tüüpiline mees 20ndates. Pähh.

Hei sõbrad. Kui Mardi probleem näikse olevat teemade puudus ehk millest kirjutada ja argus,  siis mind seevastu häirib terve hunnik materjali minu sees, kuid komistuskivideks on teadmatus kuidas kirjatada, ja argus. Nüüd, kus vanad sõbrad on rohkem mu mälupiltides kaugel Tartus, ängistab mind vahetu kontakti puudus, milles varasemalt on koorunud loomulik võti ja vorm. Ma tean, või teadsin, naeratus näol, kuidas ja millisel toonil.... Ja kuigi mu vorm ei pöördunud mitte just alati Sinu hinge, kes sa juhtusid minu kirjatükke lugema... kuid alati kirjutades ma mõtlesin kellelegi. Pühendatu tunneb end eriliselt, kuna patt oleks sellisest aust ära öelda.

Viimasel ajal, niisiis alustan aga kohe pihtimisega, on mind häirinud üks temaatika inimsuhtluses. Vabandust, et kirjutan jälle nii pikalt ja segaselt. Eks see mullegimõistetamatu. Äkki on kellelgi lihtsam arusaam, mis mindki valgustaks? Tähendab, mind "häirib" see minu meelest tüüpiline stiil, kuidas kahekümnendates mehed suhtlevad.

20ndates mehe tüüpiline puudus - nad on lapsed
Mitte just väga ammu kerkis see minu jaoks eriti teravalt silmi torkima. Üks tuttav mees, kes polnud mu sõber, kutsus mind välja. Ma keeldusin põhjendusega, endagi üllatuseks, et ma ei käi väljas võõraste kahekümnendates meestega, kuna nendega suhtlmine on liiga kurnav. No mida? Vaatasin enda sisse ja tõesti, ma justkui ei viitsi minna ja mängida kohtingul lolli, täita tänapäeva noorte suhtlemisrituaale ja tunda peensusteni salajaste märkide rida, mis peaksid andma tunnustust sõbralikkusest või "enamast" kui lihtsalt sõbralikkusest. Kas ma viitsin ületada kultuuride erinevuse minu ja tema vahel? Ei! sest et 20ndates mehe peamine eesmärk pole intiimsus, see on "õigete" rituaalide täitmine!!!


Ma pole konserv, kuid ma olen valmis reegleid täitma. Võõrastega on see hädavajalik. Kuidas muidu saan ma märku anda sellest, et ma tüli ei nori? Aga mehed, tüüpiliselt, ootavad minult kui naiselt TÜÜPILIST flirtimist. Nojah, ma ei oska tüüpiliselt flirtida. :( Aga pole hullu, on lootust, et seda peetakse armasaks ja seksikaks. Oeh, ma ei viitsi. Ma tahan tõeliselt muljeid vahetada, suhelda tegelikult. Öelda, mida ma mõtlen, arutleda oluliste teemade üle, mõtiskleda maailma loomise üle. Aga siin ma olen, lõhkise küna ees, vaja on teha uusi sõpru. Kas alustada rituaalidest? Kuidas ma aru saan, kas inimene on valmis lõpuks ka oma hinge avama või käibki temaatika vaid kuulujuttude ja klatshi tootmise tasemel? Olles Tartu boheemipesast ära Tallinnas, tabas mind kainestav tegelikkus. Ma olengi anarhist.

Nonii, reeglite, rituaalide, flirtimise sooritamine. Mehed! Neile näikse see eriliselt meeldivat! :P No krt, kui me oleme vaid kahekesti, keda me lollitame? Kellele muljeid püüame maha müüa? Ma vaatan otsa ja ma näen seal tühjust ja nõuet, et ma pean üht või teist ütlema või tegema. Võib-olla olen ma liiga loll või väheinformeeritud, ma ei tea teie asjade käimise kohta. Ma olen mujal (raamatukogu, kommuunielu) aja ära kulutanud. Nojah, ja öelda nad ei saa, see on Reeglite vastane. Kuidas sa ütled mulle, et olen loll. "ära ole loll, taipa ise, mida sa valesti tegid!" Mida ma tegin valesti sellel tänaval, kui kahekesti juttu ajasime? Mida?

Olen eestlane, kuid minu kultuurikeskkond ei ole sobilik, et suhelda tüüpilise eestlasest 20ndates mehega!!!

Nonii, kallis lugeja, kas taipad, millest ma räägin? Ma ei taha Sind lolliks teha, kuid selguse mõttes toon ka paar illustreerivat näidet. Põhirõhk on sellel, pane tähele, et mina kui naine pean "päästma mehe näo"! Kusjuures, mida rohkem ma nede enesehinnangut pean upitama ja lollakaid asju ütlema (mida ma ei tea, kuna olen istunud kuskil mujal kui abieluturul), seda enam mees MINU SILMIS oma mainet kaotab. Seda enam ma ei taha temaga suhelda. Sellest loogikast 20ndates tüüpiline mees aru ei saa :)

Mees: "Sa käitusid valesti. Sa oleksid pidanud hoopis tal näo täis sõimama"
Naine: "Ma tõesti ei teinud seda, kuna ma pole selline inimene, kes avalikult häält tõstab"
Mees: "Sa ei oleks pidanud end alla suruda. Sa oled kaassõltlane"
Naine: "Kas kaassõltlane pole mitte see, kes end teistest kõigutada laseb?"
Mees: "Tal ei olnud õigust nii käituda"
Naine: "miks mitte. Kas pole nii, et igaüks käitub, nagu ta oskab"
Mees: "kellelgi pole õigust nii käituda. sa oleksid pidanud reageerima ja väljendama selgelt"
Naine: "ma väljendasingi. Sellest hoolimata ma ei hakka tema asju lõhkuma või ära viskama. Sest ma vaatan pärast peeglisse ja küsin endalt, mis inimeseks ma olen saanud. Kas ma olengi see, kes avalikult oma lähedasi häbistab, sõimab ja hävitab vara?"
Mees: "ära ole kaassõltlane"

jne, jne, ja nii edasi kuni õnnetu lõpuni
...:P
Mees kõnnib väga pettunult ja vihaselt minema. Pärast teatab, et ma olin teda solvanud, kuna ma ei taha "asju arutada". 


Kallid lugejad, see ongi tüüpiline 20ndates mees!!! Ma näen neid igal pool, kuigi mitte just alati ise suhtlemas, vaid kohvikus kõrvallauas, tänaval, igal pool, noorte neiude kompanjonideks. Ja kõik kannatavad. :( Ega muudmoodi paarikesed mu tähelepanu ei köida ka. Sõbralikult käsikäes jalutamine pole action. :P

Eelpool toodud näites ma teadsin täpselt, mida see mees tahab. Ta tahab tunda, et ta nõuanne on midagi head väärt. Ta tahab kuulda, et ta on mees. Ta tahab, et ma tema enesehinnagut upitaksin. Ta tahab mulle midagi tõestada.

Aga mina õnnetuseks, nagu ka mainisin, ei taha nendega suhelda. Ma ei taha patsutada lolli nõuande eest õlale, ma ei taha tunnistada, et mina kui naine toimin valesti (käitusin tema meelest ju diagnoosi vääriliselt!). Ma ei taha tunnistada, tõesti-tõesti, et väärin psühholoogilist diagnoosi, mida mees luges mõnest kahtlasest raamatust. Ma ei taha, et iga arutluse tulemusena soovitatakse mul psühhiaatri vastuvõtujärjekorda pöörduda. (kas psühhiaater peab klaarima meie tüli või muutma mind selliseks, et sulle meeldiksin? kuidas?)

Mees,
Ma ei taha käituda nii, nagu sinu meelest on ainuõige (eriti kui sa ise oled veel tatikas 20ndates ja elukogemust pole. kuda sa siis tead seda ainuõiget viisi?)
Ma ei taha öelda asju, mida sa õigeks pead. Ma püüan ise mõelda. Mind ei huvita alati, mida su eelnevad tüdruksõbrad on sulle öelnud armastuse märkide kohta. Ma ei küsi neilt, kuidas sinuga toimetada. Ja pealegi, ilmselgelt on nad milleski ebaõnnestunud.
Ma EI taha kuulda, et pead mind hulluks (diagnoosid), või lolliks (ei oska end ülal pidada, või ei taipa õigeid vastuseid).
Kui sa tahad enda mainet minu silmis tõsta, siis kindlasti sa oskad ise olla, mõelda, kuulda. Ja ei solva mind. Ma eeldan, et vihjed hulluksminemisele või lollusele (idootsusele) on mõeldud solvanguna. Ja enamasti nad ka on. :)

Nonii, see ongi koht, kus 20ndates mehe loogika ja mõistus ilmselgelt kinni jääb. Ta alustab targutamist, kuid selle asemel et ma tal värava lasen lüüa, siiralt arutlen ja väljendan oma kogemust ja praegust seisukohta.
Mees,
Ojaa, ja see nägemus on juba sellepärast erinev, et olen teisest soost, isegi et teisest liigist. :P Ma liigun teistsuguses seltskonnas, suhtlen emastega teise vaatenurga alt kui sina isasena. Sina oled ilmselgelt Mees, ei unusta ma hetkekski. Aga Sina unustad. Selle asemel et targutada ja olla väike laps, parem naudi võimalust mind (ja naissugu) tundma õppida. Ma ei pea sulle meeldima. Sina aga tahad, et ma alistuksin sinu tooretele väidetele ja oleksin su iluasi. Kui suudaksin su solvanguid mitte märgata, kui suudaksin su vägivalda mitte märgata, oleksin ju idioot. Siis ma olengi see loll beib, kes tahab ainult sinu raha. Jajaa, põhjus ja tagajärg on ikkagi olemas, sest selle sa ju oma probleemiks väitsidki olevat - et naised on lollid kõik, kes sinuga hängivad.

Nojah, mina ilmselt ei mängi sinuga, ega hängi. :(

Mis meestega ma mängin?
:) hea küsimus. Kui mees saab vanemaks, siis ta taipab ära, et naise seisukoha kuulamine võib olla väga huvitav, kasulik ja intiimne tegevus. Vaielda on ka kohutavalt seksikas :) Ja on! Väitluses võitmine on väga tore tegevus, otsi siis väljakutseid. Naised, kes mehele "ära teevad", on väärt kaaslased. Neis on sisu. Naine, kes nõustub iga lolli väitega, ongi kas loll või tallaalune. Miks peaks keegi olema sinu lollike või jalamatt? Vabast tahtest? :P

Näite juurde. Nii palju kui ma aru saan, omast kogemusest, siis ma oleksin pidanud olema väga delikaatne ja aktsepteerima selle mehe arvamust, tolle nägemust. Iseenesest hea plaan :) Aga jah, vahel ma ei viitsi kogu aeg mõelda, kuidas delikaatne olla. Ei viitsi. Ja siis, tundamata Reegleid, libastun. Ja siis see mees ütleb mulle sõimuga täpselt, kes ma olen ja mida ma teha tahtsin. irw, irw irw. või ta lahkub demonstratiivselt ja mul polegi kedagi, kellega mängida-hängida.

Kas ma olen meeleheitel? hea küsimus. oleneb, kui meeleheitel. tahan teha uusi sõpru, ei viitsi alati kõigele mõelda, ja see tekitab ärevust. Äkki siis lihtsalt oleks ja ei mõtlekski reeglitele? Lepiks kokku, et ei taha solvata ja edaspidi ja ei otsiks lausete alternatiivseid tõlgendamisvõimalusi? Äkki lepiks kokku, et ei üritaks patuoinast otsida? Äkki ei üritaks seintelt abi paluda, et kes meist siin loll nüüd on? See öeldud, ilmselt jah suhtlen rohkem enesekindlate inimestega või siis vanade sõpradega. Karm. :P

Mida rohkem ootust, et täidaksin Reegleid, seda vähem tõenäoline on minuga lähedaseks saamine. Definitsiooni järgi juba. Hea teenindaja kuu?! Teenindan õigesti? Kas sina teenindad õigesti mind?! Ja nii igavesti! IGAVESTI? :O

Ole siis normaalne inimene, tee oma asja. Kui tahad midagi huvitavat öelda, siis kuulan huviga. Tee seda, püüa teha, et ma aru saaksin. Ma püüan aru saada ise ka, näha sõnade taha. Ja ava ennast, räägi mis sulle meeldib ja mis mitte. Mida sa asjadest arvad. Eks siis teen sama, vahetame kogemusi, tunneme end hästi.

Ja tulles tagasi algusesse. Mul on raske vormi leidmisel, kuna ma ei tunne reegleid. Aga kui oled normaalne ja oma vanusest ehk ka üle, ei solvu Sa minu kohatisest rohmakusest ega võib-olla sinu meelest toorest püüust probleemi teadvustada. Ja ei sõima mind suu pruukimise pärast. Vahel olen julge ja ütlen midagi ;)

Head suhtlemist!