Kuidas hooldada suhted ära

NB järgnevad katkendid võivad olla solvavad ja sisaldada ebatsensuursusi. Kirjanik on viisakas ja vabandab kõigi ees ette (ja panen ette ka taha, kui vaja).


“mul pole hea meel, kui ema mind sõimab. ta muretseb mu pärast. tal on mustmiljon reeglit peas, mida ma lihtsalt pean tegema. kui ma ei tee seda, kuida ta tuju või unenägu tahtis, siis ta võtab endale õiguse olla kirjeldamatult närvis ja sõimata mind. ta on kitsarinnaline, arg, konservatiivne, eelistab pigem vabandada. see on ta lemmiksõna.  kas mainisin silmakirjalikkust? viisaka mulje jätmist teistele, kuid omadel näo täis sõimamist. Kes on olulised, on faking võõrad. Küla on oluline. keegi teine. ülemused on olulised. vanemad inimesed on olulised, keegi kirikupapp on oluline. “

/---/
ainukesed, kes ei ole olulised, on need, kes on “omad”. nende juuresolekul võib endale kõike lubada. omasid võib kästa, kuidas nad peavad käituma võhivõõrastega. neile võib jagada tarkust, kuidas viisakalt ja kenalt käituda tänaval, kus kiimased vanamehed neiule pilke heidavad.  ema hurjutab oma tütrekest olema väärikas ja kasutama ainult sõna “Teie ” või “jah, härra”, kui kõrgemal ametipostil olev isik kutsub ta õlleläbule. väärikus peab olema igas keharakus ka siis, kui too tegelane vägistamist alustab. justnimelt. ära unusta, kellega tegu, tütreke. viisakus.

*nii palju reegleid, mida tuleb täita. rituaale, et vältida suhtlemist. et oleks välistatud küsimus: “kuidas läheb?

/---/

ei, ainult matsiplikad lähevad isiklikuks, ainult maakad lubavad endale võimalust laskuda intiimsustesse. tõeline moraalijünger istub lühikese seelikuga seal nurgas ja vahib sihitult ringi. ta on väärikas, kuid ometi tahab mehele saada. sellest see seelik. keegi peab ta võtma. ta peab täitma reegleid.

/---/

*On ka reeglid, kuidas armastajapaar peab käituma. Ämm valvab, et minia musitab tema poega õigesti. Äiapapa hindab, kas pojake suudab hinnalisele miniale pakkuda väärikat prantsuse suudlust täpset õigel ajal ja õiges kohas. Ka tema vana süda tahab uhkust tunda. Või noh, ta süda tahab saada rahu ja veenduda igal ajahetkel, et tõesti-tõesti, ta pojake pole veel suhteid mokka keeranud, jättes daamile õigel sel sobilikul hetkel mantli selga aitamata. Kes teda naine ikka tahab? Ta ju möku. Tuleb pingutada. Tuleb faking pingutada. Ja tuleb õpetust anda. Mõlemale.

/---/

“Neile tuleb nuudiga sisse peksta see, mis lapsepõlves tegemata jäi. Nüüd nad ju täiskasvanud, oh häda, mokas. Hukas! Väänikud. Pujaanid. Muidusööjad ja hoorad.  Häda. Mina, vanainimene, pean ikka veel stressama, et nad päris hukka ei läheks.Sest mina ju tean. Minule peksti lapsepõlves malakaga mõistus perssest pähe, minu emale ja vanamemmele... nii ka mina pean hoolitsema, et sama hool saab kantud ka mu järeltulijatega. Ma tahan ju ometi lapselapsi näha! Lõpuks! ja minu ajal ei olnudki sellist sõna kui stressama; meie küll siis ei teadnud sellest mitte midagi.”






“Ma pean olema kindel, et nende suhted õnnestuvad.
Ma tahan lapselapsi. On seda siis palju palutud?”

Miks ma õpin

Kunagi Mart siin ka tõstis üles teema: miks Sa käid ülikoolis?! Lubasin Mardile sellele provotseerivale küsimusele jätku, ja nüüd siis ka teen seda. Vahepeal mõtisklesin, kuidas jääda piisavalt kenaks. Jah, ma ei taha sel teemal eriti sõna võtta. Liiga valus ka isiklikult. Ärge võtke mind isiklikult oma personaalruumi tungijana, kui juhtumisi mõtlete nüüd ausalt enda kavatsustele. Solvuda pole vaja.
Eks meil kõigil ole omad inimlikud vajadused,  head põhjendused valmis mõeldud ja salajased põhjused. Mõistan.

Mulle tundub, et paljud need Isendid (igal on ka järjekorranumber) on ülikoolis justkui bioloogilised masinad, lasevad aga ühtlase kiirusega keskkoolis ja lõpetavad akadeemilises seltskonnas. Ainult et, see pole kuigi akadeemiline... ega intelligentne, see seltskond.

Miks sa ülikoolis õpid? Või - miks sa ei ole ülikoolis. On sul sellele hea ja aus vastus võtta?! Justnimelt - aus vastus. Aitäh.

Ma ei taha olla karm. Ma lihtsalt nendin tegelikkust. Paljud on ülikoolis niisama oma laiskusest, selle varjamiseks. Teised on sellepärast, et oma neurootilisusele mingi väljund leida. Hullus. Hirm elu ees, paanika. Mis minust saab, appi. Ja ma PEAN siin olema, siin olen ma kaitstud ja siin on hea. ?! Emme käskis, või muidu ma ei julge koju minna.... Minu vanaema (sõda näinud ja teab mis latselatsele hää), muidu ütleb minust lahti... :( Või - ma tahan, et mu elukaaslane mind enam idioodiks ei pea - ma pean saama kvaliteeditunnistuse - lõpudiplomi. Ma f***g PEAN! Näitama kellelegi koha kätte, olgu see siis ma ise või keegi väljaspool.

Taaskord - ma pole kriitiline. Nii see lihtsalt on paraku. Ma võin nutta, võin naerda. See võib mulle meeldida, võib mitte meeldida. Ülikoolist tuleb ka aru saada - raha on vaja. Asi on rahas. Alati on. Heategevus kaua ei ela, ta sureb ajapikku nälga, parimadki meist. Samamoodi, nagu hord wannabee-tudengeid imeb end ülikooli külge justkui ema tissi otsa, samamoodi vajab ülikool neid "tudengeid". Kedagi, kes täidaks mingi vajaduse (või täidaks read plaanimajanduses).

Ülikool. Parim paik kus olla?! Või on mingi muu põhjus? Ajalooliselt on selline müüt, et ülikooli tulid tohtutu teadmistehimuga inimesed, kelle homöopaatiline tasakaal on muidu tasakaalust väljas, kui teadmisi ei saa. See vajadus ja tung maksis rasket raha, kuid ikkagi tuldi ja rabeleti akadeemiasse välja ja kaevuti teadmistesse. Ehk liiga idealistlik pilt? Tung saada ja olla just siin, Akadeemias, seda mida elul kuskil mujal siin maailma pääl mitte kuskil mujal pakkuda ei ole.

Tänapäeval aga näeme sessi ajal tudengeid mööda Tartu linna maas, purjus, ainult et saaks veel paar minutit oma "kohustustest" põgeneda. Veel veidi, et lükata edasi oma hooratööd - eksamiks õppimist. Veel paar sekundit, et hoida kõrvale raamatutest. Veel mõned korrad käia lunimas professorit, et ta lubaks järeleksami järeleksamile. Veel! Veel üks kõnelus teemal, et hindamine on liiga karm, veel üks rahulolematu meeleavaldus, kui õppimata eksamilt läbi ei saa. Veelkord. Miks mulle ei pakuta tasemel teenindust?

Teadmisjanu mul pole, aga mul on muud eesmärgid. Kes tundis end ära?! Valus, eksole. :) Seda minagi.

Ideaal?! Sa pead olema valmis nälgima tungi pärast, et teada saada sõnade õigekiri. Sul peab olema tung ja kirg, et ka sisuliselt aduda, mis on homöopaatia ja homöostaasi erinevus. Sul pidi olema piinlik minu pärast. Oli või?

sõnastada võimaluste maailm

Me kõik nägime ja lugesime Mardi eelmist postitust. Päris mõtlemapanev, eksole?

Mul on vastulause, mis oleks mõistlik. Pole mõtet külvata ärevust, arvates et Mardil on õigus ja kui Sina teisti käitud, oled sa kohe kuidagi rumalam. Ei!

Ärevus ja äng on põhiseisund, mille ehk Sinagi saavutad, olles "naturaalne" ja "loomulik". Sisemine tarkus ütleb sõnadeta, et hohohooiii, on aeg sattuda paanikasse. Väita, et see on see õige tegu... ja ideaal.... mnjah, valus on!!

Sisetunne vahel eksib. Me võime lugeda ajalehest artiklit "pendlimees eksis". Sisetunne võib uinutada meid õndsa unne ohtlikul ajal, sisetunne võib külvata paanikat, kuigi kõik on hästi.

***

Ma räägin, kuidas on vahel kasulik põhjalikult argumenteerida ja katsetada.  Täna hääletasin Liinaga Tallinnas. Tema väitis valjult "ma ei taha ära vägistatud saada. Tiina, pane omale püksid jalga!"

Mitu hääletajat, püksata, said esimestena peale kui meie. Varsti ta teatas mulle umbes midagi sellist (mälu võib petta, kuna see oli päris ärevakstegev)  "oota, Tiina sul oli õigus. Ma kohe võtan püksid ära, vaatame, kas saame peale. proovime (ja ma vaatasin õudusega, kuidas ta tegi liigutuse, nagu tahaks oma teksapükse jalast saada)

Mina: "Liina, kuule, kas on veel mingeid ALTERNATIIVSEID seletusviise su katsele? Katsetulemustele?"

****

Jah! Nii et kuigi sisetunne on tark, võib keelest leida suurt abi. Sõnasta, kirjuta, leia teisi viise, mõtle loovalt, pane mummukestega kirja, eksi mõttejadade keerdkäikudesse. Vaidle oma sõbraga, seleta oma kassile midagi ära!

Vaata seda võimaluste maailma kaugemalt. Sa vaata seda ja lahusta selles oma ärevus. Ma võin eksida. Mu tunne võib petta, mu sisemus rahuneb, kui vaatlen seda kirjut erinevate võimaluste universumit. Mu turvalisus tuleb sellest, et ma ei tea mitte midagi. Aga mu ees mustvalgelt on tühiste argumentide rida, ma veendun selle olemasolus, ma salvestan need faktidena sügavale mällu. See rahustab. Ma ei tea mitte midagi. Mu sisetunne on kehaline hallutsinatsioon.

*me ei saa teada, mis oli nende hääletajate saatus

Teooriad ja sõnastamine ja värgid...

Vahepeal juhtub, et satume nii hoogu kõige sõnastamisel, seletamisel, asjade üle arutlemisel, vaidlemisel ja igasugustel muudel sõnalistel tegevustel, et tunnetuslik pind kaob jalge alt, kaotame oma suuna ja jooksutame oma juhtmed kokku... jõuame paradoksideni, jäikade sõnastruktuuride tupikutesse, kohtume fantoomprobleemidega ja kujutame ennast oksa tõmbamas või põlema panemas.

Elu ei pea olema raske. Minu arust me saame enamus asjadest juba algselt suurepäraselt aru ja muudame nad sõnastamisega ainult arusaamatuks.

Sa tead seda! Sa teadsid seda juba algusest peale!

süüdistusi tahan ma just sel moel kuulda

Maailma on juba toodetud nii palju teksti, ja miks peaksin lisama sellele hulgale? Täna on mul põhjus. Mul on ettepanek ja hüpotees ja palve suhtemise osas neile, kes loomu poolest on kahtlustavad, paranoilised, aimavad halba kogu aeg.

Selle asemel, et põhjustada tohutu stress kaaslastele (minule!!) ja süüdistada miljonis kuriteos, võib-olla oleks kavalam kuidagi teisiti käituda ja valida peenem taktika? Mis mõtet on teatada: "sa oled see... ja see teine.... , kuna mulle tundub...., ja sa kavatsed kurja...., ja sa ei hooli..., ja sa oled veelkord... ja...." ja sa ja ja ja... (närv kasvab kogu aeg)

Loogika!? Kulla inimesed. Kui ma olen tõesti see, kelleks sa mind nimetad, siis mis kasu on mulle, kuritahtlikule pätile, kaabakale ja litsile, seda öelda? Mis mõtet? Ma eitan kategooriliselt kõike! Mul on oma loogika ja tõendite üle vaatamise süsteem, millest ma järeldusi teen.

Mõelgem nüüd hetkeks! Ma kordan fakti: Ma eitan!

Kas peaksin vastu vaidlema? Kas peaksin vaikima?

Jaa, ma näen, et need kissis silmad jälgivad terasel pilgul iga mu liigutust, iga mu vaikusehetke, iga mu hingetõmmet. Mida ma ei tea, on see, mis kavatsused mul on. Ma ei tea! On sul mõtet neid mulle öelda, kui ma nagunii ei nõustu nendega? Ma olen ju stressis sedasi.

Minu ettepanek paranoiahoogudeks.

1. Lihtsalt mine ligi ja KÜSI. "Kas sa kavatsed mulle halba? Kas sa kavatsed mu vara hävitada? Kas sa kavatsed minu raha ära varastada?"

2. Mina vastan: "ei!"

3. Salvesta see fakt mällu. Ole kindel, et ka mina seda küsimust märkasin. Vaatame üksteisele silma.

4. Jälgi tulevikku. Kui selgub, et ma a)varastasin su paljaks b) lõhkusin tõesti su vara ära c) tegin muudmoodi kurja jne, SIIS ütle avalikult : "SA VALETASID!"

Alles siis räägi teistele, et ma olen X, Y, Z, rõhuasetusega FAKTIDEL, mitte su sisetundel ja kahtlustel.

Mul on teooria, et see teeks mu enesetunde palju kergemaks. Sa jälgid mind küll, kuid siis on mul võimalus oma tegude eest vastutada. Mina sinu TUNNETE eest vastutada ei saa. Kes saakski? Kes?!

Halb näide:

Sa oled hull!

- ei ole!

Kuhu sedasi jõuame? Sinu sõna minu sõna vastu. Nii ongi, lepi sellega. See vaidlus ei vii kuhugi.

PS! Kui keegi seltskonnas avalikult kaotab pea ja laimab ja süüdistab ja kõigil on piinlik, siis on ülipõnev võtta taktika, kus Sa jaatad kõike. Soovitan, väga lõbus. Jah, ma jaatan kõike! Kõike! või "Mina ei eita midagi" Ja küsin: "kas lõugamine on tingimata kohustuslik?"