Edasijõudnud algajad

 Head vana aasta lõppu, Mart!
Sel aastal olen kahtlemata kõige rohkem filosofeerinud Mardiga. Videokõne lõppedes on tunne, et okei, paneks blogisse. Ent sinnani pole asi läinud. Nüüd siis avan natuke saladuseloori. Ja muide, Mart liigub jõudsalt doktorikraadiks. Margusel on juba ammu..., kes katkestanud ja ülejäänud rahuldume magistriga. Kraadid, filosoofiakraadid peaks märkima küll, et fiosoofia on just meie teema, paberitega.

Esiteks tõdemus, et ära kunagi küsi miks-küsimusi. Nali on selles, et nt selles postituses ma palusin just miks-küsimusi küsida. Ma mõtlesin ümber. => Ära kunagi räägi teistest inimestest

Nali on selles, et ma olen iseendast rääkimise suhtes muutunud veelgi radikaalsemaks. Ehk kogu aeg PEAB rääkima ainult iseendast. Ja mitte ainult. Pole ka tehniliselt võimalik ka parima tahtmise juures rääkida kellestki teisest. See pole võimalik. Ei filosoofiliselt, ei praktiliselt. Sul on võialik vaid ISEENNAST keeletrikkidega hullutada. Või siis seda mitte teha ja selgema peaga edasi minna. 

Mõelgem nüüd hetkeks.
Kumb lause pool on informatiivsem ja selgem?

Mul on paha tuju VERSUS Sa oled si'tt. Mu abikaasa on pa*k. Mu sõbrad on pudrup*ad. 

Ma väidan, et viimased laused ei kanna mitte mingit asjalikku infot. Suhtlemine on raskem. Sellepärast ka, et selles on info, et inimene endast rääkida ei soovi. Ehkki ta ikkagi räägib vaid endast.... Ta ei soovi tõdeda, et ta avab ennast ja selle asemel indikeerib, et ta on teistele ohtlik. "ma olen ohtlik, ma ähvardan sõnadega. Tuled lähemale, oled järgmine, kes on mu pa*ajutu peakangelane."

Näha saab vaid iseennast. Vaatan enda ümber ja näen vaid ennast. Olen radikaalne. Selle postituse pealkiri Ma nägin ennast on eksitav. Pealkiri peaks olema "ma nägin VAID ennast".

Jah, ja ka sellesse aastasse on jäänud patakas Byron Katie töölehti... Kus tuleb teise kohta kirjutada lause, siis see lause maha tõmmata ja kirjutada asemele "mina". Ja siis mediteerida. Selline praktiline filosoofia tünniaju rakendusvõimalustest.

Ja see on see, mida ma Mardiga siis ka arutasin, minnes elu episoodilistesse intsidentidesse ja vahetades asesõnu. Ja uurides, mis välja tuleb. Ehk mida enda kohta teada saime.

Suur teema selle juures, kuidas teistega suhelda teisi kahjustamata, on kasutada minasõnumeid. Ehk kasutada igas lauses sõna "mina". Enne lause välja ütlemist just seda kontrollida. Sellesosas on minu radikaalsus maksimaalselt, radikaalseimalt laes. Nii laes, et on kohe. Ja selgitan. Selgitan ka, kuidas seda äärmustes kasutada. Ehk siis jah, ütle sõna "mina" igas lauses nii palju, et mingi hetk sa ei unusta seda enam ära ja seega võid selle lausest ära jätta. Lihtsalt, et lühendada ja teha vestlus efektiivsemaks.

Natuke naljas teemapüstitus sel teemal on siin:
Minasõnum on parim

Seega jah, võib öelda, et ma mõtlesin ümber. Mõtlesin ümber, kuna radikaliseerusin veelgi. Kohe selgitan.
Kui on aktiivse kuulamise olukord, mil keegi jagab endast mõtteid... a'la "mul on paha tuju", siis sellelele vastus on, kui oled algaja, järgmine: 

Räägib endast: - "Mul on paha tuju."

Kuulab aktiiselt: - "Ma kuulen sind ütlemas seda, et sul on halb olla."

Variant, mida väga pikelt standarina ise kasutasin, on alustada lauset sõnaga "et"

- ...Et sul on halb olla.

või siis ka olin väga järjendel sõna "ehk siis" kasutaja.

- Ehk siis sul on halb olla.

Tasub rõhutamist, et iga sellise lause lõpus on rasvane punkt. Eriti suulises kõnes. Ei tohi olla mingit küsimust. Sest iga küsimusega on surve vastata. Ma ei taha tekitada seda sotsiaalset survet, mis on kõhklustes ja miks-küsimustes. Igaüks korrigeerib mind niigi, rääkides iseendast veelgi. Eriti siis, kui mööda panin lausega, mille lõpus on minu poolt punkt. Minu poolt survet ei tule, ma ei pressi kelleltki midagi välja. Sest ma räägin ju... jep... ISEENDAST!!!

Vestlus, nagu ikka aktiivse kuulamise juures, vestluspartner siis jagab täpsustusi juurde. 

Ent kõige efektiivsem on siiski aktiivselt öelda, lihtsalt...

- Sul on halb olla.

- (Ma kuulen sind ütlemas seda, et sul oli halb päev = et sul oli halb päev = sul oli halb päev.)

Niisiis. On ju geniaalne?!

SEE ongi koht, kus parim minasõnum on sinasõnumi karnevalikostüümis. 

Ehk siis parim minasõnum näeb välja nagu sinasõnum.

Kui lähed mingile heale kursusele, näiteks PREP-paarisuhtekoolitusele, siis olen enam kui kindel, et juhendaja rõhutab, et pead kindlasti lause ette panema "ma kuulen sind ütlemas seda, et..."

Jah. Nii on. Kui oled edasijõudnu, siis kasuta edasijõudnute meetodeid. Kui ei siis, jää oma liistude juurde. Pane tähele, et minu soovitus siin ka on kirjas ilmaja käskivas toonis justkui. Nii on. 

Vahel võin osa lausest redutseerida, sest sina, Mart, saad aru eelnevast kontekstist... See tekst on avalik kiri Mardile. Ja seega, kui sa pole Mart, võid seda teksti võtta kui fantaasiatükki. Kirjutan selle lause õigesti.

 "Minu soovitus on, minu järeldus on, et.... Kui SA oled edasijõudnu, siis kasuta edasijõdnute meetodeid"

Või kuidas Sa otsustad. 

Miks on miks küsimused halvad?

Seepärast (!minu arvates!), et küsimuse esitaja ei indikeeri piisavalt selgelt, et ta on ENDAST rääkimise meelolus. Ja seega ta väljandab selgelt, et küsija, ehk siis sina, kes sa küsisid, oled ohtlik. 

Lapsed teavad juba, et kui keegi küsib miks toonil midagi, on see küsija ohtlik neile. Näägutamise ja karistamise vaib vähimasti on õhus, kui mitte lootusetu vägivald.

 Nii et pead end kuidagi positisioneeirima selles vestluses.

Räägid enda kogemusest. ja siis ütled. "ma soovin, et ennast avaksid." Soovin teada, et mis sinu kogemus on. Ideaalis on samuti su lausete lõpus rasvane punkt, mitte küsimärk. (Kui sa just pole edasijõudnu ehk teie suhe on ülihea ja vestluse vaib super hetkel)

 Kui suhe on hea ja vaib super, trauma trigeramise ohtu pole, võid endale lubada ka mõned miksid. Justkui lühendamise keeletrikk. See trikk aga minu kogemusel jäägu kasutamata. Liiga palju traumadele viiteid ja see segab teemat.

"Sul on halb tuju" võib olla aktiivse kuulamise väljendus. Tõestan, et sain aru sellest, mida mulle öeldi.
"sul on halb tuju" võib olla ka kellegi gaasivalgustamise vahend. Keegi ütles, et tal on halb tuju ja minu vastus on, tõestuseks et sain aru keelest, mida ta mulle öelda tahtis "Ei, sul on hea tuju, kallike!"

Ehk siis gaslighting. Vilgutamine. "Ma gaasivalgustusin ta jutust" vastusena "ma valgustusin ta jutust" ehk siis kas sain targemaks või sain targemaks, et teine tõestab, et tal pole kavatsustki suhelda.

Okei.
Ja see on väga üksik koht, kus olla. Vaata selle illustratsiooniks vana postitust: APPI, mind arendatakse

Saigi aasta kokku võetud.

Ja pole muret, kui keegi väljendab end väga halvasti, näiteks  "mu mees on iga kandi pealt defekte pasap*eter", saad alati oskuslikult ikkagi aktiivselt kuulata "Sa oled oma mehega sügavalt rahulolematu." Lõppu pane rasvane punkt. Ja siis on nende teha, nagu ikka, mida nad vestlusega edasi teevad. Reegel on, et kui suhtlemise soovi ei ole, siis saab see kiirelt selgemaks, ja kui on, jooned selginevad ja hinged kohtuvad sel pimedal ajal kevadet ootama.

Head vana aasta lõppu!

PS: Ehk siis.... Et siis...

Kas järgnev vestlus on edasijõudnute minasõnumid? Või on see gaasivalgustamine? Mis Sa arvad? Missa arvad, Mart? Äkki leidub siiski kontekst, kus see saab olla üks ja saab olla ka teine.
Ma tahan teada. 

Postitusest: Vaidluste sõnumid (intelligentsetele) 

 Mees: "Sa tahtsid mind solvata. Sa tahtsid (!) mind alandada!!!"

Naine: "Ei!"

Head vana aasta lõppu ja näeme uuel aastal!