me sureme

Right here right now  right here right now

Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.

Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now

Elu pikkus läheneb nullile. Iga hetk surm. Iga hetk sünd. Surm. Sünd. Surm. Sünd. SURM. SÜND.

Meie asi on seda välja kannatada. Mõtetel ei ole põhja. Täpselt nagu ka Nietzsche üritas illustreerida. Emotsionaalselt on seda raske välja kannatada.
Peamine on vaid füüsiline keha kuhugi turvalisse kohta sättida.

See on budistlik kognitiivne mudel, et sureme iga hetk ära - ja nii ongi. Ei ole mõtet sellest kinni hoida. Kõik eelmise elu mõtted on surnud.  Ainult mälus seisavad hauakivid kogu oma täiuses. Isiklikke hauakive nimetatakse karma.

EDIT. Kuna silmad on nii Tiinal kui ka Mardil (veel) kinni, siis nad ei ole virgunud. Ei ole ärganud. Ent kes vaatleb hoolikalt viimast pilti, võib täheldada, et Tiina parem silm natuke juba piilub talumatu valgustatud selguse suunas.

Kuna jalad on endiselt asfaldil, võivad mõned juhtida sellele tähelepanu, et hei, mis te lõugate. Paanikaks pole põhjust.
(Sa lihtsalt surid.)

.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.