vägivalla laiem definitsioon

(täna ma kirjutan nii, nagu Tiina seda tegelikult ehk päriselus teeks inimesele X)

Hiljuti selgitasin oma tuttavale, mis on vägivald. Vähemasti suhtevägivallast oli meil erinev arusaam. Minu tunnetus on kasulikum, kuna avab paljude probleemide suhtes silmad. Tahaksin oma nägemust jagada, kuna see pole kõigile intuitiivselt mõistetav.

Ma jätan kõrvale variandid, mis kõigile niigi selged: peks, solvamine, kavatsusega haiget tegemine, piina valmistamine, omanditunne.

Kuidas aga suhtuda olukorda, kui üks partner on teatud ebameeldivas meeleolus ja teine püüab teda lohutada? Kas see tundub vägivallana? Olen hetkel kindel, et enamusele ei! :(

Aga. Kujutleme selle olukorra. Ütleme, et mul on emotsioon ja keegi tuleb ja teatab: "ei, Ei! palun muuda see ära! (sest see on halb, paha, hirmus)". Ta karjub: "mulle ei meeldi su meeleolu, ma võtan selle ära (ja heal juhul panen midagi muud asemele)". :)
Kas panid tähele? panid? Kas märkasid?

Kes on mu kubjas ja käskija? Kes? Kas Sinul on omanik? Kes on see kohtumõistja, mis on lubatud ja mis ei ole? Kui on halb tuju, siis on pagana hea põhjus. Ma mõtlen asjade üle, ma märkan, ma elan. Ma hoolin. Kui pole head lahendust või ideed, filosoofiat ja arusaama, on hetk, mil kannatan. Ma tõesti kannatan. Mul pole eriti roosiline, tuleb tunnistada, ma tunnen midagi. Sellest vaevast sünnivad ideed, imelised teod ning kirg mõistmaks asjade olemust. Vabanaenuna ma tunnen õnne ja joovastust, armastust. Ju siis olen tegelenud loominguga, vahest vestelnud südamest südamesse oma sõbraga, otsides metafoore. Pildid kombineeruvad osakestest imetabaselt. Meil on eriline hetk.

See on minu nägemus, see on mu tunne.

Suhtes aga ikka tekib hetki, mil tekib kiusatus vägivallatseda ja ahistada. See on kurb. Teine tunneb nukrust ja ärevust - ja juba ma justkui võin öelda, mida ta tegema peab. Vähe sellest: ma tean, mida ta tundma peaks, ja isegi seda, kes ta olema peaks. Ei muretse väga, enamasti tõeliselt elus inimene saab mu kiusatuse vastusena intuitiivselt väga, väga vihaseks. Hing kaitseb ennast. Iseasi, kas ta seda viha sõnastada oskab. Kui ta on mu ori, muutub ta veel depressiivsemaks. Sest depresioon pole kurbus, see on alla surutud viha. Vägivald on, mis muu?!

Kas tabasid? jajah!

vägivald.

Nukrad tüdrukud on kerge saak nõrkadele meestele. Kõigile. Kui on. Aga ligi nad tõmbavad, kes neile näitaksid oma vägevust.

Justkui.  
Sääl ta istub, vaevu naeratab, nii traagiline, ja minu käes on võim ja vahendid manipuleerida. Mina lähen ja ütlen ja teen, nagu ma tahan. Ja ta teeb. Ta muutub. Ta orjab.  Justnagu ma tahan. Ma olen võimas, vägev, ta on mu peopesal, ainult minuga on tal hea. Ma olen hea peremees. Ja - see MEELDIB TALLE.
Perverssus, seltsimehed, on ühe sammukese kaugusel. Jajaa.

Kas sina suhtud oma partnerisse üleolekuga? Võib-olla oled ise vägivalla salajane ohver. Ilma sõnadeta, karjud vaikuses abi järele. Ma tean, mis tunne on olla kellegi meelest "vale". Mu tunded ja mõtted ja teod ja soovid ja unistused ei ole aktsepteeritavad. Me peame kohe end muutma, kuna me PEAME, kellegi meelest. Me kõik teame seda tunnet. Või muidu!

Kallis, kui sul on stress ja tunned end halvasti, oled sa kohustatud minu lohutamise peale muutuma rõõmsaks. Või muidu ma tunnen, et ma pole piisavalt mees ja leian kellegi, kes vajab veel rohkem päästmist kui sina. Adjöö, teisisõnu. Niiet? 

Just nii, mu kiisuke, see hakkab sulle meeldima. Jaa, see meeldib sulle, mida ma sinuga teen.

Perverssus? :P

Kallis lugeja, tänud tähelepanu eest. Ma tahaksin, et inimesed mõistaksid, et sedalaadi varjatud nõudmiste varjus on suur oht muuta oma lähisuhted erakordselt halvaks. See on ju tegelikult vägivald, kui meil ei ole ruumi olla me ise oma tunnetega ja oleme kohustatud neid alla suruma. Kas see on partnerlus, kui inimeseks olemise täius on lubamatu? Kes me olema peame siis? Kui viha ja kurbus, hirm ja isegi rõõm pole lubatud, kes me siis üldse oleme? Asjad riiulil?

Tahaksin, et inimesed mõtleksid rohkem ja saaksid aru, et neil ei ole ju suurt häda midagi, isegi kui nad tunnevad tundeid. Miks tahetakse niiväga "päästa"? Kas sa tead kedagi, kes on päästmismaniakk? Äkki sa ise oled endale see maniakk? (too kujutlus läheb jälle perversseks:P) Inimene manipuleerib ja teeb kõik, et teine muudaks jõuga oma olemist-olemust vastutahtsi. Enamasti ju ei taha. Maniakiga intervjuus nad ütlevad "ma tahan teda ainult niiväga aidata".  Ja "ta ei suuda enda eest ise vastutada" ja muid ettekäändeid nagu "ainult mina tean, mis talle tegelikult meeldib"

Sa ei tea, kuivõrd ma naudin praegu asjaolu, et mu tekst läks jälle, taaskord (kergelt?) perversseks. :)

Nii ka mina tahan ja austan vaba tahet. Mu kirjutised on tihti agressiivsed ja peaksid tekitama kerget ebamugavust, kuna ma leian, et lugeja emotsioon aitab paremini mõtlema "sundida". Aga. Vaba tahe. Ma võin, ma ei pea. Kuskil on piirid. Mulle meeldib idee, et meil on vaba tahe; või kui seda pole olemas, on meil vähemasti teadmine ja äratundmine, mis meile meeldib. Inimene, kellest ma lugu pean, vastutab enda eest ise ja osutab selgelt, kus on taluvuse piirid. Ja mis meeldib. Ma ei sure, ei põgene, ei ahastu. Oled sa tõesti inimesena vale?

Mulle meeldib mõttekaaslasi leida. Seda küll. Kas keegi on mu omand, kes PEAB olema ja tegema ja tundma nagu ma tahan? Ma ise vihkan üle kõige väljendit: "kuule, ära mõtle üle", kuna minu armastus jõuab kohale alles siis, kui ma olen üle mõelnud ja veel, ja veel ringiga tagasigi ja tunnetanud, et ma olen midagi taibanud. See on tõeline kirg, minu sees. Kui keegi sunnib "mitte üle kahe ühiku mõtlema", siis minu suhtes on see hingetapp.

Vägivald. Selgitasin seda. Ma tahan mõistmist, kuid ma ei sunni seda peale. Kui ühined mu arvamusega, või lased selle endasse mõtlemiseks, oleme loonud suhte. Vabatahtliku suhte. :) Me jagame kirge. Mõtteid, võtame aega teisse süveneda. Laseme midagi õpetada. Vabast tahtest.

Noh, et meeldib või nii... :P

Mulle väga meeldib kirjutada, lugusid rääkida. Kes seda ka naudib, mind nimelt, meid juba ühendab miski. Ja see on midagi muud kui vägivald. :) Ma leian, et see on lahe. Mul on kaaslasi, see on lihtsalt super-äge.  :D

Aga mitte keegi pole mu omand. Selles on mu erinevus tavaarusaamadest. Isegi suhe pole mu omand. Järgmise korrani. Margus ja Mart on jätkuvalt hõivatud, nad ei viitsi näppe liigutada (ma mõtlen kirjutamist klaviatuuril). Tervitan teid. Ma mõtlen kõiki.

PS Teget, peale mõttepausi nüüd tunnen, et oleks küll lahe, kui Margus ja Mart oleksid minu omad. Ilgemalt tore oleks. küllap ma pean veel mõtlema, mida nendega pääle hakata. aga küllap saab ka seda.