Kõhklemine võtab aega. Õigupoolest võtab ta kõik aja ära. Kõhklused toituvad ajast. See on naljakas, kuna me tundume arvavat, et kõhklemine säästab meid aja raiskamisest. Et kui me näiteks ei võta vastu otsust, et hakata lugema järgmist peatükki Moby Dickist, siis me säilitame oma aega ja energiat millegi parema jaoks. Aga tegelikkuses, vähemalt minu näitel, tähendab see otsustamatus ainult seda, et ma kulutan oma aja kõhklemisele ning järgneva päeva jooksul jään ma ootama seda, kuni minu eest mingi valik ära tehakse.
Loomulikult tuleb siin mängu ka laiskus. Ehk siis tendents säilitada oma energiat, kui midagi just väga pakilist teha pole vaja. Ma väga hindan logelemist, vedelemist, mittemidagitegemist, AGA... samal ajal... ma südamest vihkan kõhklevat, rahutut logelemist. Võiks nagu midagi teha, aga mul on liiga palju vabandusi. Ma TEAN, mida võiks teha, aga teesklen, et ei tea. Mu ülesanne vaatab mulle otse näkku, aga mina lihtsalt pigistan silmad kinni: NOPE, seda ülesannet pole olemas, ja pealegi, ma olen juba ammu tahtnud mingit head filmi vaadata; see oleks ka ju produktiivne, onju... Kusjuures, ma ei räägi siin isegi eksamiteks õppimisest või esseede õigeks ajaks valmis kirjutamisest, vaid rohkem isegi omaenda projektidest ja ettevõtmistest. Endaalgatuslikud plaanid, nii mittejulgustav kui see ka pole, tahavad veel eriti palju tõukejõudu, et kuhugipoole veerema hakata.
Aga üks asi on küll lohutav: ma arvan, et enamus inimesed tõepoolest teavadki väga hästi, mis neil teha vaja on, et oma kõige olulistemate eesmärkide poole liikuda. Me teame seda! Sina ka, kes sa loed, ilmselt tead seda. Ainus asi on see, et tuleb näha vaeva, planeerida, nokitseda, mida iganes... Kõik see võtab aega, energiat; eriti, kui su plaan on ka midagi üldist, ning su ülesande üks osa on selle spetsiifilisemaks muutmine, tallamata raja sissekäimine. See on kõik meeletu ülesanne, aga vähemalt on suund teada. Kõhkluseid tuleb muidugi tee peal ette, aga enamjaolt on nad lihtsalt suitsukate.
Kusjuures, mulle tundub, et meil kõigil oleks meeletu au saata korda midagi üleinimlikku ja erakordset. Loomulikult on aga unistus sellisest suurejoonelisusest palju magusam, kui see töö mägi, millest ennast läbi puurida. Naljakas, jah... Töö aspekt igast suurest unistusest tundub enamasti varju jääma. See on iga saavutatud unistuse tumeaine.
Kui see jutt kuidagi kokku võtta, siis ilmselt sõnadega: vähem kõhklemist, rohkem tegutsemist. Vana hea ja lollikindel klišee. Sest, mis see töö ikka muud ongi, kui üks tegutsemine asja kallal, mis ideaalis veel ka huvi pakub.
Loomulikult tuleb siin mängu ka laiskus. Ehk siis tendents säilitada oma energiat, kui midagi just väga pakilist teha pole vaja. Ma väga hindan logelemist, vedelemist, mittemidagitegemist, AGA... samal ajal... ma südamest vihkan kõhklevat, rahutut logelemist. Võiks nagu midagi teha, aga mul on liiga palju vabandusi. Ma TEAN, mida võiks teha, aga teesklen, et ei tea. Mu ülesanne vaatab mulle otse näkku, aga mina lihtsalt pigistan silmad kinni: NOPE, seda ülesannet pole olemas, ja pealegi, ma olen juba ammu tahtnud mingit head filmi vaadata; see oleks ka ju produktiivne, onju... Kusjuures, ma ei räägi siin isegi eksamiteks õppimisest või esseede õigeks ajaks valmis kirjutamisest, vaid rohkem isegi omaenda projektidest ja ettevõtmistest. Endaalgatuslikud plaanid, nii mittejulgustav kui see ka pole, tahavad veel eriti palju tõukejõudu, et kuhugipoole veerema hakata.
Aga üks asi on küll lohutav: ma arvan, et enamus inimesed tõepoolest teavadki väga hästi, mis neil teha vaja on, et oma kõige olulistemate eesmärkide poole liikuda. Me teame seda! Sina ka, kes sa loed, ilmselt tead seda. Ainus asi on see, et tuleb näha vaeva, planeerida, nokitseda, mida iganes... Kõik see võtab aega, energiat; eriti, kui su plaan on ka midagi üldist, ning su ülesande üks osa on selle spetsiifilisemaks muutmine, tallamata raja sissekäimine. See on kõik meeletu ülesanne, aga vähemalt on suund teada. Kõhkluseid tuleb muidugi tee peal ette, aga enamjaolt on nad lihtsalt suitsukate.
Kusjuures, mulle tundub, et meil kõigil oleks meeletu au saata korda midagi üleinimlikku ja erakordset. Loomulikult on aga unistus sellisest suurejoonelisusest palju magusam, kui see töö mägi, millest ennast läbi puurida. Naljakas, jah... Töö aspekt igast suurest unistusest tundub enamasti varju jääma. See on iga saavutatud unistuse tumeaine.
Kui see jutt kuidagi kokku võtta, siis ilmselt sõnadega: vähem kõhklemist, rohkem tegutsemist. Vana hea ja lollikindel klišee. Sest, mis see töö ikka muud ongi, kui üks tegutsemine asja kallal, mis ideaalis veel ka huvi pakub.
Otsusta! Otsusta, ära libise. Otsusta, ära kõhkle. Decide, don't slide! Deciding vs Sliding. http://slidingvsdeciding.blogspot.com.ee/
ReplyDeleteElu on piiride seadmine ENDALE. Enesekehtestamine on otsutamine, millest SINA ISE tahad osa saada ja vastav tegutsemine. Mitte ootamine, et teised peaksid midagi tegema, et Sina saaksid õnnelik olla!
Muidu pead oma tagumiku upakile ajama, et teised saaksid su elu juhtida. Ja kui sulle ei meeldi, siis aja end sirgu ja kõnni sinna, kus su käed saavad midagi asjalikku korda saata.
Väga hea, Mart! Mulle meeldis.