Inimesel on komme maailmast sotti saamiseks asju erinevatesse kategooriatesse lahterdada. Juba väiksed lapsed õpivad eristama siniseid ja kollaseid asju, naisi ja mehi, ööd ja päeva. Kõik need on üldlevinud kategooriad, mille jaoks on olemas ka konkreetsed sõnad ning millest kõik enam-vähem ühtmoodi aru saavad - ning mis seega moodustavad mingis mõttes aluse üksteisega suhtlemiseks.
Kategooriate tekke kohta on ilmselt palju erinevaid teooriaid (kognitiivset psühholoogiat õppinuna oskan ise vähemalt kolme üldtunnustatut nimetada), kuid mulle neist enim meeldib siiski just see, et inimene otsib mingeid sarnaseid omadusi, ning klasterdab siis sarnased objektid ühe kategooria alla. Seda, muuseas, oskavad statistiliste andmete pealt teha ka arvutid, ning sellega tegelev arvutiteaduse haru "masinõpe" on tänapäeval üks kasulikumaid valdkondi, mida tunda. Aga ma kaldun natuke teemast kõrvale.
Teooria aluseks on see, et kategooriad tekivad lähtuvalt nendest asjadest, millega inimene on elus kokku puutunud, ning mille puhul eristamine on mingil põhjusel oluline. See seletab hästi ka paljude filosoofiliselt kiiresti absurdsusteni viivate kategooriate nagu "head ja halvad inimesed" olemasolu - häid inimesi on vaja halbadest eristada, sest headega tuleb tihedamalt suhelda, ja halbadest pigem eemale hoida. Oluline on aga tähelepanek, et kui värvide või mees/naine olemise osas on kategooriad inimestel väga sarnased, siis "hea inimese" kategooria võib erinevatel inimestel olla väga erinev.
Olgu, see kõik on veel küllalt loogiline ja common sense. Mis on aga minu enda viimase aja avastus on see, et väga paljude probleemide taga ongi tegelikult ebafunktsionaalselt välja kujunenud kategooriad. Vead jaotuvad laias laastus kahte:
1) ei eristata kahte kategooriat, mis tegelikult eristamist vajavad.
2) eristatakse kahte kategooriat, mida tegelikult eristama ei peaks.
Esimese kohta on näiteks õppejõud, kes kohtleb samal moel tudengit, kes jätab kodutöö tegemata selle pärast, et ta ei tunne et tal sellest midagi õppida oleks ning tudengit, kes jätab kodutöö tegemata, sest ta ei oska. Mõlemad vajaks tegelikult eraldi lähenemist - esimesele tuleks pakkuda väljakutsuvamaid ülesandeid, teisele aga rohkem toetust ja abi, et ta järgmisel korral hakkama saaks. Mõlema "laisaks" tembeldamine on õppejõule muidugi lihtne väljapääs, aga probleemi tegelikult ei lahenda.
Teine on aga palju keerulisem, ning ongi hetkel see, mille osas tegin avastuse. Nimelt on mul endal päris tugevalt juurdnud kaks kategooriat oma tegevuste kohta - kas töö või puhkus. Töö alla käib lisaks palgatööle ka väga palju muid asju, kodus koristamisest ja toidu tegemisest iseenda ja oma mõttemustritega tegelemise või isegi trennis käimiseni.
Ning selle tulemusena olen ma pidevalt väsinud ja tunnen ennast ületöötanuna. Ning sõbrad vaatavad mulle korra otsa ning kinnitavad seda ja rõhutavad, et ma peaks rohkem puhkama. Proovisin seda lahendust - ei tööta eriti. Niiet mõtlesin edasi.
Probleem on tegelikult mujal, nimelt kategooriate vastandlikkus - ehk maakeeli, töö sisuliselt välistab puhkamise. Ma kas teen tööd, või puhkan, ning teooria järgi peaksin siis need asjad tasakaalu saama. Teooria on ilus, aga praktikas viib see selleni, et ma ei naudi tööd, sest teen seda väga intensiivselt (vastandina puhkusele) ning ei naudi puhkust, sest tunnen et ei sisusta seda kasulikult ning lihtsalt raiskan oma aega, sest peab (ma natuke võimendan üle, aga sisuliselt). Mitte väga funktsionaalne käitumine.
Palju mõistlikum oleks asjadest mõelda lähtuvalt ühest teisest kriteeriumist - nauditavus, ehk kas ma naudin hetkel seda, mida ma teen - ning üritada töö ja puhkuse balansseerimise asemel maksimeerida oma naudingut - seda nii "töö" kui "puhkuse" ajal. Nõude pesemine võib väga nauditav tegevus olla, kui selleks sobiv aeg valida. Ning ka muud tööd on võimalik enda jaoks nauditavaks teha, kui neile õigesti läheneda. Ning kui terve päev tegus olla, ning kasulike ja huvitavate asjadega tegeleda, võib koju tulla veel vägagi energilisena, ning ka seal asjalik olemisega jätkata, selle asemel, et väsinult diivanile teleka ette vajuda.
Jah, inimestel on füüsiliselt piirid, kuid väga palju on siiski kinni ka suhtumises. On hetkel vähemalt minu tööhüpotees. Vajab eksperimentaalset testimist.
Hei!
ReplyDeleteVäga põnevad mõtted seekord :) Arutleks kaasa.
Mul sisemus tõmbus krampi, kui lugesin seda teist punkti: "eristatakse kaht kategooriat, mida eristama ei peaks"
Miks? -sest selles "ei peaks" sisaldub hea ja halva eristamine.
Õnneks järgnev selgutis tõi selguse. Sõnastan siis selle niimoodi: "mõnda kategooriat ei peaks eristama, kuna see toob subjektiivseid kannatusi"
Loogiline oleks küsida, et miks esimene punkt mulle loogiline näis. Sest on teada, et mida rohkem nüansse oskame näha, seda funktsionnalsemalt suudame toimida. Nagu näha, võib aga kategoriseerimine (stereotüüpide loomine) olla kasulik. Ja vastupidi - mõned stereotüübid piiravad meie mõtlemist.
Niisiis, Margus. Väga tore. Rääkides sellest töötamisest. Sa said pihta sellele, mida ma olen sulle ka eelnevalt rääkinud. Osad minu iidolid (ajaloolised kujud) on "töötanud" kogu oma ärkvel oleku aja. Kuna nad on olnud produktiivsed mõtlejad, kes on realiseerinud ka oma hääd ideed näiteks raamatuid kirjutades või meeldejäävaid tegusid tehes... on nende kohta info minuni jõudnud.
Mis on töö? Ärkad hommikul, avad silmad, peaned end riidesse ja sööd ja teed seda, mille vastu tunned suurt kirge. Ja kuni magamaminekuni.
Keegi küsis minult, et kaua ma õpin. Ma ei tea. Ma mõtlen esseesid, joostes loengusse, kordan tekste istudes sõbranna juures diivanil lösutades. Mõtlen loetule, hommikul unesegasena veel magades. Lahendan matemaatikaülesandeid, vedeledes vannis. ja viimasel ajal - ma räägin valjult iseendaga (pean kõnesid), tänaval lompide vahel astudes, raske toidukott seljas. Ma mängisin õpetajat juba enne kooliminekut, ja reporterit... nimeta vaid...
On see "töö" või on see "õppimine"? Kas selle eest makstakse mulle palka? Ei, veel mitte. Kui me räägime tööst, siis räägime ka tegevuse väärtusest. Mida ma olen väärt, kui keegi mulle selle eest eurosid ei maksa? Kas üldse olen väärt? Ja veel - kas ma looderdan ja olen laisk ja paha?
Margus, kuna "töö" on midagi sellist, mis sulle halvasti mõjub (ilmselgelt, järelikult?), ja kuna sa oled oma elu sisustanud millegi halvaga (kurnav su nooruslikule välimusele ja tervisele näiteks)... Siis on ju tegelikult päris nukker, kas pole?
Arvestades ka seda, et "puhkus" on sinu näitel midagi moraalselt paha, näiteks sa oled looder.... Kas võib järeldada, et sinu moraalne ideaal on pidev töö, mis mõjub sulle halvasti? Alternatiiv on puhkus, mis teeb sinust halva inimese.
Kui su elus on 2 reziimi, mis mõlemad on halvad ja panevad su kannatama, siis järelikult kõigi valikute juures (2 tk) on su terve elu kannatus (ajaliselt?). Kas ma järeldan õigesti? (loomulikult ainult su teksti põhjal siin blogis järeldan). Ja siit ka huvitav küsimus - kumb reziim on vähem halvem? Kui otsest vastust pole, siis mis vahekorras on optimaalne kannatusi vähendada/või kannatusvarjundeid maksimaalselt mitmekesistada?
Mina tajun üldiselt rohkem just seda, et liiga palju esineb mingite kategooriate vastandamist teineteisele. Ehk siis pigem seda teist punkti, millest Margus rääkis. Alati tundub, et inimesed on enda peades loonud mingid üleliigsed süsteemid, mis on nagu jäänukid mingisest algupärasest dualistlikust mõtteviisist, mida lapsena sai kultiveeritud. Ja eristus töö ja mängu (või siis vaba aja) vahel on selle kohta väga hea näide... Asi, mida ma tajun endaski, et on kuidagi arbitraarne.
ReplyDeleteAGA, esineb kindlasti asju, mida ma PEAN tegema ja mida ma kohe üldse ei VIITSI teha. "Pean" all ma mõtlen seda, et kui ma toda tähtsat vajalikku asja ei tee, siis juhtub midagi ebameeldivat. Või kui ma seda absoluutselt vajalikku asja ei tee, ei saa ma kätte ka toda ääretult meeldivat asja, mille pärast ma seda tüütut asja algselt tegema hakkasingi.
Niisiis, kui ühelt poolt võib vaielda töö ja vaba aja eristuse vajalikkuse üle, siis teisest küljest tüütu ja meeldiv on igati arusaadavad kategooriad. Ja on töid, mis on tüütud... kohustused, mis on tüütud. On isegi mänge, mis on tüütud. Eks ole, me ei mängi mänge mis on meie jaoks tüütud... Aga miskipärast teeme hulganisti tööd, mis on meie jaoks tüütu.
Miks?
Ma tean, jah, raha saab. Mõned asjad on "möödapääsmatud"... aga ikkagi jääb õhku rippuma küsimus: miks?
Võib arvata, jah, et juba ainuüksi see lahterdamine, et mingi asi on töö ja mingi asi on vaba aeg, võib esile kutsuda ebameeldivustunde näiteks "töö" alla lahterdatud asja tegemisel. Aga mis siis, kui me eristame tööd ja mängu selle ALUSEL, mis moodi me nende tegemise osas tunneme?
Ja ikkagi, miks me teeme asju, mis meile ei meeldi?