Tere!
Ma väidan, et mõnede meeste arusaam naise seksuaalsusest on erakordselt ebaõiglane. Muidugi paistab see nõnnamoodi ebaadekvaatsena vaid naise vaatepunktist :P Ajalooürikutes leidub sõimusõna "frigiidne", tänapäeval on kuum "aseksuaalsus" :)
Mehed! Kas naise keha ja psüühika on tõesti köögimasin, mille kasutusõpetust on naine unustanud lugeda? :P Kas iga naise liigutus on mehele välispidi analüüsida-kommenteerida? Alternatiiv oleks naiselt küsida eelistuste kohta, aga...
mees: "See naine on ju aseksuaalne!"
Minu vastus:
"Leidub naisi, kellele tundub mõte mehe haledusele alluda vastumeelne (väljapääsu soovivad seemnerakud, sinised munad, "vajadused" ja-mis-kõik-veel). :P halastusseks.
Kui pole tunnet, et mees on tõeliselt mõistnud, pole soovi mehe "võludele" anduda. :(
Pole mõistmist, pole turvatunnet. Stress ja mure ja pahameel pole romantilise seksimeeleolu vallandaja.
Kuigi - on naisi, kes põgenevad eespool nimetatud emotsioonidest, veetes põgenemise aja füüsiliselt kellegagi samas ruumis JA suunavad tähelepanu ja tegevust teadlikult(,) hõõrumaks end vastu mehe keha "
Aseksuaalsus?
Mõned naised eelistavad tundeid ja armumist ja mõistmise kaudu turvatunnet, enne kui neil tekib mõnus mõte mehega seksida. Ausõna.
On see meditsiiiniline probleem?
On see diagnoos, mehed?
Palju häid mõtteid soovides
Tiina
Tuesday, September 27, 2011
Tuesday, September 20, 2011
vägivalla laiem definitsioon
(täna ma kirjutan nii, nagu Tiina seda tegelikult ehk päriselus teeks inimesele X)
Hiljuti selgitasin oma tuttavale, mis on vägivald. Vähemasti suhtevägivallast oli meil erinev arusaam. Minu tunnetus on kasulikum, kuna avab paljude probleemide suhtes silmad. Tahaksin oma nägemust jagada, kuna see pole kõigile intuitiivselt mõistetav.
Ma jätan kõrvale variandid, mis kõigile niigi selged: peks, solvamine, kavatsusega haiget tegemine, piina valmistamine, omanditunne.
Kuidas aga suhtuda olukorda, kui üks partner on teatud ebameeldivas meeleolus ja teine püüab teda lohutada? Kas see tundub vägivallana? Olen hetkel kindel, et enamusele ei! :(
Aga. Kujutleme selle olukorra. Ütleme, et mul on emotsioon ja keegi tuleb ja teatab: "ei, Ei! palun muuda see ära! (sest see on halb, paha, hirmus)". Ta karjub: "mulle ei meeldi su meeleolu, ma võtan selle ära (ja heal juhul panen midagi muud asemele)". :)
Kas panid tähele? panid? Kas märkasid?
Kes on mu kubjas ja käskija? Kes? Kas Sinul on omanik? Kes on see kohtumõistja, mis on lubatud ja mis ei ole? Kui on halb tuju, siis on pagana hea põhjus. Ma mõtlen asjade üle, ma märkan, ma elan. Ma hoolin. Kui pole head lahendust või ideed, filosoofiat ja arusaama, on hetk, mil kannatan. Ma tõesti kannatan. Mul pole eriti roosiline, tuleb tunnistada, ma tunnen midagi. Sellest vaevast sünnivad ideed, imelised teod ning kirg mõistmaks asjade olemust. Vabanaenuna ma tunnen õnne ja joovastust, armastust. Ju siis olen tegelenud loominguga, vahest vestelnud südamest südamesse oma sõbraga, otsides metafoore. Pildid kombineeruvad osakestest imetabaselt. Meil on eriline hetk.
See on minu nägemus, see on mu tunne.
Suhtes aga ikka tekib hetki, mil tekib kiusatus vägivallatseda ja ahistada. See on kurb. Teine tunneb nukrust ja ärevust - ja juba ma justkui võin öelda, mida ta tegema peab. Vähe sellest: ma tean, mida ta tundma peaks, ja isegi seda, kes ta olema peaks. Ei muretse väga, enamasti tõeliselt elus inimene saab mu kiusatuse vastusena intuitiivselt väga, väga vihaseks. Hing kaitseb ennast. Iseasi, kas ta seda viha sõnastada oskab. Kui ta on mu ori, muutub ta veel depressiivsemaks. Sest depresioon pole kurbus, see on alla surutud viha. Vägivald on, mis muu?!
Kas tabasid? jajah!
vägivald.
Nukrad tüdrukud on kerge saak nõrkadele meestele. Kõigile. Kui on. Aga ligi nad tõmbavad, kes neile näitaksid oma vägevust.
Justkui.
Sääl ta istub, vaevu naeratab, nii traagiline, ja minu käes on võim ja vahendid manipuleerida. Mina lähen ja ütlen ja teen, nagu ma tahan. Ja ta teeb. Ta muutub. Ta orjab. Justnagu ma tahan. Ma olen võimas, vägev, ta on mu peopesal, ainult minuga on tal hea. Ma olen hea peremees. Ja - see MEELDIB TALLE.
Perverssus, seltsimehed, on ühe sammukese kaugusel. Jajaa.
Kas sina suhtud oma partnerisse üleolekuga? Võib-olla oled ise vägivalla salajane ohver. Ilma sõnadeta, karjud vaikuses abi järele. Ma tean, mis tunne on olla kellegi meelest "vale". Mu tunded ja mõtted ja teod ja soovid ja unistused ei ole aktsepteeritavad. Me peame kohe end muutma, kuna me PEAME, kellegi meelest. Me kõik teame seda tunnet. Või muidu!
Kallis, kui sul on stress ja tunned end halvasti, oled sa kohustatud minu lohutamise peale muutuma rõõmsaks. Või muidu ma tunnen, et ma pole piisavalt mees ja leian kellegi, kes vajab veel rohkem päästmist kui sina. Adjöö, teisisõnu. Niiet?
Just nii, mu kiisuke, see hakkab sulle meeldima. Jaa, see meeldib sulle, mida ma sinuga teen.
Perverssus? :P
Kallis lugeja, tänud tähelepanu eest. Ma tahaksin, et inimesed mõistaksid, et sedalaadi varjatud nõudmiste varjus on suur oht muuta oma lähisuhted erakordselt halvaks. See on ju tegelikult vägivald, kui meil ei ole ruumi olla me ise oma tunnetega ja oleme kohustatud neid alla suruma. Kas see on partnerlus, kui inimeseks olemise täius on lubamatu? Kes me olema peame siis? Kui viha ja kurbus, hirm ja isegi rõõm pole lubatud, kes me siis üldse oleme? Asjad riiulil?
Tahaksin, et inimesed mõtleksid rohkem ja saaksid aru, et neil ei ole ju suurt häda midagi, isegi kui nad tunnevad tundeid. Miks tahetakse niiväga "päästa"? Kas sa tead kedagi, kes on päästmismaniakk? Äkki sa ise oled endale see maniakk? (too kujutlus läheb jälle perversseks:P) Inimene manipuleerib ja teeb kõik, et teine muudaks jõuga oma olemist-olemust vastutahtsi. Enamasti ju ei taha. Maniakiga intervjuus nad ütlevad "ma tahan teda ainult niiväga aidata". Ja "ta ei suuda enda eest ise vastutada" ja muid ettekäändeid nagu "ainult mina tean, mis talle tegelikult meeldib"
Sa ei tea, kuivõrd ma naudin praegu asjaolu, et mu tekst läks jälle, taaskord (kergelt?) perversseks. :)
Nii ka mina tahan ja austan vaba tahet. Mu kirjutised on tihti agressiivsed ja peaksid tekitama kerget ebamugavust, kuna ma leian, et lugeja emotsioon aitab paremini mõtlema "sundida". Aga. Vaba tahe. Ma võin, ma ei pea. Kuskil on piirid. Mulle meeldib idee, et meil on vaba tahe; või kui seda pole olemas, on meil vähemasti teadmine ja äratundmine, mis meile meeldib. Inimene, kellest ma lugu pean, vastutab enda eest ise ja osutab selgelt, kus on taluvuse piirid. Ja mis meeldib. Ma ei sure, ei põgene, ei ahastu. Oled sa tõesti inimesena vale?
Mulle meeldib mõttekaaslasi leida. Seda küll. Kas keegi on mu omand, kes PEAB olema ja tegema ja tundma nagu ma tahan? Ma ise vihkan üle kõige väljendit: "kuule, ära mõtle üle", kuna minu armastus jõuab kohale alles siis, kui ma olen üle mõelnud ja veel, ja veel ringiga tagasigi ja tunnetanud, et ma olen midagi taibanud. See on tõeline kirg, minu sees. Kui keegi sunnib "mitte üle kahe ühiku mõtlema", siis minu suhtes on see hingetapp.
Vägivald. Selgitasin seda. Ma tahan mõistmist, kuid ma ei sunni seda peale. Kui ühined mu arvamusega, või lased selle endasse mõtlemiseks, oleme loonud suhte. Vabatahtliku suhte. :) Me jagame kirge. Mõtteid, võtame aega teisse süveneda. Laseme midagi õpetada. Vabast tahtest.
Noh, et meeldib või nii... :P
Mulle väga meeldib kirjutada, lugusid rääkida. Kes seda ka naudib, mind nimelt, meid juba ühendab miski. Ja see on midagi muud kui vägivald. :) Ma leian, et see on lahe. Mul on kaaslasi, see on lihtsalt super-äge. :D
Aga mitte keegi pole mu omand. Selles on mu erinevus tavaarusaamadest. Isegi suhe pole mu omand. Järgmise korrani. Margus ja Mart on jätkuvalt hõivatud, nad ei viitsi näppe liigutada (ma mõtlen kirjutamist klaviatuuril). Tervitan teid. Ma mõtlen kõiki.
PS Teget, peale mõttepausi nüüd tunnen, et oleks küll lahe, kui Margus ja Mart oleksid minu omad. Ilgemalt tore oleks. küllap ma pean veel mõtlema, mida nendega pääle hakata. aga küllap saab ka seda.
Hiljuti selgitasin oma tuttavale, mis on vägivald. Vähemasti suhtevägivallast oli meil erinev arusaam. Minu tunnetus on kasulikum, kuna avab paljude probleemide suhtes silmad. Tahaksin oma nägemust jagada, kuna see pole kõigile intuitiivselt mõistetav.
Ma jätan kõrvale variandid, mis kõigile niigi selged: peks, solvamine, kavatsusega haiget tegemine, piina valmistamine, omanditunne.
Kuidas aga suhtuda olukorda, kui üks partner on teatud ebameeldivas meeleolus ja teine püüab teda lohutada? Kas see tundub vägivallana? Olen hetkel kindel, et enamusele ei! :(
Aga. Kujutleme selle olukorra. Ütleme, et mul on emotsioon ja keegi tuleb ja teatab: "ei, Ei! palun muuda see ära! (sest see on halb, paha, hirmus)". Ta karjub: "mulle ei meeldi su meeleolu, ma võtan selle ära (ja heal juhul panen midagi muud asemele)". :)
Kas panid tähele? panid? Kas märkasid?
Kes on mu kubjas ja käskija? Kes? Kas Sinul on omanik? Kes on see kohtumõistja, mis on lubatud ja mis ei ole? Kui on halb tuju, siis on pagana hea põhjus. Ma mõtlen asjade üle, ma märkan, ma elan. Ma hoolin. Kui pole head lahendust või ideed, filosoofiat ja arusaama, on hetk, mil kannatan. Ma tõesti kannatan. Mul pole eriti roosiline, tuleb tunnistada, ma tunnen midagi. Sellest vaevast sünnivad ideed, imelised teod ning kirg mõistmaks asjade olemust. Vabanaenuna ma tunnen õnne ja joovastust, armastust. Ju siis olen tegelenud loominguga, vahest vestelnud südamest südamesse oma sõbraga, otsides metafoore. Pildid kombineeruvad osakestest imetabaselt. Meil on eriline hetk.
See on minu nägemus, see on mu tunne.
Suhtes aga ikka tekib hetki, mil tekib kiusatus vägivallatseda ja ahistada. See on kurb. Teine tunneb nukrust ja ärevust - ja juba ma justkui võin öelda, mida ta tegema peab. Vähe sellest: ma tean, mida ta tundma peaks, ja isegi seda, kes ta olema peaks. Ei muretse väga, enamasti tõeliselt elus inimene saab mu kiusatuse vastusena intuitiivselt väga, väga vihaseks. Hing kaitseb ennast. Iseasi, kas ta seda viha sõnastada oskab. Kui ta on mu ori, muutub ta veel depressiivsemaks. Sest depresioon pole kurbus, see on alla surutud viha. Vägivald on, mis muu?!
Kas tabasid? jajah!
vägivald.
Nukrad tüdrukud on kerge saak nõrkadele meestele. Kõigile. Kui on. Aga ligi nad tõmbavad, kes neile näitaksid oma vägevust.
Justkui.
Sääl ta istub, vaevu naeratab, nii traagiline, ja minu käes on võim ja vahendid manipuleerida. Mina lähen ja ütlen ja teen, nagu ma tahan. Ja ta teeb. Ta muutub. Ta orjab. Justnagu ma tahan. Ma olen võimas, vägev, ta on mu peopesal, ainult minuga on tal hea. Ma olen hea peremees. Ja - see MEELDIB TALLE.
Perverssus, seltsimehed, on ühe sammukese kaugusel. Jajaa.
Kas sina suhtud oma partnerisse üleolekuga? Võib-olla oled ise vägivalla salajane ohver. Ilma sõnadeta, karjud vaikuses abi järele. Ma tean, mis tunne on olla kellegi meelest "vale". Mu tunded ja mõtted ja teod ja soovid ja unistused ei ole aktsepteeritavad. Me peame kohe end muutma, kuna me PEAME, kellegi meelest. Me kõik teame seda tunnet. Või muidu!
Kallis, kui sul on stress ja tunned end halvasti, oled sa kohustatud minu lohutamise peale muutuma rõõmsaks. Või muidu ma tunnen, et ma pole piisavalt mees ja leian kellegi, kes vajab veel rohkem päästmist kui sina. Adjöö, teisisõnu. Niiet?
Just nii, mu kiisuke, see hakkab sulle meeldima. Jaa, see meeldib sulle, mida ma sinuga teen.
Perverssus? :P
Kallis lugeja, tänud tähelepanu eest. Ma tahaksin, et inimesed mõistaksid, et sedalaadi varjatud nõudmiste varjus on suur oht muuta oma lähisuhted erakordselt halvaks. See on ju tegelikult vägivald, kui meil ei ole ruumi olla me ise oma tunnetega ja oleme kohustatud neid alla suruma. Kas see on partnerlus, kui inimeseks olemise täius on lubamatu? Kes me olema peame siis? Kui viha ja kurbus, hirm ja isegi rõõm pole lubatud, kes me siis üldse oleme? Asjad riiulil?
Tahaksin, et inimesed mõtleksid rohkem ja saaksid aru, et neil ei ole ju suurt häda midagi, isegi kui nad tunnevad tundeid. Miks tahetakse niiväga "päästa"? Kas sa tead kedagi, kes on päästmismaniakk? Äkki sa ise oled endale see maniakk? (too kujutlus läheb jälle perversseks:P) Inimene manipuleerib ja teeb kõik, et teine muudaks jõuga oma olemist-olemust vastutahtsi. Enamasti ju ei taha. Maniakiga intervjuus nad ütlevad "ma tahan teda ainult niiväga aidata". Ja "ta ei suuda enda eest ise vastutada" ja muid ettekäändeid nagu "ainult mina tean, mis talle tegelikult meeldib"
Sa ei tea, kuivõrd ma naudin praegu asjaolu, et mu tekst läks jälle, taaskord (kergelt?) perversseks. :)
Nii ka mina tahan ja austan vaba tahet. Mu kirjutised on tihti agressiivsed ja peaksid tekitama kerget ebamugavust, kuna ma leian, et lugeja emotsioon aitab paremini mõtlema "sundida". Aga. Vaba tahe. Ma võin, ma ei pea. Kuskil on piirid. Mulle meeldib idee, et meil on vaba tahe; või kui seda pole olemas, on meil vähemasti teadmine ja äratundmine, mis meile meeldib. Inimene, kellest ma lugu pean, vastutab enda eest ise ja osutab selgelt, kus on taluvuse piirid. Ja mis meeldib. Ma ei sure, ei põgene, ei ahastu. Oled sa tõesti inimesena vale?
Mulle meeldib mõttekaaslasi leida. Seda küll. Kas keegi on mu omand, kes PEAB olema ja tegema ja tundma nagu ma tahan? Ma ise vihkan üle kõige väljendit: "kuule, ära mõtle üle", kuna minu armastus jõuab kohale alles siis, kui ma olen üle mõelnud ja veel, ja veel ringiga tagasigi ja tunnetanud, et ma olen midagi taibanud. See on tõeline kirg, minu sees. Kui keegi sunnib "mitte üle kahe ühiku mõtlema", siis minu suhtes on see hingetapp.
Vägivald. Selgitasin seda. Ma tahan mõistmist, kuid ma ei sunni seda peale. Kui ühined mu arvamusega, või lased selle endasse mõtlemiseks, oleme loonud suhte. Vabatahtliku suhte. :) Me jagame kirge. Mõtteid, võtame aega teisse süveneda. Laseme midagi õpetada. Vabast tahtest.
Noh, et meeldib või nii... :P
Mulle väga meeldib kirjutada, lugusid rääkida. Kes seda ka naudib, mind nimelt, meid juba ühendab miski. Ja see on midagi muud kui vägivald. :) Ma leian, et see on lahe. Mul on kaaslasi, see on lihtsalt super-äge. :D
Aga mitte keegi pole mu omand. Selles on mu erinevus tavaarusaamadest. Isegi suhe pole mu omand. Järgmise korrani. Margus ja Mart on jätkuvalt hõivatud, nad ei viitsi näppe liigutada (ma mõtlen kirjutamist klaviatuuril). Tervitan teid. Ma mõtlen kõiki.
PS Teget, peale mõttepausi nüüd tunnen, et oleks küll lahe, kui Margus ja Mart oleksid minu omad. Ilgemalt tore oleks. küllap ma pean veel mõtlema, mida nendega pääle hakata. aga küllap saab ka seda.
Friday, September 9, 2011
Vaidluste sõnumid (intelligentsetele)
Kodus, toas on Mees ja Naine, ja kass. On 4 silma, ja kaks kassi silma; 4 inimese kõrva ja 2 kassi kõrva seda kuulmas. OLUKORD. PALJU ERINEVAID OLUKORDI.
Mees: (mees alustab süüdistamist) "Sa tahtsid mind solvata. Sa tahtsid (!) mind alandada!!!"
Naine: "Ei!" (saab väga pahaseks)
mõtleb: "mu kallim ei usalda mind" "Mees SAI MU TAHTLUSEST valesti aru"
Naine: "EI SEE POLNUD NII! PALUN USU MIND"
Mees: MIKS SA EI VÕIKS AKTSEPTEERIDA, ET MA SAIN SINUST VALESTI ARU. Miks sa pahaseks saad, kui ma arvan, et sa tahad mulle paha? Miks sul katus ära sõidab? Ma ei usalda sind. MIKS SA EI LEPI SELLE FAKTIGA??? Miks siis?
****
KÜSIMUSED, MILLELE MÕELDA, täna.
1. Miks sa ei taha leppida, kui sind süüdistatakse ebaõiglaselt?
2. MIKS SA EI LEPI, ET SIND MÕISTETAKSE VALESTI?
3. Miks sa tahad selgitada asjaolusid?
4. Miks sa üldse tahad, et su mõtteid teatakse?
5. Miks Sa tahad kulutada aega, et enda motiive selgitada?
6. Miks Sa ei lepi sellega, kui sind süüdistatakse nendes asjades, mida sa ei tahtnud teha?
7. Miks Sa alla ei neela, kui Sulle öeldakse, et sinu juttu ei usuta? Miks? Miks on õiglus oluline? MIKS OMETI?
Tõepoolest. Miks Sa tahad, et kõik saaks selgeks? Milleks seda vaja? MIKS AEGA KULUTADA?
****
TEGEVUSKAVA (valik meeldivaid variante)
1. Mis siis ikka.
Võtan omaks.
Ju siis.
Mida mina ka tean!
Ju siis oli nii.
Teistel on õigus.
Jälle eksisin. Teised teavad paremini, mis mul peast läbi käis. Oh mind!! Tahtsin küll head, aga....
2. Issand. Jälle. Jälle süüdistus. Jälle. Ta eksib. Ma pean olema tasa või ta arvab, et olen hull. Tegelikult ju pole. Aah. Olen nii pahane. Pean end alla suruma. Pole midagi, kodurahu nimel.
3. Jälle see olukord.
Ma ei talu, kui mind ebaõiglaselt süüdistatakse.
Tahtsin head, kuid kukkus halvasti välja. Jälle.
Kas mul on võimalust oma väärikus säilitada?
Vist ei ole. Ma ei nõustu etteheidetega, mida ma teinud ei ole.
VÕTTA OMAKS? Ma ei saa. See ju pole nii.
VAIELDA VASTU? Ei. Siis ta karjub mu peale.
Ütleb, et kaotan enesevalitsuse. Ütleb, et ma pole normaalne. See on nii kurb.
*
Mul on nii valus. Kohe ta teeb veel kriitikat. See on valus. Ükskõik, mida ma teen, jään ta silmis kaotajaks. Kas ma tahan vaikida? Kas ma tahan leppida olukorraga?
Ma parem lahkun väärikalt. Mul on valus. Aga ma ei reeda end. JA SEE ON HEA TUNNE.
********
Ma olen mõelnud.
Praegu paistab, et siirus on oluline. Väga oluline.
Usaldus pole see, kui ütlen, et mul on täna agendas 2 kohtumist, kiri laual ... ja veel mõned faktid mu elust.
Inimesi tuleb usaldada. Sellega on probleem paregu. Pole usaldust, pole suhet. On halb draamaetendus. Tahad, jätkame?
Kuidas ma saan usaldada rohkem?
Kuidas teised panna mind usaldama?
Ma usun, kui ütled, et tahtsid head.
Mulle ei meeldinud su käitumine. Aga ma usaldan, kui ütled, miks sa seda tegid.
Kui ma ei usalda, ei ole mul mõtet häält tõsta.
Pole mõtet ärrituda. Kes reedab usaldust, see ise kaotab mind. Ma saan vaid mõelda, kas tahan edasi tegutseda ja kuidas.
*
Ma lihtsalt teadvustan fakti, et ma ei usalda. Miks?
Kas ma tahan seda? Kas teine tahab? Mida saan teha?
Kui teine tahab tõesti halba, mida siis teha? Kes on vastutav?
*
Ma võin öelda, kui mulle miski meeldib.
Ma võin öelda, kui mulle miski ei meeldi.
või tahan tunnustada
või teatada oma vastikusest
......
Mida teha ei tohi, on: "Sa käitusid sedasi, kuna sa tahtsid mulle halba, kuna sa tahtsid mind alandada. Sa tahad teha elu ebamugavaks.
Sa tahad kulutada meelega aega.
Sa teed kõik, et mul oleks halb!
Sa tahad minna selleks välja, et põgeneda. Sa tahad vältida. Sa oled hull. Sa oled haige. Sa ei tohi seda teha."
**
-EI, MA LÄHEN KURVASTUSEST JA VIHAST SEGI. VAID SELLES SUL õigus on.
*****
Ma olen pigem üksi, kui lepin ebaõiglase kriitikaga. MUL POLE MIDAGI ÖELDA, ILMA ET RAISKAKSIN OMA AEGA.
1) vaielda?
2) olla vaikselt nurgas?
3) ära minna?
Ma lepin asjadega, aga ma ei lepi süüdistustega.
****
Ma oleksin pidanud (?)
(kas ikka oli seda kohustust? väsinuna, nagu sinagi?)
väsinuna aimama, teadma, tajuma, et....
Ma ei näinud seda ette.
Mis teha?
Ma loodan, piisab sellest, et ütlen, et ma ei tahtnud paha. Kas edaspidi piisab?
kallis? uhhuu?!
Ma panen oma käe lauale ja vaatan seda, tunnetan ängi oma kehas. Mu sees on kõdu, mu süda ei löö. Ma seisan seal. Kannatan. Ei ütle midagi. Ma olen. Talun. Jah, ma olen köögimasin, mille kasutusõpetust pole ma taibanud lugeda. Ma olen väga halb tüdruk. Väga halb. Paha. Mu keha on see, milles tuleb mulle õpetust anda, öelda, mida ma tegema pean, mida tunnistama ja mida veelkord tegema, tundma ja mõtlema. Et oleks õige. Mu aju on minust eemalolev üksus, millele pole mul ligipääsu. Teised ütlevad, mida ma tahtsin, kuidas ma manipuleerisin ja mida mõtlesin. Olen mäluta, olen aruta. Kisendan. Ja see annab mulle tunnistust mu diagnoosist. Arstionu, ma hakkan terveks saama, ütle mulle, kuidas ma olema pean. Ütle mulle, kes ma olen? Hull? Kuidas ma saan olla vähem. Mees, anna mulle õpetust, peksa mulle malakaga mõistus koju, ma laskun põlvili, ma anun. Ütle mulle, mis on hea! Ma anun. Tee midagi. Päästa mind mu enese käest. Mind pole olemas. Tee mind, et mu keha õigesti liiguks. Olen hea laps. Tahan. See hakkab mulle meeldima. Näita mulle, kuidas mu keha tunneb mõnu. Jaga väärtuslikku õpetust. Arstionu? Kallis..?
Mees: (mees alustab süüdistamist) "Sa tahtsid mind solvata. Sa tahtsid (!) mind alandada!!!"
Naine: "Ei!" (saab väga pahaseks)
mõtleb: "mu kallim ei usalda mind" "Mees SAI MU TAHTLUSEST valesti aru"
Naine: "EI SEE POLNUD NII! PALUN USU MIND"
Mees: MIKS SA EI VÕIKS AKTSEPTEERIDA, ET MA SAIN SINUST VALESTI ARU. Miks sa pahaseks saad, kui ma arvan, et sa tahad mulle paha? Miks sul katus ära sõidab? Ma ei usalda sind. MIKS SA EI LEPI SELLE FAKTIGA??? Miks siis?
****
KÜSIMUSED, MILLELE MÕELDA, täna.
1. Miks sa ei taha leppida, kui sind süüdistatakse ebaõiglaselt?
2. MIKS SA EI LEPI, ET SIND MÕISTETAKSE VALESTI?
3. Miks sa tahad selgitada asjaolusid?
4. Miks sa üldse tahad, et su mõtteid teatakse?
5. Miks Sa tahad kulutada aega, et enda motiive selgitada?
6. Miks Sa ei lepi sellega, kui sind süüdistatakse nendes asjades, mida sa ei tahtnud teha?
7. Miks Sa alla ei neela, kui Sulle öeldakse, et sinu juttu ei usuta? Miks? Miks on õiglus oluline? MIKS OMETI?
Tõepoolest. Miks Sa tahad, et kõik saaks selgeks? Milleks seda vaja? MIKS AEGA KULUTADA?
****
TEGEVUSKAVA (valik meeldivaid variante)
1. Mis siis ikka.
Võtan omaks.
Ju siis.
Mida mina ka tean!
Ju siis oli nii.
Teistel on õigus.
Jälle eksisin. Teised teavad paremini, mis mul peast läbi käis. Oh mind!! Tahtsin küll head, aga....
2. Issand. Jälle. Jälle süüdistus. Jälle. Ta eksib. Ma pean olema tasa või ta arvab, et olen hull. Tegelikult ju pole. Aah. Olen nii pahane. Pean end alla suruma. Pole midagi, kodurahu nimel.
3. Jälle see olukord.
Ma ei talu, kui mind ebaõiglaselt süüdistatakse.
Tahtsin head, kuid kukkus halvasti välja. Jälle.
Kas mul on võimalust oma väärikus säilitada?
Vist ei ole. Ma ei nõustu etteheidetega, mida ma teinud ei ole.
VÕTTA OMAKS? Ma ei saa. See ju pole nii.
VAIELDA VASTU? Ei. Siis ta karjub mu peale.
Ütleb, et kaotan enesevalitsuse. Ütleb, et ma pole normaalne. See on nii kurb.
*
Mul on nii valus. Kohe ta teeb veel kriitikat. See on valus. Ükskõik, mida ma teen, jään ta silmis kaotajaks. Kas ma tahan vaikida? Kas ma tahan leppida olukorraga?
Ma parem lahkun väärikalt. Mul on valus. Aga ma ei reeda end. JA SEE ON HEA TUNNE.
********
Ma olen mõelnud.
Praegu paistab, et siirus on oluline. Väga oluline.
Usaldus pole see, kui ütlen, et mul on täna agendas 2 kohtumist, kiri laual ... ja veel mõned faktid mu elust.
Inimesi tuleb usaldada. Sellega on probleem paregu. Pole usaldust, pole suhet. On halb draamaetendus. Tahad, jätkame?
Kuidas ma saan usaldada rohkem?
Kuidas teised panna mind usaldama?
Ma usun, kui ütled, et tahtsid head.
Mulle ei meeldinud su käitumine. Aga ma usaldan, kui ütled, miks sa seda tegid.
Kui ma ei usalda, ei ole mul mõtet häält tõsta.
Pole mõtet ärrituda. Kes reedab usaldust, see ise kaotab mind. Ma saan vaid mõelda, kas tahan edasi tegutseda ja kuidas.
*
Ma lihtsalt teadvustan fakti, et ma ei usalda. Miks?
Kas ma tahan seda? Kas teine tahab? Mida saan teha?
Kui teine tahab tõesti halba, mida siis teha? Kes on vastutav?
*
Ma võin öelda, kui mulle miski meeldib.
Ma võin öelda, kui mulle miski ei meeldi.
või tahan tunnustada
või teatada oma vastikusest
......
Mida teha ei tohi, on: "Sa käitusid sedasi, kuna sa tahtsid mulle halba, kuna sa tahtsid mind alandada. Sa tahad teha elu ebamugavaks.
Sa tahad kulutada meelega aega.
Sa teed kõik, et mul oleks halb!
Sa tahad minna selleks välja, et põgeneda. Sa tahad vältida. Sa oled hull. Sa oled haige. Sa ei tohi seda teha."
**
-EI, MA LÄHEN KURVASTUSEST JA VIHAST SEGI. VAID SELLES SUL õigus on.
*****
Ma olen pigem üksi, kui lepin ebaõiglase kriitikaga. MUL POLE MIDAGI ÖELDA, ILMA ET RAISKAKSIN OMA AEGA.
1) vaielda?
2) olla vaikselt nurgas?
3) ära minna?
Ma lepin asjadega, aga ma ei lepi süüdistustega.
****
Ma oleksin pidanud (?)
(kas ikka oli seda kohustust? väsinuna, nagu sinagi?)
väsinuna aimama, teadma, tajuma, et....
Ma ei näinud seda ette.
Mis teha?
Ma loodan, piisab sellest, et ütlen, et ma ei tahtnud paha. Kas edaspidi piisab?
kallis? uhhuu?!
Ma panen oma käe lauale ja vaatan seda, tunnetan ängi oma kehas. Mu sees on kõdu, mu süda ei löö. Ma seisan seal. Kannatan. Ei ütle midagi. Ma olen. Talun. Jah, ma olen köögimasin, mille kasutusõpetust pole ma taibanud lugeda. Ma olen väga halb tüdruk. Väga halb. Paha. Mu keha on see, milles tuleb mulle õpetust anda, öelda, mida ma tegema pean, mida tunnistama ja mida veelkord tegema, tundma ja mõtlema. Et oleks õige. Mu aju on minust eemalolev üksus, millele pole mul ligipääsu. Teised ütlevad, mida ma tahtsin, kuidas ma manipuleerisin ja mida mõtlesin. Olen mäluta, olen aruta. Kisendan. Ja see annab mulle tunnistust mu diagnoosist. Arstionu, ma hakkan terveks saama, ütle mulle, kuidas ma olema pean. Ütle mulle, kes ma olen? Hull? Kuidas ma saan olla vähem. Mees, anna mulle õpetust, peksa mulle malakaga mõistus koju, ma laskun põlvili, ma anun. Ütle mulle, mis on hea! Ma anun. Tee midagi. Päästa mind mu enese käest. Mind pole olemas. Tee mind, et mu keha õigesti liiguks. Olen hea laps. Tahan. See hakkab mulle meeldima. Näita mulle, kuidas mu keha tunneb mõnu. Jaga väärtuslikku õpetust. Arstionu? Kallis..?
Subscribe to:
Posts (Atom)