Mõtelda on piin

Meditatsioon on sügav mõtlemine. Ja sellega on seotud tähelepanu suunamine. Tähelepanu suunamine neutraalsele objektile on üksnes pisike osa meditatsioonidistsipliinist. Eesmärk on ju ebakvaliteetsete mõttekatkete lõpetamine ning selle asemel teha midagi asjalikku.

1. Tähelepanu suunamine hingamisele (või mõnele muule emotsionsaalselt neutraalse värvinguga objektile). Eesmärk on tegevuse katkestamine ja uue emotsiooni tekitamine. See "uus" on siis neutraalsem. Kui enne muretsesid või rumineerisid - puhas kannatus. Lõpetad selle ja mõnda aega teed midagi muud. Nii ei ole keha enam ängi täis ja saad teha midagi veelgi asjalikumat. Hingamisele keskendumine ei ole kuigi asjalik - olgem ausad enda vastu.

2. Küsimine endalt, mis on õnn? Kas tahan olla õnnelik. Vastused tulevad selles meditatsioonis. Selle pead sa ise välja mõtlema, ise tunnetama.
Tõsilugu on see, et kui meel pole eelnevalt neutraliseeritud, siis rekreatsioonilise viha tsüklis inimene võib märatsedes teha otsuse "muidugi tahan ma tunda, et teised on kõik süüdi". Ta kannatab, on depressiivne. Ent ta ei tee otsust, et ta lõpetab selle meeleseisundi ära vägivallatult, teadliku otsusena.

Võin kohe ära öelda, et kõige loogilisem on valida õnnelik olemine. Sest meie enda surma meist keegi vältida ei saa. See tuleb. Surivoodil ei ütle keegi: "ma igatsen seda, et oleksin olnud rohkem vihane. Ja mõelnud veelgi rohkem, kuidas kõik teised on mulle peeru vahele keeranud" (vabandan Tallinna inimeste ees, see väljend on Tartu inimeste käibefraasiks saanud. Ma ise praegu Tallinnas ja näen selle väljendi profaansust küll. Tähendus on iseenese agentsusest loobumine/või teise agentsuse vägivaldne möödapääsmatu äravõtmine)

Seda otsust ei saa keegi sinu eest ära teha!
Sa pead endalt ise küsimusi küsima. Ja siis vastuseid analüüsima. Ja mõttekäike edasi abistama.

3. Tänulikkuse meditatsioon. Ka see on rabavalt loogiline, kui sellele mõelda. Mida saame kirstu kaasa võtta? Mitte midagi. Mõtle sellele! Kõik, mis meil on praegu, on kingitus. See ei ole iseenesest mõistetav. Meditatsiooni käigus süveneme sügavalt, kas see tõesti on nii. Ja mis mul siis on? Märkame kõike, mis meil on. Ja mida võime kaotada haigusega, vananedes. Ja kindel on see, et me kaotame. Vääramatult. Ja kohe kindlasti. Sest see on nii lihtsalt.
Üks mu lemmikuid blogijaid, kes omal ajal tegi lääne inimesele budistliku õpetuse ülima lihtsustuse... ja sellega võimaldas tohutul hulgal kannatusi vähendada juba... tema enam ei kirjuta blogi, kuna ta sõrmed ei liigu enam reuma tõttu. Ta on päris vana naine juba ka.
Nii et mõelgem väga sügavalt sellele, mis meil on. Ja veelkord - meditasioon on distsipliin! see on raske. On väga raske näha kõike ja kõike ja kõike, mida me saame kasutada - ja mille tõesti-tõesti surres kaotame. Kui tunneme seda kõike kehas, saavutame rahulolematuse lakkamise.

Kui mediteerime viha - siis - ise oled kogenud, mis siis.... valikutes on küsimus.

Ja olengi ilusti tutvustanud lugejale, et tõesti on budismis kogu teema vaba valiku ümber. Ideaal on vaba valik. Vabaduse suurendamine. Ja seda vabadust suurendatakse raske tööga, raske distsipliiniga.

Ja kõike selleks, et saada välja loomade maailmast. Kus kõik on piin, kui tung tuleb peale ja ei ole võimalik silmapilkselt seda rahuldada. Näiteks. Või välja teistlaadi piinade maailmadest. Kus me pole vabad valima ja vabad olema rahul.

"Elu teeb omad korrektiivid." Ka see on tarbeväljend. Pole ka ebaviisakas. Ja mu meelest palju ilusam emakeelne väljend kui näituseks mõistatuslik "karma seadused kehtivad".

4. meditatsioon teemal "püsitus". Mõtlemine teemal: "kõik siin elus on muutumises"
Mulle see väljend ei meeldi, ent budistlikus eestikeelses kirjanduses on see hetkel kehtiv ametlik termin.

Meditatsioon on sellest, et kõik, mida ma näen, on muutuv. Ma ei saa öelda, et miski kaob. Puidu sööb tõuk ning saab tema keha koostiseks. Söön kana ja kana saab mu lihasteks. Näen enda korras tuba ja keskendun adumiseks, et seegi on kaduv. Mulle meeldib Kadrioru pargist vaadata gigantset tondilossi. Ma näen selle sees toimunud inimelu luksusi. Ja nüüd näen, kuidas see millimeeterhaaval allapoole vajub. Just see, et see maja on nii maksimaalsetes mõõtmetes.  Minu lemmiksokkidesse tuli auk. Panen selle pesurestile ja vahin ainiti meditatsioonis 15 minutit.

Beebi sünnib ning tema keha hakkab koosnema süsinikust, mis tuleb ilmselgelt õhust. Kui inimene kaotab kaalu, saan välja arvestada, kuivõrd ta panustab kliimasoojenemisse. Sest rasv põleb ja süsinik "kaob" õhu koostisosaks. Sõna ilmselge on siin kasutatud ilmselge kunstilise väljendina - asjad on ilmselged peale põhjalikku ja korduvat meditatsiooni- unustamisvõimaluseTA selged.



Nagu näete, on need mõttekäigud keerukad ja meditatsiooni käigus on oluline faktid integeerida igapäevasesse tajusse.

Muide, väga vähesed iniemesed teavad kohe vastata, mis saab puudest peale põlemist. Kuhu puu läheb? Ilmselgelt õhku. Ja puud tulevad õhust. Nagu ka beebid. Mis sellest, et süsinikühendite keemia oli juba põhikoolis aastatega kaetud ning kliimasoojenemise loogika peaks olema igapäevases agendas meedia tõttu. Aga meedia mõju on laastav - no juba nobelist Bob Dylan viitas sellele nähtusele where the pellets of poison are flooding their waters, rääkimata siis süviti analüüsist ja kvaliteetaharidusest, mida tegid Hans Rosling ja teevad teised tänini. Kus on õigustus enesesüülisele alaealisusele? Kes on süüdi, et ajakirjanikud on rumalad? Koos sinuga. Hei! Olgem targemad! Olgem budad! Seepärast on vaja neid raskeid, piinavaid mõtlemispraktikaid. Keegi ei tee neid sinu eest!

Kui kurb!

ja veel - kas saad oma kirstu kaasa võtta oma boyfriendi? Ja sõbra? jah, kui see lõpuni mõelda, mismoodi see välja näeks. Näiteks on mul kokkulepe ühe isikuga, et kui tema sureb, küsin ta emalt või naiselt tema tuhast osa endale. See võib olla raske, tema emale seletada - eriti kui mina ei maksa matuste eest. Et vot, palun, produkt siis mulle, jajah. Ja kui mina suren, siis "keegi" pistab tema tuha mulle kirstu kaasa. Riputab mu surnukeha sellega üle. Kõik see nõuab korraldamist. Ja mis olulisem - väga raske on mul siiani leida isikuid, kelle närvikava ja elusiht on niivõrd stabiilne, et nad need toimingud ka vääramatult ära sooritavad. neil on oma eluga muudki peale hakata - ütlevad nad - kui minu jaburate kapriisidega kaasa minna.
Aga kui mina enne suren? Oeh - hea küll - siis ma teda endale kirstu kaasa ei soovi. Las elab pealegi veel. Miks ei?! Pealegi on peale surma minuga kõik. Mul on vaid üks elu. Peale mu surma hingate mind sisse ning olendid kasutavad süsinikku enda keha tootmiseks. Kui ei, põhjustan kliimasoojenemist. Ja minust saab tormituul. Cool!

Kui kurb!

Nagu näete, on need mõtlemisprotokollid rasked. Rõhutan veel - see on distsipliin. Ja see peab viima veendumuseni. Nägemiseni, milline elu on. Näha, mis on elu. Ja siis - siis oleme vabad. Elama.

Siis oleme vabad, et olla stabiilsed. Ja tunnetada elu tõeliselt.

Ja hei! Ma olen naine. Minu tütarlapselik ilu on kaduv. Kas tõesti tahan raisata oma aega selleks, et näha välja pandav ka 20 aasta pärast? 40 aasta pärast?  Pean väga sügavas meditatsioonis selle üle järele mõtlema veel ja veel ja veel - et mu elulisi otsustusi ei juhiks sõgedus.



Muidugi pean avaldama nüüd ühe sügavama õpetuse. Nimelt on suhted üksnes spirituaalsuses. Kontakt on selles. Ja maakeeli - kõige erutavam on tarkust näha. Ja kogeda. (Või on see iseenda rumaluse kogemine, nähes "väljas" tarkust, mida pole veel endasse haaratud?) Nii mõnigi noor mees vaatab porno asemel youtubest ja õppeplatvormidelt naisi, kuidas nad elementaarosakeste füüsikat seletavad, millest vaataja veel aru ei saa.... Kas tõesti? Kas tõesti? Veel üks teema meditatsiooniks.

Kui kurb! Korpusesse investeerimine - puhas kannatus. Kui kurb!

Praegu ma olen ilus. Ja mediteerin teemal, et surres ma kindlasti selline välja ei näe. Hurraa! Olevik on fantastiline!
Nii, selfi kah. Veenduge ise.

Rõhutan tõdemust, et budistlikus meditatsioonis tuleb ISE asjades veenduda. Kui sa pole veendunud, siis sa ei ole seda ära teinud. Siis sul ei tulnud välja. Ja pead uuesti proovima.

Arusaadavalt, kui su vaimuannid sünnipäraselt on väga kõrged ja oled koolis matat treeninud kõvasti, on see sinu jaoks lihtne. Tore! Siis on aeg edasi minna tööharjumuse pinnalt. Ja teha raskemaid praktikaid.
Geenid ja keskkond ja selle tulem, mida rada oled suutnud juba kulgeda, selle mõttekonstruktsiooni nimetus on karma. Kui olevikus läbid raske mõtteprotokolli kuni lõpuni, lood endale head karmat. See praktika mõjutab, kuivõrd rumalaid otsustusi sa tulevikus teed. Valikus on rumalad ja väga rumalad. Mõelgem sellele! Meil on väga hea põhjus, miks praktiseerida NÜÜD ja saada arukaks. Ehk budaks.

Tunned, et sa oled alaväärne? Sellega kõrgemaid õpetusi praktiseerida ei saa. Pead tänulikkuse meditatsiooni lõpuni sooritama!

Sest kirst tuleb! Ja võib-olla eriti kiirelt, kui püüan laagna teed ületada joostes, et saaks ainult kiiremini kadrioru parki mediteerima. Sest Pae park mulle ei kõlba. Ma pole rahul.

Dukkha - seda tõlgitakse kui "kannatus", ent õigem tõlge on ilmesesti "rahulolematus".  Meditatsioonis, kui küsid endalt, mis on õnn (minu viidatud meditatsioonis nr 2)... peaksid jõudma järeldusele: "õnn on olla rahul". Kui ma pole rahul, siis see ei ole õnn. Kui veendud selles, võid luua otsustavalt sisse distsipliini, milles praktiseerid tänulikkust. Kui sa selle järelduseni ei jõua, siis soovitan veel praktiseerida mõtlemist. Kuniks jõuad....

Sa pead seda ise tegema. Keegi sulle midagi ette öelda ei saa. Ma ei saa ka öelda, et "sa saad sellega hakkama". Kõik budistid teavad, et paljud ei saa sellega hakkama. Kui su ema oli alkohoolik raseduse ajal, siis sul pole lootustki. Kui selles seaduspäras veenduda, saab see loomulikuks otsustuseks, kas juua või mitte juua. Selles pole enam küsimust. Lõpuks.

Sinu ema ei joonud raseduse ajal? Oled sa tänulik? Kui sa ei praktiseeri tänulikkust, pole ka sul lootust. Aga sul on võimalus, mis suundub koos tassünniahela sinu isikliku kirstu suunas. See ei saa iial elu endale. Nii see on ja mitte teisiti. Sa ise kasutas oma võimalusi ja sa ise jätad need võimalused kasutamata. Sa ise panustada enda haridusse, treeningusse. Teed karmat, kui nii saab seda sõna kasutada. (?) Minust sõltub, kas uurin ja õpin edasi mõisteid või on mu tekst sõnade segapuder. ikka veel.


Aga hea küll. Panen sellele postitusele punkti.

Ma tahan öelda seda, et ülemist otsa ei ole. Alati saab paremini saada targemaks ja olla arukam. Ja kui seda ei tee, tiks-tiks-  surm läheneb nii ehk naa. Siis on see nii ja mitte teisiti. Mõni otsustab korduvalt praktiseerida.





EDIT Pean juba reklaamiks ütlema, et abistan korraldada retriiti, mida juhendab Bill Karelis ise. Eestis. 13.-21. oktoober 2018. Kirjuta mulle, mis muud - ehk tule ka! Seal on distsipliin.See on nii. Ja see ei ole ei halb, ei hea - olemuslikult. See on. Lihtsalt. Ent sina isiklikult võid distsipliini pühaks pidada, sest see on sinu vaba valik, valik suunduda vabasse valikusse.

EDIT 2. Mitu kuud hiljem, too maja langeski põrmu sel määral, et ületas mingi läve loomulikus protsessis. Niiet sellest kirjutati isegi ajalehes.