Jorin kõhkluste teemal

Kõhklemine võtab aega. Õigupoolest võtab ta kõik aja ära. Kõhklused toituvad ajast. See on naljakas, kuna me tundume arvavat, et kõhklemine säästab meid aja raiskamisest. Et kui me näiteks ei võta vastu otsust, et hakata lugema järgmist peatükki Moby Dickist, siis me säilitame oma aega ja energiat millegi parema jaoks. Aga tegelikkuses, vähemalt minu näitel, tähendab see otsustamatus ainult seda, et ma kulutan oma aja kõhklemisele ning järgneva päeva jooksul jään ma ootama seda, kuni minu eest mingi valik ära tehakse.

Loomulikult tuleb siin mängu ka laiskus. Ehk siis tendents säilitada oma energiat, kui midagi just väga pakilist teha pole vaja. Ma väga hindan logelemist, vedelemist, mittemidagitegemist, AGA... samal ajal... ma südamest vihkan kõhklevat, rahutut logelemist. Võiks nagu midagi teha, aga mul on liiga palju vabandusi. Ma TEAN, mida võiks teha, aga teesklen, et ei tea. Mu ülesanne vaatab mulle otse näkku, aga mina lihtsalt pigistan silmad kinni: NOPE, seda ülesannet pole olemas, ja pealegi, ma olen juba ammu tahtnud mingit head filmi vaadata; see oleks ka ju produktiivne, onju... Kusjuures, ma ei räägi siin isegi eksamiteks õppimisest või esseede õigeks ajaks valmis kirjutamisest, vaid rohkem isegi omaenda projektidest ja ettevõtmistest. Endaalgatuslikud plaanid, nii mittejulgustav kui see ka pole, tahavad veel eriti palju tõukejõudu, et kuhugipoole veerema hakata.

Aga üks asi on küll lohutav: ma arvan, et enamus inimesed tõepoolest teavadki väga hästi, mis neil teha vaja on, et oma kõige olulistemate eesmärkide poole liikuda. Me teame seda! Sina ka, kes sa loed, ilmselt tead seda. Ainus asi on see, et tuleb näha vaeva, planeerida, nokitseda, mida iganes... Kõik see võtab aega, energiat; eriti, kui su plaan on ka midagi üldist, ning su ülesande üks osa on selle spetsiifilisemaks muutmine, tallamata raja sissekäimine. See on kõik meeletu ülesanne, aga vähemalt on suund teada. Kõhkluseid tuleb muidugi tee peal ette, aga enamjaolt on nad lihtsalt suitsukate.

Kusjuures, mulle tundub, et meil kõigil oleks meeletu au saata korda midagi üleinimlikku ja erakordset. Loomulikult on aga unistus sellisest suurejoonelisusest palju magusam, kui see töö mägi, millest ennast läbi puurida. Naljakas, jah... Töö aspekt igast suurest unistusest tundub enamasti varju jääma. See on iga saavutatud unistuse tumeaine.

Kui see jutt kuidagi kokku võtta, siis ilmselt sõnadega: vähem kõhklemist, rohkem tegutsemist. Vana hea ja lollikindel klišee. Sest, mis see töö ikka muud ongi, kui üks tegutsemine asja kallal, mis ideaalis veel ka huvi pakub.

Ma lihtsalt elan siin.

Ega ma neid asju eriti ei tea, aga väidetavalt ei taheta abielluda. Samas, suheldakse teiste inimestega. Ja suheldakse lemmik-inimesega. Ja kuna temaga ei abielluta, saab alati öelda: "ma lihtsalt seisan siin". :) "seisan siin nagu tukunui, ja tunnen end ohvrina, seepärast ma lõugangi" :) :P

Muidugi panen siia ka välise viite Scott Stanley blogist http://slidingvsdeciding.blogspot.com.ee/2016/02/giving-up-options-before-making-choice.html

Stanley väidab, et mitte-otsustamine võib tunduda turvaline.

Kui ma ei tee otsust, ei pea ma millegi pärast vastutama. Aga niimoodi loobume juhtimisest. Ja tunneme end ohvrina. Ent ohvrina tundmine on üks hullemaid asju üldse siin elus.

Seega mitte-abiellumine on enda tegemine ohvriks ning see võrdub rahulolematus.

Teine asi veel: kui otsust ei tehta, aga ikkagi suheldakse, siis suhted arenevad nii ehk naa ning see PIIRAB valikuvabadust. Kui ei tehta väga kindlat otsust, et hoian oma valiku vabana, siis juhuslik tegutsemine suhetes alati piirab valikuvabadust. Miks? Kas ikka on nii? Korteri üürimine üheskoos on soodsam ning tehakse juhuslik valik koos elada. Kassipoeg tundub nunnum kui kuldkala ning ühiselt soetatakse kiisu. Kuidas hiljem sõbralikult lahku kolida? Kuidas jagada kassi hooldusõigus? Nii ollakse valikutega, millest ilma ühise elupinna ja kassita ollakse ammu lahkunud. Ja kes tahaks deitida inimesega, kes elab koos oma elukaaslasega? Kes tahaks deitida inimesega, kes ei taha teha selgeid valikuid?

Ma arvan, et selged otsused on väga suuresti õnne võti. Uurimistöödega on see valdkond väga hästi kaetud. Ma tahan olla koos inimestega, kes elus ette tulevate raskustega tegutsevad normaalselt, mitte ei tee kõva häält, et nad pole "sellega" rahul. Ja selleks teiseks on siis inimene, kes peab oma kaela väänama suunas, mis ohvri meelest on õige. Ja see on emotsionaalne vägivald.

Seega otsustamine vähendab emotsionaalset vägivalda.

Tõeline vabadus on elu ja teisi võtta täpselt sellisena nagu see on ning keskenduda iseenda vastutusalale. Vaid sedasi saan ma tõeliselt vabalt tegutseda. Vaid nii saan luua tõeliselt turvalise õhkkonna. Vaid nii saavad teised lihtsalt olla nagu nad on. Mina olen vaba ja teistel on hea. Teised võivad mind käsutada täiesti vabalt, nad ei pea oma suud sulgema. Ma lihtsalt tegutsen täpselt nii, nagu mu vastutusvõime juhib. Seega teised ei ole süüdi ja mina ei ole ohver.

Ma tean täpselt, kuidas luua lähedust. Vahel ma teen seda. Kui ma otsustan. Ja tegutsen.






Aga noh, elu näitab, et ma ei viitsi ja tihti teen teisi asju. Vahel kirjutan blogisse.

(blogi on kunstiline)