Vaidluste sõnumid (intelligentsetele)

Kodus, toas on Mees ja Naine, ja kass. On 4 silma, ja kaks kassi silma; 4 inimese kõrva ja 2 kassi kõrva seda kuulmas. OLUKORD. PALJU ERINEVAID OLUKORDI.

Mees: (mees alustab süüdistamist) "Sa tahtsid mind solvata. Sa tahtsid (!) mind alandada!!!"

Naine: "Ei!" (saab väga pahaseks)
mõtleb: "mu kallim ei usalda mind" "Mees SAI MU TAHTLUSEST valesti aru"
Naine: "EI SEE POLNUD NII! PALUN USU MIND"

Mees: MIKS SA EI VÕIKS AKTSEPTEERIDA, ET MA SAIN SINUST VALESTI ARU. Miks sa pahaseks saad, kui ma arvan, et sa tahad mulle paha? Miks sul katus ära sõidab? Ma ei usalda sind. MIKS SA EI LEPI SELLE FAKTIGA??? Miks siis?

****
KÜSIMUSED, MILLELE MÕELDA, täna.
1. Miks sa ei taha leppida, kui sind süüdistatakse ebaõiglaselt?
2. MIKS SA EI LEPI, ET SIND MÕISTETAKSE VALESTI?
3. Miks sa tahad selgitada asjaolusid?
4. Miks sa üldse tahad, et su mõtteid teatakse?
5. Miks Sa tahad kulutada aega, et enda motiive selgitada?
6. Miks Sa ei lepi sellega, kui sind süüdistatakse nendes asjades, mida sa ei tahtnud teha?
7. Miks Sa alla ei neela, kui Sulle öeldakse, et sinu juttu ei usuta? Miks? Miks on õiglus oluline? MIKS OMETI?

Tõepoolest. Miks Sa tahad, et kõik saaks selgeks? Milleks seda vaja? MIKS AEGA KULUTADA?

****
TEGEVUSKAVA (valik meeldivaid variante)

1. Mis siis ikka.
Võtan omaks.
Ju siis.
Mida mina ka tean!
Ju siis oli nii.
Teistel on õigus.
Jälle eksisin. Teised teavad paremini, mis mul peast läbi käis. Oh mind!! Tahtsin küll head, aga....

2. Issand. Jälle. Jälle süüdistus. Jälle. Ta eksib. Ma pean olema tasa või ta arvab, et olen hull. Tegelikult ju pole. Aah. Olen nii pahane. Pean end alla suruma. Pole midagi, kodurahu nimel.

3. Jälle see olukord.
Ma ei talu, kui mind ebaõiglaselt süüdistatakse.
Tahtsin head, kuid kukkus halvasti välja. Jälle.
Kas mul on võimalust oma väärikus säilitada?
Vist ei ole. Ma ei nõustu etteheidetega, mida ma teinud ei ole.
VÕTTA OMAKS? Ma ei saa. See ju pole nii.
VAIELDA VASTU? Ei. Siis ta karjub mu peale.
Ütleb, et kaotan enesevalitsuse. Ütleb, et ma pole normaalne. See on nii kurb.
*
Mul on nii valus. Kohe ta teeb veel kriitikat. See on valus. Ükskõik, mida ma teen, jään ta silmis kaotajaks. Kas ma tahan vaikida? Kas ma tahan leppida olukorraga?
Ma parem lahkun väärikalt. Mul on valus. Aga ma ei reeda end. JA SEE ON HEA TUNNE.

********
 Ma olen mõelnud.
Praegu paistab, et siirus on oluline. Väga oluline.
Usaldus pole see, kui ütlen, et mul on täna agendas 2 kohtumist, kiri laual ... ja veel mõned faktid mu elust.

Inimesi tuleb usaldada. Sellega on probleem paregu. Pole usaldust, pole suhet. On halb draamaetendus. Tahad, jätkame?

Kuidas ma saan usaldada rohkem?
Kuidas teised panna mind usaldama?

Ma usun, kui ütled, et tahtsid head.
Mulle ei meeldinud su käitumine. Aga ma usaldan, kui ütled, miks sa seda tegid.

Kui ma ei usalda, ei ole mul mõtet häält tõsta.
Pole mõtet ärrituda. Kes reedab usaldust, see ise kaotab mind. Ma saan vaid mõelda, kas tahan edasi tegutseda ja kuidas.
*
Ma lihtsalt teadvustan fakti, et ma ei usalda. Miks?
Kas ma tahan seda? Kas teine tahab? Mida saan teha?
Kui teine tahab tõesti halba, mida siis teha? Kes on vastutav?
*
Ma võin öelda, kui mulle miski meeldib.
        Ma võin öelda, kui mulle miski ei meeldi.
                                         või tahan tunnustada
                                         või teatada oma vastikusest
                                               ......

Mida teha ei tohi, on: "Sa käitusid sedasi, kuna sa tahtsid mulle halba, kuna sa tahtsid mind alandada. Sa tahad teha elu ebamugavaks.
Sa tahad kulutada meelega aega.
Sa teed kõik, et mul oleks halb!
Sa tahad minna selleks välja, et põgeneda. Sa tahad vältida. Sa oled hull. Sa oled haige. Sa ei tohi seda teha."
**
-EI, MA LÄHEN KURVASTUSEST JA VIHAST SEGI. VAID SELLES SUL õigus on.

*****

Ma olen pigem üksi, kui lepin ebaõiglase kriitikaga. MUL POLE MIDAGI ÖELDA, ILMA ET RAISKAKSIN OMA AEGA.
1) vaielda?
2) olla vaikselt nurgas?
3) ära minna?

Ma lepin asjadega, aga ma ei lepi süüdistustega.
****
Ma oleksin pidanud (?)
(kas ikka oli seda kohustust? väsinuna, nagu sinagi?)
väsinuna aimama, teadma, tajuma, et....
Ma ei näinud seda ette.
Mis teha?
Ma loodan, piisab sellest, et ütlen, et ma ei tahtnud paha. Kas edaspidi piisab?



kallis? uhhuu?!


Ma panen oma käe lauale ja vaatan seda, tunnetan ängi oma kehas. Mu sees on kõdu, mu süda ei löö. Ma seisan seal. Kannatan. Ei ütle midagi. Ma olen. Talun. Jah, ma olen köögimasin, mille kasutusõpetust pole ma taibanud lugeda. Ma olen väga halb tüdruk. Väga halb. Paha. Mu keha on see, milles tuleb mulle õpetust anda, öelda, mida ma tegema pean, mida tunnistama ja mida veelkord tegema, tundma ja mõtlema. Et oleks õige. Mu aju on minust eemalolev üksus, millele pole mul ligipääsu. Teised ütlevad, mida ma tahtsin, kuidas ma manipuleerisin ja mida mõtlesin. Olen mäluta, olen aruta. Kisendan. Ja see annab mulle tunnistust mu diagnoosist. Arstionu, ma hakkan terveks saama, ütle mulle, kuidas ma olema pean. Ütle mulle, kes ma olen? Hull? Kuidas ma saan olla vähem. Mees, anna mulle õpetust, peksa mulle malakaga mõistus koju, ma laskun põlvili, ma anun. Ütle mulle, mis on hea! Ma anun. Tee midagi. Päästa mind mu enese käest. Mind pole olemas. Tee mind, et mu keha õigesti liiguks. Olen hea laps. Tahan. See hakkab mulle meeldima.  Näita mulle, kuidas mu keha tunneb mõnu. Jaga väärtuslikku õpetust. Arstionu? Kallis..?