Keegi targem vend kunagi ütles, et kui ei tea, mida edasi peab tegema, siis lihtsalt anna gaasi ja küll siis selgeks saab. Kui edasine rada on hägune, siis tuleb tuimalt läbi joosta... Nojah, ega see analoog võib-olla ideaalne ei ole, aga tundub siiski, et tõetera seal peidus igatahes on. Vähemalt selle aparaadi puhul, mis meil õlgade otsas istub. Inimene ikka on selline loom, et kui asjad ohtlikuks hakkavad kiskuma, siis tuleb talle järsult elutahe sisse ja hakkab aga mõtlema ikka ette ja taha, et kuidas kõige paremini selle olukorraga toime tulla. Ja siis järsult tulebki mängu see tarkusetera, et necessity is the mother of invention või kuidas ta eestikeeles olekski, ja ennäe -- nurka surutult on inimene leidnud endale elu eesmärgi selles mistahes ülesandes, mida ta parajasti tegema pidi. Kõige lõbusam on ehk see, et ega väga harva oleks sellisel juhul tegu millegi tõeliselt eluohtlikuga -- aga kiirus kui selline, see kuradi etendatud pakilisus -- mõjub ta ajudele, kui asja õigesti esitleda, tõepoolest elu ja surma küsimusena. Ja siis aga vaatad kuidas vennad siblivad nii et tolm taga; ehitavad omale rööpaid ette samal ajal kui vedur täies hoos 45-kraadise nurga all päikese poole sõidab. Imeloom see inime. Tuleks vahel õppustki võtta.
