Ega ma neid asju eriti ei tea, aga väidetavalt ei taheta abielluda. Samas, suheldakse teiste inimestega. Ja suheldakse lemmik-inimesega. Ja kuna temaga ei abielluta, saab alati öelda: "ma lihtsalt seisan siin". :) "seisan siin nagu tukunui, ja tunnen end ohvrina, seepärast ma lõugangi" :) :P
Muidugi panen siia ka välise viite Scott Stanley blogist http://slidingvsdeciding.blogspot.com.ee/2016/02/giving-up-options-before-making-choice.html
Stanley väidab, et mitte-otsustamine võib tunduda turvaline.
Kui ma ei tee otsust, ei pea ma millegi pärast vastutama. Aga niimoodi loobume juhtimisest. Ja tunneme end ohvrina. Ent ohvrina tundmine on üks hullemaid asju üldse siin elus.
Seega mitte-abiellumine on enda tegemine ohvriks ning see võrdub rahulolematus.
Teine asi veel: kui otsust ei tehta, aga ikkagi suheldakse, siis suhted arenevad nii ehk naa ning see PIIRAB valikuvabadust. Kui ei tehta väga kindlat otsust, et hoian oma valiku vabana, siis juhuslik tegutsemine suhetes alati piirab valikuvabadust. Miks? Kas ikka on nii? Korteri üürimine üheskoos on soodsam ning tehakse juhuslik valik koos elada. Kassipoeg tundub nunnum kui kuldkala ning ühiselt soetatakse kiisu. Kuidas hiljem sõbralikult lahku kolida? Kuidas jagada kassi hooldusõigus? Nii ollakse valikutega, millest ilma ühise elupinna ja kassita ollakse ammu lahkunud. Ja kes tahaks deitida inimesega, kes elab koos oma elukaaslasega? Kes tahaks deitida inimesega, kes ei taha teha selgeid valikuid?
Ma arvan, et selged otsused on väga suuresti õnne võti. Uurimistöödega on see valdkond väga hästi kaetud. Ma tahan olla koos inimestega, kes elus ette tulevate raskustega tegutsevad normaalselt, mitte ei tee kõva häält, et nad pole "sellega" rahul. Ja selleks teiseks on siis inimene, kes peab oma kaela väänama suunas, mis ohvri meelest on õige. Ja see on emotsionaalne vägivald.
Seega otsustamine vähendab emotsionaalset vägivalda.
Tõeline vabadus on elu ja teisi võtta täpselt sellisena nagu see on ning keskenduda iseenda vastutusalale. Vaid sedasi saan ma tõeliselt vabalt tegutseda. Vaid nii saan luua tõeliselt turvalise õhkkonna. Vaid nii saavad teised lihtsalt olla nagu nad on. Mina olen vaba ja teistel on hea. Teised võivad mind käsutada täiesti vabalt, nad ei pea oma suud sulgema. Ma lihtsalt tegutsen täpselt nii, nagu mu vastutusvõime juhib. Seega teised ei ole süüdi ja mina ei ole ohver.
Ma tean täpselt, kuidas luua lähedust. Vahel ma teen seda. Kui ma otsustan. Ja tegutsen.
Aga noh, elu näitab, et ma ei viitsi ja tihti teen teisi asju. Vahel kirjutan blogisse.
(blogi on kunstiline)
No comments:
Post a Comment