Vahepeal juhtub, et satume nii hoogu kõige sõnastamisel, seletamisel, asjade üle arutlemisel, vaidlemisel ja igasugustel muudel sõnalistel tegevustel, et tunnetuslik pind kaob jalge alt, kaotame oma suuna ja jooksutame oma juhtmed kokku... jõuame paradoksideni, jäikade sõnastruktuuride tupikutesse, kohtume fantoomprobleemidega ja kujutame ennast oksa tõmbamas või põlema panemas.
Elu ei pea olema raske. Minu arust me saame enamus asjadest juba algselt suurepäraselt aru ja muudame nad sõnastamisega ainult arusaamatuks.
Sa tead seda! Sa teadsid seda juba algusest peale!
Väga hea, Mart!
ReplyDeleteMul on hoopiski nii, et kui ma olen oma juhtmed kokku jooksutanud, kaotanud suuna ning tunnen end põlemas, siis ma
... satun hoogu kõige sõnastamisel ja asjade üle arutlemisega ja vaidlemisega. See on sümptom, et minuga on midagi väga valesti. See pole tagajärg. Blogi pidamine on sümptom. Maapind oli see, mille puudumine toob mind siia. Hea kohtuda.
Mina olen veel endiselt orbiidil. Ei saa asjadest aru ei sõnastamata ega sõnastatud kujul....
ReplyDeleteAga vähemalt on tunda, et tõmbab ikka vaikselt maa poole. Niiet ehk kohtume ikka kunagi :)