On rääkimine hea või halb? (Sorry, naised!)

Ma kavatsen tulevikus võib-olla (?) avada psühholoogi targutamisnurga. Nimetagem selle üllaks kogukonnatööks. Sest vaadates goolge otsisõnu... näen, et inimesed otsivad hüva nõu. Ja google arvab, et meie blogi avitab. Aga nõu siin pole. Aidakem siis neid! Kuniks küpseb mõte, kuidas teostada praktiliste nõuannete plagu, eluabi, mõtelgem turvaliselt vanadel radadel, asetades mõtted vanasse kasti... Täites eluliste teooriate vormi just siin, Eluteooriates! Aga, hm... ma juba mõtlen.... et mida sisukat ja huvitavat võiks lugeja Targutajalt (s.t psühholoogilt) küsida?!

Jajaa, ma tean. Targutaja Tiina alustab. Kui kellelgi on vastuseta küsimusi, palun!. Ma haaran kondi hambusse. Ma pole ju suu peale kukkunud. Küsimus:

Kas rääkimine on hea või halb?

Kas see on ehk liiga üldine küsimus? Aga ma kitsendan: kas rääkimine on suhetele hea? On murede korral rääkimine vajalik?  Küsimuse varjatud mõte on tegelikult ilmne: Mida teha murede korral? Kas rääkida kellelegi? On rääkimine hea või saab ka ilma läbi? Vastus on mul hoolikalt kaalutletud: vahel on rääkimine hea, vahel surmavalt  halb!(mul on kahju, naised).  ...surmab suhted, ennetab uusi.  Halb on rääkimine millele? - elule ja olule, Meeleolule, suhetele. Selgitan ebatraditsioonilist seisukohta kohe lähemalt. (Meenutagem, et naised terroriseerivad mehi rääkimiskohustusega, nii mehed ju kurdavad... ja seepeale jätavad naised maha:(... Aga ärgem rutakem mõttelõngaga ette, alustagem ikka heast, mitte masendavate teadetega!)

Esiteks - rääkimine on mõtlemine. Vahel öeldakse halvustavalt mõne rääkiva inimese kohta, et ta enne räägib, siis mõtleb. Sellega ma nõus ei ole - mõtlemine toimub rääkimise ajal! Ja rääkides on lihtsam mõelda. Lihtsustatult: rääkimine = mõtlemine. Mõtleme valjusti. "ta mõtleb valjusti". Me teeme häält. See on väga efektiivne. Me mõtleme sõnades. Me mõtleme verbaalselt. Me juhime ennast ise verbaalselt. Vaikse sisekõnega.  Aga valjusti rääkides kuuled paremini ära, kus mõte segamini läheb. Vaikselt sisekõnet kuulata polegi nii lihtne! See on isegi et pööraselt raske! Me saame oma kaaslast - rääkijat aidata, lihtsalt andes neile võimaluse mõelda. Me oleme nendega koos, me julgustame neid mõtlema, tunnetama maailma, mõtestama kogemusi. Me oleme kohal, me loome ühiseid mälestusi.

Valjult mõtlemises on niisisiis lisaks selgele mõttekäigule veel üks tohutu eelis: LÄHEDUS. Kui keegi kuulab mind ja on mõttes minuga, tunnetan lähedust. Rääkimine on vist üks efektiivsemaid sisemaailma avamise meetodeid. Läheduse loomine lihtsustub rääkides. Aga läheduse loomise lihtsus pole rääkimise ainus eelis. Oluline on ka, et Kuulaja, juhul kui ta tõesti mõtleb kaasa, leiab su mõttekäigus segased kohad, ebaloogilised asjaolud ja paneb tähele vasturääkivusi. Mõtlemine on vaimne protsess meie võimete piiril, ja mõttelõng võib kergesti käest libiseda, tähelepanu hajuda. Siis saab Kuulaja sind otseselt AIDATA mõtlemisprotsessi täiustamisel. Hea, kui keegi juhib tähelepanu: "sul see koht veidi läks sassi". Seda nimetatakse moodsa sõnaga: tagasiside. Mõtleme koos! kaks pead on etem kui üks. Teeme koostööd. Lahendame koos probleemi. :) Nii see sõprus kasvabki. Nii loob end lähedus. Ja Kuulaja saab sind aidata ja sul on hea meel. Ja sul on hea meel ja Kuulaja rõõmustab seepeale. Kuulaja tunneb, et ta tegi midagi olulist su heaks ära.  (Ja lisandub kõik see muu hää, mis suhetest tuleneb, parem tervis ja rõõmsam meel ja parem uni ja pikem eluiga jne..... Ja lisandub see hää, mis Mõtlemisest tuleneb nagu vaimne kirkus ja aju treenimine ja nooruse säilimine ja et inimesed ütlevad su kohta, et oled huvitav jne. Nagu ikka...Aga see selleks, pöördugem tagasi teemasse...)

Teine rääkimise suur eesmärk on ajaveetmine ja vaikuse täitmine. Elu täitmine, päeva täitmine. Siinkohal ma tõesti panen südamele: teha muredest meelelahutus?! Ei, parem mitte!!  Ma ei tahaks selles seltskonnas kaua olla. Ja ma pole üksi!! Sest mõttetute teemade üle lõputult arutlemine on KOHUTAVALT TÜÜTU! Teisisõnu - masendav. Ja kui ajaveetmine on niivõrd üksluine, tuleb Masendav Meeleolu. Aga masendus pole mõnus. Masendus pole efektiivne! Masendus pole lõbus! Masendus ei aita sõprust sobitada. Masendus ei aita elu paremaks luua. Depressiooniteooriaist üks sõnastab kultuurinähtuse, et naised on masendusele kättesaadavam saak ka seetõttu, et nad veedavad oma vaba aja - mis on ette nähtud positiivsete emotsioonide kogemiseks - sõbrannadega...  HÄDALDADES!! Häda-häda-häda kuus tundi järjest kolm ja enam korda nädalas.

Ohh...
Päris hirmus, kas pole?

Mu süda tunneb kurbust, kui mõtlen, kuivõrd masendava matusemeeleolu on need depressiooniklubide liikmed võimelised looma. Ja nad ka kasutavad oma oskusi. Mul on kurb seda mõtet mõeldes, kuna ma tean, et need vaesed hinged kogevad ahistavat tunnet. See on nagu kurva filmi vaatamine, sisseelamine... millel ei tule kunagi head lõppu. Pole õnnelikku lõppu. Happy end on puudu, mis võib olla küll vahel hea vaheldus "tavalistele" filmidele. Aga nimetatud ühingu liikmed vaatavad sama filmi, nädalast nädalasse, ja ei midagi muud! See meeleolu jääb kestma. Abitus tuleb ju ka, kui sul lõpuks polegi oskust midagi muud vaadata! Sest taolise klubi liikmed on sünged kui öö ning neil on raske uusi sõpru leida. Matusemeeleolu sunnitud loomist mõistlikud inimesed ju ei harrasta! (oh häda?) Enamik ju vaistlikult, vabatahtlikult ja teadlikult väldib aja veetmist jõuetult ja masendavalt. Vaba aega võiks pigem sisistada kvaliteetselt - kvaliteetaeg, nagu seda nimetatakse. Mängin lastega, kuulan kaaslase unistusi. Olen temaga koos. Aitan kedagi.

Sünge Meeleolu Klubi  liikmed ise ei taha uusi sõpru vastu võtta, kuna nad kalduvad isiklikult solvuma, kui mitte-liikmed hädaldamisharjumust ei jaga, ega tunnusta. Mõistetav. Neil on kirg, mida mina ei taha jagada! Neil on südames miski. Jah, aga nad on üksi. Head masendusklubide liikmed! Ma tean ja tunnetan juba, kuidas te seda teksti lugedes olete salamisi solvunud. Et ma ei mõista teid. Et ma ei mõista, kui kirglikud, keskendunud, pühendunud te olete. Ei, ma arvan end mõistvat just teid väga hästi: te olete oma asjas täiesti sees! Ma ise olen ka kirglik inimene. Ja masendus on huvitav uurimisteema. Mu lugejad, te mõtlete just praegu minuga kaasa päris huvitaval teemal. Ja see on ka arengule, (vaImsele) kasvamisele kasulik. Võib-olla tunnete põnevaid emotsioone või elevust, mida pakub huvi kogemine. Võib-olla mõtlete, kuidas te ise asju teistmoodi sõnastaksite. Kirjutaksite ehk minust hulga paremini. Ma tean, et paljud on mõttes minuga. Ma tean, et paljud teist tunnevad mu suhtes poolehoidu: sest nad kuuluvad Mõistlike Inimeste Klubisse. Me oleme vaimselt samal lainel, meil on ühised eesmärgid. Hei masetsejad, hei hädaldajad! On teisi liigasid, kuhu kuuluda. On paremaid klubisid. Me ootame värsket verd.

Kas rääkimine on siis hea või halb?: Mõtleda on mõnus, kasulik ja hea. Valjult rääkimine on efektiivne mõtlemine. Kaaslase kohalolu aitab ja loob lähedust. Aga - mure vaba aja veetmise harjumuseks muuta on ülimalt vilets ja igav, koguni masendav. Niiviisi palju sõpru ei leia, viies elukese sisutühjuse ja tõsiste sotsiaalsete probleemideni. Jajah, kas ma pean masenduses inimesi igavaks ja sisutühjaks? Sest masendus on isegi defineeritud nõnda, et selles seisundis inimesel kaob loovus ja spontaansus, nende elu on tõepoolest mõttetu ja ebaproduktiivne (Nad ise aktiivselt kurdavad seda. Ma usun neid).

Mina ei tee valikut liituda masendusklubiga, kuna mul endal oleks igav. Ja igav on ka teistel. Mulle piisab täielikult kõigist neist kurbadest südmustest, mida elu niisama õnnetu juhuse tõttu mu eluteele aeg-ajalt veeretab, mis mind niigi kurvastama panevad. Ma parem peatun hetkeks ja puhkan siiralt, nuusutan lilli ja hoian kaaslase käest kinni.  Te olete aeg-ajalt üksi, mu Häda ja mu Vaev! Ma jätan teid maha!

Hei! Suur kunst on hoida meeleolu kõrgel, luua meeleolu. Et tuju ei läheks ära, kui meil on veel tööd teha. Oskused tulid püüdes, usinalt harjutades. Pingutus tasub end ära: töö saab tehtud, elu saab edendatud, heateod teostatud. Ja me polegi nii väsinud, kui võiks arvata. Me oleme tublid, me tahe on tugev ja töömoraal ei kustu. Me oleme ikka veel siin. Langenuid on vähe. Me oskame üksteise eest hoolt kanda. Meil on hea koos olla. Me tahame siin olla! Me tahame elada. Me ootame homset põnevusega! Meile meeldib mõelda. Meile meeldib rääkida. Me oleme lähedased. Me oleme vaimselt heas vormis. Me räägime üksteisega. Me oleme heas vormis.

---

Suhtenõu meestele (mõttenõu, kui naine nõuab lõputult probleemidest heietamist):

"Naised, mul pole kohustust liituda teie hädaldamisklubiga. Ma armastan tegutseda, olla ja elada, mulle meeldib mõelda ja rääkida. Aga mulle mitte ei meeldi hädaldada täpselt samadel teemadel, päevast päeva. Ma armastan vaikides, ma armastan tegutsedes, ma armastan, rääkides headest asjadest. Mulle meeldib mõelda. Mulle meeldib lähedus."

Suhtenõu naistele (nõu, kui moodne meespool nõuab lõputult "me peame probleemidest ja suhetest rääkima."  Ja nõu, kui tekib küsimus, kas mängida abitut hädaldajat ja rumalukest, või seda mitte teha)

"Mehed, ma olen tundlik naine. Mulle meeldib mõelda olulistest asjadest, mulle meeldib teha mõstlikke plaane, mulle meeldib tegutseda. Ma jagan meeleldi häid mõtteid, häid sõnu. Ma ei kuluta aega mõttetule halale. Kaeblemine teeb mu meeleolu kalgiks. Ma iialgi ei käi sõbrannadega väljas, rääkides meestest inetusi. Mulle meeldib mõelda maailma asjade üle. See meeldib arukatele naistele, see meeldib arukatele meestele. Meestele meeldivad mõtlevad naised, sest kaasa mõtlevate kaaslastega on hea ja huvitav olla. Mul on hea rääkida, mul on huvitav kaaslast kuulata ja kaasa mõelda. Ma tunnetan niigi iga keharakuga, kui mees armastab mind. Ma ei nõua kelleltki tühje sõnu."

Kel veel jäi kiusatus lõputult end korrata, võib lugeda minu pingelisest koostöökogemusest kroonilise hädaldajaga  - Hädaldav elustiil teeb tuju s...ks

Kas meie ühiskond väärkohtleb meid?

Hiljuti lugesin raamatut laste väärkohtlemsest, viies end kurssi kõikvõimalike lastkahjustavate käitumisviisidega. Hea teada. Kummitama jäi üks paradoks, millele ma seni head vastust ei tea - kui väärkohtlemisega harjumine tähendab madalat enesehinnangut ("minuga võib nii käituda"), siis väärkohtlemisega mitteleppimine viib ju peresuhete lagunemiseni, kuna emotsionaalne vastuhakk ("minuga nii ei tohi käituda") on mäss oma vanemate autoriteedi vastu. Kui vanemad ei taha anda ära autoriteeti - kas alternatiiv on siis tänavalapse elu? Või lastekodulapse elu?

Reaalsuses on lapsel ta vanemad kõik, mis tal väärtuslikku on. nemad pakuvad hellust ja hoolt. Vahel ka tekitavad arengutõkkeid ja emotsionaalseid piinu. Kui laps on emotsionaalse piinaga kohanenud, vaikselt nurgas kannatab... kas siis see pole normaalne kohanemine? On! Seetõttu on raamatutarkus, et väärkohtlemine tuleb lõpetada kolmandate isikute poolt. Sekkuda. Just, väärkohtlemine tuleb lõpetada, mitte tegeleda lapse enesehinnangu tõstmisega. Sest kui lapse enesehinnang on tõusnud, võib ta vanematele oma õigusi meelde tuletada, saada koguni vihaseks või füüsiliselt vastu hakata - ja vanemate hellus jääb veelgi vähemaks, vägivaldsus kasvab. Nii käib meie targas väärkohtlemise raamatus defineeritud "ohver" kuumadel sütel, kikivarvul.

Aga mida siis teha, kui enesehinnangu tõstmine on potentsiaalselt ohtlik tegevus ja väärkohtlemist lõpetada pole kolmandal isikul jaksu? Vaatame pealt küll, aga südametunnistus piinab. Tahaks midagi teha.

Ma päris täpselt ei tea. Praktikas paljud kirjutavad lapsele rahustid. Sest siis lapse vastuhakk väheneb ja on hea mõelda, et meie vaatepunktist defineeritud ohvril- lapsel - on mõnus olla, kui rahustid on sees.

Hea on meenutada Romain Gary romaani "Elu alles ees". See on muuseas hea raamat, aga see on ka hea sotsiaalsete probleemide valgustaja. Arste ja emasid on mitmesuguseid - osa neist eelistab siis, kui lapsed möllavad, anda lastele rahustit. Aga mõni ema võtab rahustit ise.

Ma olen ise ka enda peal tähele pannud, et ma võin kõik rahulikult ära kannatada, aga niipea, kui peast käib läbi mõte: "no minuga nii ei käituta", muutun ma vihaseks. Tundub ebaõiglane. Noh, ja kui teine juba on emotsionaalselt kõrgendatud meeleolus, JA on huvitatud konflikti jätkumisest (näiteks nõuab valjuhäälselt "ärakuulamist" ja muid asju), võib põgenemispüüd lõppeda füüsiliste kahjustustega. Samas, kui keegi karjub ja tuletab meelde kõiki maailma patte, ei jaksa ta seda teha siiski mitte lõputult kaua. Eriti, kui rahulikum pool "võtab kiiresti omaks" enda arvatavad patud. Ajaraisk, seda küll. Ja hiljem võib filosofeerida, kes sellist hullust moraalse kohustusena peab välja kannatama. Ma olen kannatlik, aga kui ma hakkan mõtlema, et "ma ei pea seda taluma", muutun kannatamatuks. On see kõrge enesehinnang? Jah. Sest kui see jääbki nii, siis selline suhtumine viib ikkagi suhtlemise lõppemiseni. Sest kui vastaspool ei muuda oma käitumist, mis mind vihaseks ajab, on konflikt nähtav kõigile.

Kõrge enesehinnang tähendab jah teatud kvaliteediga - kõrge kvaliteediga - suhteid. Aga jah  - mis siis, kui alternatiivi õieti polegi? On siis toeks vaid usk, et lähengi ära, ja loon paremad suhted mõistlikuma inimesega??
Kui sekkumise vahendid väljaspoolt on piiratud, lagundab see perekonda. Siis ei saagi parandada midagi, kuniks kannatus katkeb. Siis tuleb põgeneda jäädavalt. Kui saaks teha nii, et vägivallatseja (ka emotsionaalse vägivallatseja) käitumisest oleneb, kui tihti ta oma peret näha saab, parandaks see emotsionaalset heaolu kõigil. Ohver ei pea kannatama, ohver ei pea olema allaheitlik. Ja väärkohtlejal on motivatsioon teisiti käituda. Käitud korralikult, saad seda, mida tahad. Elementaarne psühholoogia.

Aga kuniks see sekkumine pole teostatav, soovitan ma ohvril moka maas hoida. Muidu läheb hullemaks.

Konflikt paisub.

Ka täiskasvanute suhetes soovitavad targad raamatud harrastada äärmuslikku aktsepteerimist - kuula ära, tunnusta teise mõtteid ja tundeid. Isegi, kui see kõik tundub hullumeelne - ja vahel me ka teame, et teine on hullumeelne. Pole midagi, kuula, tunnusta, aktsepteeri. Kuni see üle läheb, kui läheb... Tihti ei lähe üle.

Enesehinnangu tõstmine ohvril pole lihtsakoeline tegevus, a´la "sa oled rohkemat väärt", sest.... sest muidu meie riiki ei jääks enam mõistlikke inimesi, kes dementseid vanainimesi hooldaksid. Või abikaasasid, kes on nõus vaimuhaiguse saanud abikaasaga ka edaspidi suhtlema.

Lahendus on kolmandate osapooltega suhtlemine. Toetusvõrgustikuga suhtlemine. Suhtlemine ühiskonnaga, teisisõnu. Sest ühiskond määrab, kes teist kahest on "arust ära" ja kes peab käitumist muutma. Tunnistajad on neli seina ja ühiskond. Meie ühiskonnas mees naist vägistada ei tohi, olgugi tal ahvatlevad hilbud üll. Mõnes teises ühiskonnas on naine vastutav, kui lahkus kodust ilma meessoost saatjata. See on relatiivsus. Kas peretüli on olemas, kui keegi seda ei kuule? Mõnes kohas on pereasjad pere omad, nii ei küsita, kui hästi lapsed kasvavad ja kas naine on OK seisundis "pere siseasjadesse nina ei topita", ...vahel siiski olen kuulnud seda ka eestlase suust. Nii jäävad teatamata laste julmad väärkohtlemise juhtumid. Üldiselt aga arvatakse, et "väärkohtlemine tuleb lõpetada" ning emotsionaalselt "kus on sotsiaaltöötaja silmad!!" Tuleb suhelda toetajatega. Vastuoluline on Eestis seadus, et lapsed peavad oma vanemaid igal juhul hooldama - ka siis, kui vanemate poolselt oli, ja tihti jätkuvalt on, püsiv väärkohtlemine.

Jah, meie ühiskond õnneks tervitab abielulahtusi, kui tunneme end ahistatult. Me usume, et oleme väärt õnne ning inimlikku kohtlemist. Ma arvan, et see on hea. Küps individualism tähendab seda, et saame ise valida oma kaaslased, suhelda inimestega, kes kosuvad meie armastusest, kes annavad meile tunnustust ja heakskiitu, mida me vajame. Me vajame vaid veidi julgustust, et jõuda endast anda veel, ja veel, ja veel... Head inimesed on tulvil väljaütlemist ootavaid häid sõnu, mis võivad saada hääle, kui meie ümber on õiged inimesed; inimesed, kes hindavad meie armastust. Maailmas on nii palju inimesi, kes tahaksid meeleheitlikult olla head inimesed, tunnustada kaaslasi, toetada, julgustada. Nad võivad kokku saada, võivad üksteist leida. Ja see on hea.

Kui suhted heade inimestega, toetajatega, oled valmis andma suure tüki iseendast, hooldades vanainimest, kes sind muuhulgas karguga vastu selga peksab, kui talle toitu viid. Võid kuulata tundide kaupa ämma sõimu. Sa jaksad. 

Läbi toetusvõrgustiku käib empaatiline toetamine, tõeline tugi. Eneseabiraamatute enesehinnangu tõstmise temaatika "olen rohkem väärt" on praktikas minu arvates jama. See teeb inimesed vihaseks. Ja siis nad põgenevad. Põgenevad Eestist ära. Põgenevad "ebaõiglaste" kohustuste eest ära. Kelle enesehinnang on mõistlikult madal, jäävad kohale. Nemad, kuulekad, lepivad, kuna nad pole vihased. Nad on ehk hästi väsinud, aga mitte lõputult masendunud. Nad ei ole frustreeritud ja vihaselt masendunud, et mitte keegi ei tee nende heaks teab-mida. Kui ühiskond ei sekku, nii ongi hea. Sest alternatiiv on mäss, vastuhakk, lahkumine jäädavalt. Nii võib keegi meid veel pubekateks pidada.

 Me pole oma riigile head lapsed.

:)