad väljas.

Panen siia nüüd ühe lingi lääne psühhoterapeudile, hiljutine raadiosaade.  https://www.terryreal.com/narcissism-and-grandiosity/
Tema raamatute autor on siiski märgitud Terrence Real. Juhul, kui keegi soovib kohe miskit alla laadida.

Ta on mu ammune lemmik ja olen soovitanud tema raamatuid paljudele. Sees vana tarkus, mitte viimane trend Kevad 2018.

1 comment:

  1. Enesearmastus on eeltingimus kõigeks heaks. Kõige nullim tase ongi küsimus, et mismõttes on see loogiline? Kas siis enesearmastus polegi isekus vä? Ma ütlen: "Mitte ühtegi hooldustoimingut teiste suhtes ei saa sa toime panna, kui sa endale toitu ei manusta."

    Jeesus neljakümne päevaga oli võitja.

    Isegi kui olla äärmiselt võrdlemise paradigmas. Kes on parem ja kes osavam? Ikka taandub sellele, et iseenda töövõime tuleb elus hoida ja seda treenida. Ikka ENDA tarkust ja enda piiritut kaastunnet. Ja milleks? Teisi kaastundes aidates teeme salamisi endale teene. Suurim teene endale on teised aidata ülima tarkuse ja ülima kaastunde seisundisse.

    Psühhoteraapiates on läbi aeg, mil leiutati suvakaid diagnostilisi kriteeriume. Nüüd on fookus põhjuste kaotamisel - inimestele treeningjuhiste andmine, inimeste õpetamine. Võimestamine, või kuidas seda eesti keeles öelda. Noh nii, et lamp läheks - ja jääks põlema. :)

    Kes on parem-kes halvem. Kes on süütu ja kes süüdi - see on ju lasteaialaste tase. Nüüd saame sellest rääkida. Sest see, et oskame rohkem, on normiks saanud. Õnneks.

    ReplyDelete