Kunagi Mart siin ka tõstis üles teema: miks Sa käid ülikoolis?! Lubasin Mardile sellele provotseerivale küsimusele jätku, ja nüüd siis ka teen seda. Vahepeal mõtisklesin, kuidas jääda piisavalt kenaks. Jah, ma ei taha sel teemal eriti sõna võtta. Liiga valus ka isiklikult. Ärge võtke mind isiklikult oma personaalruumi tungijana, kui juhtumisi mõtlete nüüd ausalt enda kavatsustele. Solvuda pole vaja.
Eks meil kõigil ole omad inimlikud vajadused, head põhjendused valmis mõeldud ja salajased põhjused. Mõistan.
Mulle tundub, et paljud need Isendid (igal on ka järjekorranumber) on ülikoolis justkui bioloogilised masinad, lasevad aga ühtlase kiirusega keskkoolis ja lõpetavad akadeemilises seltskonnas. Ainult et, see pole kuigi akadeemiline... ega intelligentne, see seltskond.
Miks sa ülikoolis õpid? Või - miks sa ei ole ülikoolis. On sul sellele hea ja aus vastus võtta?! Justnimelt - aus vastus. Aitäh.
Ma ei taha olla karm. Ma lihtsalt nendin tegelikkust. Paljud on ülikoolis niisama oma laiskusest, selle varjamiseks. Teised on sellepärast, et oma neurootilisusele mingi väljund leida. Hullus. Hirm elu ees, paanika. Mis minust saab, appi. Ja ma PEAN siin olema, siin olen ma kaitstud ja siin on hea. ?! Emme käskis, või muidu ma ei julge koju minna.... Minu vanaema (sõda näinud ja teab mis latselatsele hää), muidu ütleb minust lahti... :( Või - ma tahan, et mu elukaaslane mind enam idioodiks ei pea - ma pean saama kvaliteeditunnistuse - lõpudiplomi. Ma f***g PEAN! Näitama kellelegi koha kätte, olgu see siis ma ise või keegi väljaspool.
Taaskord - ma pole kriitiline. Nii see lihtsalt on paraku. Ma võin nutta, võin naerda. See võib mulle meeldida, võib mitte meeldida. Ülikoolist tuleb ka aru saada - raha on vaja. Asi on rahas. Alati on. Heategevus kaua ei ela, ta sureb ajapikku nälga, parimadki meist. Samamoodi, nagu hord wannabee-tudengeid imeb end ülikooli külge justkui ema tissi otsa, samamoodi vajab ülikool neid "tudengeid". Kedagi, kes täidaks mingi vajaduse (või täidaks read plaanimajanduses).
Ülikool. Parim paik kus olla?! Või on mingi muu põhjus? Ajalooliselt on selline müüt, et ülikooli tulid tohtutu teadmistehimuga inimesed, kelle homöopaatiline tasakaal on muidu tasakaalust väljas, kui teadmisi ei saa. See vajadus ja tung maksis rasket raha, kuid ikkagi tuldi ja rabeleti akadeemiasse välja ja kaevuti teadmistesse. Ehk liiga idealistlik pilt? Tung saada ja olla just siin, Akadeemias, seda mida elul kuskil mujal siin maailma pääl mitte kuskil mujal pakkuda ei ole.
Tänapäeval aga näeme sessi ajal tudengeid mööda Tartu linna maas, purjus, ainult et saaks veel paar minutit oma "kohustustest" põgeneda. Veel veidi, et lükata edasi oma hooratööd - eksamiks õppimist. Veel paar sekundit, et hoida kõrvale raamatutest. Veel mõned korrad käia lunimas professorit, et ta lubaks järeleksami järeleksamile. Veel! Veel üks kõnelus teemal, et hindamine on liiga karm, veel üks rahulolematu meeleavaldus, kui õppimata eksamilt läbi ei saa. Veelkord. Miks mulle ei pakuta tasemel teenindust?
Teadmisjanu mul pole, aga mul on muud eesmärgid. Kes tundis end ära?! Valus, eksole. :) Seda minagi.
Ideaal?! Sa pead olema valmis nälgima tungi pärast, et teada saada sõnade õigekiri. Sul peab olema tung ja kirg, et ka sisuliselt aduda, mis on homöopaatia ja homöostaasi erinevus. Sul pidi olema piinlik minu pärast. Oli või?
Sa oled väga hästi asja sisu ära tabanud! :) Huvitav, kui palju on praegu tudengeid, keda tõeliselt see asi huvitab, kes lähevadki teadust tegema?...
ReplyDeleteAga ülikool on ju ka koht, kus omandada elukutse. Arsti, juristi, ITika elukutse jne... :)
Tiiu, täiesti nõustun :)
ReplyDeleteTahaks veel täpsustada, et teaduse tegemine ei pruugi olla eesmärk - teamisjanu võib ka oma tarbeks rahuldada. Eriti kuna teaduse tegemine reaalselt on juba nagu liinitöö.
Ei saa aru neist, kes käivad tööl pidevalt, et maksta suhteliselt kobedat õppemaksu, loengutes ei käi ja eksamiks eriti ei õpi, kuid häda sunnil ikka saab mingi hinde kätte. Ühesõnaga - ülikool on neile ebameeldiv kohustus, milles tuleb linnuke kirja saada. Paber? Palju selle paberi väärtus siis on, võib arvestada.
Aastamaks suvakal erialal (valitakse ju suvaline?) 2000 eurot, pluss ajakulu, transport, planeerimine jne... Ebameeldivad emotsioonid, stress, pingutamine... hirm...
Samas tehakse mingit zajooobi kuskil vasaku käega, kuna tuleb olla paidlik. Öösel kannad õlut ette vms.
Selle asemel võiks keskenduda sellele, mida tõesti võiks õppida ja mille vastu on kirg. Pühenduda, omandada oskused.
Pealegi teadmisi saab ka internetist. wiki, raamatukogu, teadusandmebaasid. nimeta vaid.
ühesõnaga - raha, aeg, närvid, raisatud aastad sisuliselt, et saada paber kätte ja alustada sealt, kust teised 3 aastat tagasi - hakata omale meeldivat elu elama ja elementaarseid ametioskusi omandama kuskil.
Ahjaa - on levinud lugu, et ülikooli tullakse tutvusi looma ja ühistegevusi harrastama (nagu penskarite päevaklubi?).
umbes et "Läksin arsti, sest kuhu mujale? Seal on targad mehed, peavad olema. Võtan ühe ära, sest kui suur on tõenäosus, et ma kuskilt mujalt enam vähem targa ja korraliku leian? kust??"
This comment has been removed by the author.
ReplyDeletesamas - Moonika juba postitas ju uudise, et kaltsukasse otsitakse kõrgharidusega müüjat.
ReplyDeleterebimine on kindlasti tihe ;)ju sel paberil on mingi sentimentaalne väärtus, et kuulud klubisse vms... initsiatsiooniriitus on läbitud. oled inimene. oled oma.
ei saa ju olla, et seal postil seistes on hädaline vajadus süvateadmistest semiootikas või tunnetada oma kehas eri filosoofiakoolkondade arengulugu sellel pikal inimkonna eksisteerimise ajateljel
Ülikoolil, nagu ka Religioonil, on palju eri tahke ja selle tõttu tuleb seda vaadata holistlikust seisukohast ja mõista et....
ReplyDeleteAh, who am I kidding?
Ülikooli eesmärk 100 aastat tagasi: koolitada väikest hulka väga teadmishimulisi inimesi, kes tõesti uudishimust tahaks teadust teha ja siis avastatut teistele edasi õpetada.
Ülikooli eesmärk praegu: koolitada 60% iga aastakäigu noortest sellele maale, et nad saaks hakkama abstraktset mõtlemist nõudvate ametitega mingis valdkonnas.
Mind paneb ennastki imestama, kui vähesed on sellest muutusest aru saanud, või seda teadvustada suutnud.
100 aastat tagasi võis loeng olla kuitahes halb - kuna mujalt infot ei saanud, tudengid ikka käisid, ja õppisid, sest neil oli ju uudishimu.
Tänapäeval peaks loengu peaeesmärk olema turgutada tudengites seda vähest, mis neil huvileegist veel alles on, et neil tekiks üldse tahtmine õppida - sest, olgem ausad, kui tahtmine olemas, saavad nad ka wikipediast asja kätte :)
Õppimine on lõppkokkuvõttes aktiivne tegevus. Õpetada ei saa, saab ainult õppimist lihtsamaks teha - kas siis motivatsiooni tõstes, või omandatavat infot lihtsamini tarbitaval kujul esitades.
See on siis vaadates asja õppejõu perspektiivist, kes on osake selles süsteemis ja üritab seda süsteemi arvestades teenida ühiskonda, nii hästi kui ta oskab. Aga seda süsteemi kui sellist kritiseerimata.
Süsteemi kritiseerides: 60% elanikkonnast ei pea kõrgharidust saama. Aga ühiskonna standardid on paigast ära, sest kõrharidust peetakse (vanema generatsiooni seas) endiselt veel millekski oluliseks ja hinnatuks, nagu ta 100 aastat tagasi oli. Majandusinimesed ütleks, et kõrghariduspaberi väärtus on tehislikult kõrge, ning et varsti on meil seega käes järjekordne lõhkev mull...