Originaalsete eluteooriate rohkus on vähese lugemuse tunnus

Ühe legendaarse akadeemiku, Patrül rinpotše õpilane (Tšöki Dragpa, kes suri 1908. a) kommenteeris üht eluteooriat-eluseadust järgnevalt:

(see 37 punktist koosnev eluteooria ise pärineb 14. sajandist)
(see on raamatust Illuminating thirty-three practices of the bodhisattva, Chokyi Dragpa. Selle teose ingliskeelese tõlke ostis mulle hiljuti Margus minu nõudmisel meie, blogijate, emotsionaalse arengu eesmärke silmas pidades :) )

Ma lihtsalt jätan siia eluseaduste juhendi 20. punkti ja viidetega rikastatud põhjenduse temalt:

20.

Kui ma ei taltsuta vaenlast, mis on mu enda viha,

väliste vaenlaste murdmine ainult suurendab seda.

Niisiis, see on bodhisattvate harjutustee taltsutada iseenda olemist

armastuse ja kaastunde armeega.

Kõigist vaenlastest kõige raskem on ohjeldada negatiivseid emotsioone, mille näiteks on me meelevoolus pesitsev viha. Kui me suudame neid ohjeldada, siis samamoodi nagu suits kaob iseenesest peale tule kustutamist, hajuvad automaatselt ka välised vaenlased ja deemonid. Ent juhul kui me negatiivseid emotsioone ei murra, siis ükskõik kui paljusid väliseid tavalisi ebameeldivusi valmistavaid vaenlasi me ka ei allutaks, on asjade loomuseks see, et need ei kahane, vaid hoopiski kasvavad.

Niisiis! Kellegi olemises olevate negatiivsete emotsioonide ohjeldamine vastumürkidega nagu suur armee armastusest, soovist, et kõik vaenlased ja sõbrad oleks varustatud õnnega, ja kaastundest, soovist, et nad oleks kõigist hädadest priid; ohjeldamine sellega, mis juurib nad välja ja murrab need, on harjutustee, millele on kõik bodhisattvad eemaletõukamise objekti endaga kaasa võtnud.

"Bodhisattva teekonnast":

Sõnakuulmatuid tajuolendeid on taevalaotusena lõputult - neist kõigist ei saa iial üle.

Ent siiski, kui vaid see vihane meel murtaks, ja seeläbi iga vaenlane saaks hävitatuks.

Samuti:

Kus ometi leiduks sellises koguses pastlanahka, et laotada see üle kogu maa!?

Ent ometi, lihtsalt mässides su jalgade ümber natuke nahka, on justkui terve maa kaetud.

Vastavalt sellele: kui me iseenda olemises ei ohjelda vaenlasi, me võime väliseid vaenlaseid ohjaldada, ent neil ei tule lõppu. See õpetab edasi nii:

            Lihtsalt vaid ainult selle meele kinnisidumisega saavad kinni seotuks ka kõik need asjad.
            Kui vaid ohjeldad üksnes seda meelt, on ohjeldatud ka kõik need asjad.

Seega, kui ohjeldame iseenda meelevoolu, on see samane kõigi vaenlaste ohjeldamisega.

            Tsitaat "Sajast värsist":

Ehkki kahjulik on ära veristatud, ei ole vaenlasega kõik.
Kui enda viha on tapetud, on sellega hukatud kõik vaenlased.

            Seda selgitab vastavalt ka "Aare hinnalistest hästiöeldud väidetest".

            Meele ohjeldamiseks on palju meetodeid, ehkki siin on õpetatud armastuse ja kaastunde arendamist. Need kaks, armastus ja kaastunne, on Suure Sõiduki kiirtee ja valgustumismeele juur.

            "Suutrate dekoor" kinnitab:

            Selle juureks öeldakse olevat kaastunne.

Ja:
            Armastus on kaastundele varreks.

Väljavõte "Hinnaline vanik keskteest":

See Suur Sõiduk, mis selgitab, et igale käitumisele peab eelnema kaastunne.

Ja et see peab olema mässitud plekitusse tarkusesse - milline terve mõistus ütleks, et see on paha?!

            "Sisenemine keskteele" väidab:

Armastus on võidukate täiuslik saak;
Tõepoolest, seda peetakse seemneks, rikastvaks veeks;
küpsemiseks, jäädes naudinguna kauaks.
Niisiis - ma pean esmalt kiitma kaastunnet.

Veelgi enam, Isand Atiša selgitas:

"Kui sisemine meel on ohjeldatud, väline vaenlane ei saa kahju teha."

Ta jätkas:
"Kui sul on armastuses ja kaastundes puudujääk, siis sa ei ole bodhisattva."

Ja:
"Tiibetlased võivad teada mõningeid bodhisattvaid, kel pole aimu, kuidas treenida end armastuses ja kaastundes. Mis nad siis küll peaks tegema? Nad peavad treeningut alustama algusest."

 Dromtonpa ütles samuti:

 Kui keegi mitte kunagi ei lahku armastusest, kaastundest ja valgustusmeelest, siis oleks sündimine madalamates ilmades võimatu. Niisiis, seda teatakse kui koheselt mitte-naasjaks saamist.

 Potowa teatas häälekalt:

Kuna me ei saa valgustunuks nii, et saame vaenlasest aru ja kontseptualiseerime lähedal-ja-kaugel mõõtmetega skaalal, me peame endas tõstma diskrimineerimismõõtmeta armastust kõigi tajuolendite suunas, mis on ruumimõõtmetega sama suur.

Kharagpa selgitas järnevat:

Jäta kogu vaen ja pahasoovlikkus
kõigi kolme ilma tajuolendite vastu
kes su minevikus olid su vanemad
ja seega mediteeri armastust.

Kui Tšen.ngawa selgitas palju põhjuseid, miks armastus on nii tähtis, Langri Tagpa tegi talle kummarduse ja ütles: "Tänasest päevast peale ma ainult harjutangi armastust". Tšen-ngawa võttis mütsi maha ja tõstis käed pea kohale üles, öeldes: "See on erakordelt imeline!"

Kord kolm venda, Pukhungwa, Tšen.ngawa ja Potowa koos õpilase Khamlungpaga läksid kohtuma Dromtonpaga. Potova ja teised pärisid Dromtonpa käekäigu järele, ja lõpuks küsis Drom: "Ja Khamlungpa, mida on Khamlungpa teinud?" Nad vastasid: "Ta istus jõe kaldal, olles katnud oma pea, ja ainult nuttis." Drom võttis mütsi maha, lõi käsi kokku ja peale paari pisara poetamist teatas häälekalt: "Kui erakordselt imeline!" Kiites Khamlungpa meditatsiooni kaastundes, ta ütles: "Kui me vaid saaks tõsta sellist ehedat armastust, siis me saaks otseselt vahendada enda ja teiste õnne ja häda ja ilma mingi mureta enda elu ja keha pärast, me oleks võimelised saavutama teiste kasu."

Veelgi enam, bodhisattvalt endalt:

Sa peaks loobuma vaenlase suunas vaenulikult meelestatud meelest. Kui sa ei murra oma viha, su välised vaelased ei kao su allutamispüüetest. Kui sa ohjeldad enda meelt, siis ei ole tarvis vaenlasi allutada.

Ja veel:

Kui meil napib kava vabastada olendid, taevalaotusega võrdsed,
täiuslikku valgustust ei tule.
Niisiis, me peaks arendama armastust ja suurt kaastunnet.

Ta õpetas seda. Ja harjutas täpselt seda.

Keegi targem vend kunagi ütles, et kui ei tea, mida edasi peab tegema, siis lihtsalt anna gaasi ja küll siis selgeks saab. Kui edasine rada on hägune, siis tuleb tuimalt läbi joosta... Nojah, ega see analoog võib-olla ideaalne ei ole, aga tundub siiski, et tõetera seal peidus igatahes on. Vähemalt selle aparaadi puhul, mis meil õlgade otsas istub. Inimene ikka on selline loom, et kui asjad ohtlikuks hakkavad kiskuma, siis tuleb talle järsult elutahe sisse ja hakkab aga mõtlema ikka ette ja taha, et kuidas kõige paremini selle olukorraga toime tulla. Ja siis järsult tulebki mängu see tarkusetera, et necessity is the mother of invention või kuidas ta eestikeeles olekski, ja ennäe -- nurka surutult on inimene leidnud endale elu eesmärgi selles mistahes ülesandes, mida ta parajasti tegema pidi. Kõige lõbusam on ehk see, et ega väga harva oleks sellisel juhul tegu millegi tõeliselt eluohtlikuga -- aga kiirus kui selline, see kuradi etendatud pakilisus -- mõjub ta ajudele, kui asja õigesti esitleda, tõepoolest elu ja surma küsimusena. Ja siis aga vaatad kuidas vennad siblivad nii et tolm taga; ehitavad omale rööpaid ette samal ajal kui vedur täies hoos 45-kraadise nurga all päikese poole sõidab. Imeloom see inime. Tuleks vahel õppustki võtta.

See siin on klaaskuul. See on töödeldud räni – läbipaistev, sile, valmistahutuse sümbol. Töö tulemus.

Ma tahangi rääkida tööst, sest selle sõna ümber on palju kõrvaltähendusi ja palju komplekse. Ma tahan rääkida tööst, sest ma tahan olla selle asjaga sina peal, tahan teha ja tahan oma tähelepanu ja energiat suunata sellesse. Ma tahan. Tahan end rakendada eesmärgi külge ja pühendada rahus oma tähelepanu ja energia selle poole liikumisse. Raskus on selle juures seotud tähelepanuga – fookuse saavutamisega. Miks ma hädaldan? Mind vaevab ebaselgus, laialivalgumus. Ja ma saan, mul on täielik õigus, süüdistada selles ümberkaudset maailma, ümberkaudset süsteemi, mis näib minult nõudvat, et ma pööraks oma tähelepanu tuhandele erinevale asjale, mille seast valiku tegemine langeb ainuüksi minu enda peale. Ja valik tuleb teha, ühel või teisel kujul, kui tahta saavutada fookust. Selle tegemine tundub olevat väga sageli vettehüppe sooritamine tundmatus kohas. Ja selle ebaselguse lahendamine on, öeldagu väljastpoolt ükskõik mida, alati ainult võimalik sisemise suuna paikapanemise kaudu.

Kuigi tööst ja tegutsemisest räägitakse maailmas tohutult palju – kohustused, vastutused, tööeetika, distsipliin, harjumuste juurutamine – ei saa need kunagi puutuma sisemist kompassi, mille poole peaks tegelikult pöörduma, et tegelikult teada ja tegelikult tahta ja tegelikult ennast kokku võtta. Jutud jäävad alati väliseks, sõnaliseks, võõraks. Töö ise – tegelik, ma ütleks, tõeline, töö – on midagi radikaalset isiklikku. Alati täielikult enda vastutada. Ning siin, mulle tundub, kerkib esile meeltesegadus.

Sest töö, paratamatult, seostub alati ka just kõigega, mis on väline. Sinu tööd tahetakse saada, seda tahetakse erinevate eesmärkide külge rakendada. Ja sellest sotsiaalsest faktorist sõltub ka sinu koht ühiskonnas. See ei ole mingi kriitika ühiskonna vastu. See on lihtsalt tõsiasi. Tööl ei ole mingit sisu ilma teisteta. Töö peab olema kasulik.

Seda kasulikkust võib enda jaoks konstrueerida erineval moel. Muuta igasugune töö oma maailmapildis mingil moel eesmärki täitvaks. Isegi, kui see on kunst, mille disain on põhimõtte poolest sisutühi – ka see on kuidagimoodi konstrueeritud vajalikuks. Ka see täidab mingit sotsiaalset eesmärki selle looja peas. Isegi kui selle ettenähtud publikuks on ainult jumal või loodus ise. Ka nemad on osad sootsiumist – selle pikendused. Ja sisutühjus – tühjus kui selline – esindab omaette sisu, omaette eesmärki, omaette vajalikkust.

Seega, tuleb lahendada enda jaoks see näiline konflikt iseenda ja ülejäänud ühiskonna vaheliste töö eesmärkide vahel. Et see töö teeks midagi; et ta haakuks maailmaga.

See klaaskuul olgu siis tähiseks. Ma seostan oma töö kõigega, mis mu ümber on – see peegeldab seda ja on sellega dialoogis. Mina isegi olen see sama maailm, mida ma vahepeal, oleme ausad, üsna ebavajalikult, poolitan sisemiseks ja välimiseks. Ma seostan, sidustan, vestlen, pean kirjavahetust – et mitte ainult õigustada oma kohta ühiskonnas (sest milleks eeldada oma kohatust, milleks postuleerida ennast tulnukana?), vaid aretada lõkkele terviklik ring, milles kajastub tarkus ise.