Miks sa suhtled minuga? Ah et meeldib!?

Üks harva kirjutamise põhjustest on hõre kokkusaamine ja suhtlemine. Kui suhtlemine juhtub, on mul väga hea meel. Eile õnneks Margus kaotas ära oma kodu võtmed, nii oli põhjust asüüli paluda. :)

Margus küsis: "Tiina, miks inimesed üldse suhtlevad?"
mina: "Sest et nii hea on!" (hästi emotsionaalselt)
Margus viitas geniaalsele lihtsusele selles küsimuses.

Ma suhtlen, olen inimestega koos, kuna mulle kohutavalt meeldib. Kui olen üksi või omaette, ahmides endasse meeletu kiirusega raamatu, suhtlen ometigi kirjanikuga. Ta pole niisama enda lõbuks sõnu rivvi seadnud. Ma jätkan alustatud dialoogi, kuid sedakorda suuliselt ning ümbritsevatega. Enamasti.

Õhuvibratsioonid pole ainus, mis meeldida võiks. On ju ka karvasugemine mõnus. Kõditada iseennast ei saa, aga kui tahaks, on mõistlik paluda keegi appi. Sõna "appi" eksitab, teist võidakse vajada lihtsalt selleks, et nii on parimatest parim.

Jah, suhelda on ju nii kohutavalt hea ja kasulik. Küttearveid saab vähendada, elades mitmekesi ühes toas ning magada lähestikku. Emotsionaalne heaolu, sellest rääkimata.

Räägime inimese vajadustest. Viitame liigi iseärasustele võrreldes teiste loomadega, kuna süüa ja õhku ja temperatuuri vajame kõik (lihtsustades). Räägime sotsiaalse vajaduse iseärasustest inimesel. Imikud, kes lähedust ei taju, surevad ära. Anna neile süüa, hoolitse kõige eest, aga ilma seltskonnata inimlapsukesed surevad. Täiskasvanud vajavad ka seltskonda. Võime teha eksperimendi, kui kaua õnnestub isolatsioonis olla. Võisteldakse ka. Kes suudab kõige kauem hinge pidada? Või nälgida. Mõni arvab (mul pole täpset infot ega seisukohta), et Jeesus oma 40 päevaga on võitja.

Toituda, hingata, suhelda on loomulik ja normaalne, et elus sügavamatele tähendustele keskenduda. Avastada, õppida, tunda kõiki tundeid. Suhelda on vajalik, aga tegelikult mulle meeldib lihtsalt hea tunne. Nii hea on suhelda. Rääkida ja kuulata ja mõelda ja tunda on lihtsalt fantastiliselt hea. Elu mõtet tunnetada ON hea. Puudust ja nälga ja hirmu tunda seevastu pole pooltki nii meeldiv.

Margus küsis: "Tiina, miks inimesed üldse suhtlevad?"
mina: "Sest et nii hea on!" (hästi emotsionaalselt ja veendunult)

Jah, võistelda on kah vahel hea. Ka iseendaga suhtlemisel on võlu. Mina õpin nii. Mõni räägib puudega metsas. Ja ükskord öösel, uskuge või mitte, ma ise nägin, kuidas Liina rääkis arvutiga (ma polnud veel päris magama jäänud).

Piinamine olevat hea ja kasulik. Õpime usaldama.

Usaldusest ja vägivallast.
Kuskil on standardid. Sisemised. Ma mõtlen neile hetkel, ja tahan seda ka jagada hea kuulajaga.

Vahel tahame teistele piinu valmistada. Teadlikult. Ütleme solvanguid, mõnitusi, karjume kõva häälega, või võtame ette füüsilise nuhtlemise. Ka isolatsioon on piinamine. Torisemine, hädaldamine, veenmine koguni, et ei tohi rõõmustada. Pole kohta, kohatu on. Arutlemisest keeldumine, viidates mõistmisvõimetusele.


Mõni lapsevanem on veendunud, et lapse piinamine on hea. Nad kahtlustavad, et ei nuhtle lapsukesi piisavalt ehk, ajapuudus ilmselt. Nagu meil kõigil. Sellest tuleb süü.





Valu tekitamine olevat hea pikas plaanis, mis lõpuks viib rahuldustpakkuva ja õnneliku eduka eluni. Sellel eeldusel on iga hooliva lapsevanema moraalne kohustus see lapsele võimaldada. Õnn, mmm... Kahjuks, oh häda, tuleb selle nimel peksa saada, taluda häbivääristamist ning karmi vanemlikku kontrolli. See keegi väline, olgu siis vanem või keegi muu lähisuhtluses, võtab vastutuse meie tunnete eest endale. Ta püüab meie tundeid kontrollida, tekitada häbi, kahetsust või lihtsalt valu. Seda kõik ülla eesmärgi nimel - see toob õnne.

Ma siin mõtisklen. Ma ei näe piinade ja õnne seost. Olen küll lugenud neid kuulsaid filosoofe, kes leidsid kannatused õnneks hädatarviku. Ma ei suuda kujutleda, kudamoodi valu tegemine põhjustab vältimatu õnne, rahulolu, ja koguni vooruslikkuse. Ja mitte isegi tegijale, kes näeb seda töökohustusena, vaid valu vastuvõtjat loodetakse tabavat heaolu ja õnnestumised. Loodusseadust pole.

Mulle näib, et inimest tuleks selles käsitluses lihtsustada. On eesmärgiks häbistamine, võibki eesmärk täituda ning me tunneme suurt häbi. Piinleme häbi käes. Häbeneme, tunneme hirmu, muutume häbelikuks, ärevaks, usumegi enda küündimatust. Väriseme, vaikime, punastame, käime hiilides mööda maja ringi, tunneme hirmu ja poeme vanemate eest voodi alla peitu. Kirjeldatu transformatsiooni õnnetundeks jätame ära. Lihtsustame.

Ma lihtsustan seetõttu, et ma olen elukogenud ja küüniline. Ma pole iial kohanud head õnnelikku inimest, kes ühtlasi on ära õppinud oma vanemate palvel elutõed ja oskab enda pärast häbi tunda.  Häbeneb end ja arvab, et ta ei saa mitte millegagi hakkama, me oleme neid inimesi näinud. Rahulolu endaga ja suured isiklikud õnnestumised neid inimesi küll ei saada. Või kui, on nii vastuoluline, ma tajun vaid alaväärsust ja vabandusi, hirmu ning masendust.

Ma mõtlen siin, et meil peaksid olema mingid standardid. Kui tuleb tahtmine teisele valmistada piina, võiks öelda endale stopp. Stop. Ah et me abikaasa käitus valesti?! Kättemaks ja õpetus võiks olla tema piinamine? Või on ka alternatiive. Laps käitus nõnda, et täiskasvanutele ei meeldinud. Kas on ikka vanemlik kohustus lapses tekitada halvavat hirmu? Kas see viib ta turvalise, hästitoimiva, vastutusvõimelise ja aruka eluni?

Minu elus on inimesi, kes tihti meelega üritavad mu tundeid kontrollida. Nad ei ole kuigi rahul, kui olen rõõmus ning räägin oma kogemustest, lugemusest, mõtetest. Nad ütlevad hirmsaid asju, teevad kohutavaid vihjeid ning püüavad naeruvääristada. Ma võin arvamusi võtta, võin jätta. Nad muutuvad tujutuks, kui ma ei hakka end häbenema, nutma, vabandust paluma, süüd tundma. Nad on õnnetud, kui ma keeldun tundmast, et olen päädimatu, vilets ja eelkõige kasutu, (kuigi kõik noored on päris kindlalt loodrid ja joodikud ja häbematus on end enamikust paremaks pidada).




Mõne inimesega koosluses on depressioon kohustuslik. Ma mõtisklesin. Vaid depressioonis inimene on nii tuim, et suudab alandusi ignoreerida, taluda inimese viha enda suunas ja teeselda, et kõik on justkui hästi. Tundlik, kirglik ja tähelepanelik inimene tingimata reageerib lähedase emotsioonidele ja palvetele. Vahel aga on palve absurdne, näiteks tuleb loobuda oma kõikidest sõpradest ja hobidest. Partnerile ei meeldi, sellepärast. Alavääristab. Tuleb ehk loobuda koguni hästitasuvast tööst - arvuti taga klõbistajad on vanaemade meelest muidusöödikud,  tööpõlgurid. Mõni naine ei pea oma krohvijast abikaasat piisavalt erudeerituks. Rahulolematuses pillavad naised peeneid salvavaid märkusi. Jah, enda meelest kavalalt salamisi. Taluda tuleb alandusi, varjatud solvanguid seltskonnas, tagarääkimist. Juhtumisi meie, hinnalise kasvatuse objektid, oleme liiga arukad ja taipame häbi ja solvanguid. Tuleb endale andestada, et lubame endaga nii käituda. Neil pole standardeid.

Pean kõigepealt endale andestama. Igaüks, kes lubab end ebaväärikalt kohelda, peab endalt ise andeks paluma. Mina olen see, kes teeb head nägu halva mängu juures. Mina teen hinnaalandusi oma arukusele. Mina luban end nimetada hirmsate nimedega. Ma ise ei taha probleeme tervislikul viisil lahendada. Ma ise olen oma hädadele kaasaaitaja. Ja seda, olgem ausad, ongi raske andestada. Ma andestan, kui ma ei tohi mitte iial unustada. Kui unustan, kõik kordub taas. Kõik. Sest olen harjunud, sellepärast.

Vägivald ja usaldus. Alati leidub neid, kel on ebaloogilised käitumisstandardid. Nimetagem seda vägivallaks. Neil on soov valmistada piina. Nad piinavad, öeldes selle taga olevat hea tahte. Piinamine näikse siiski põhjustavat piina, ja mitte õnnelikku elu. Kui me ei usu nende loogikat, on aeg teha omad järeldused käitumisstandardite kohta ja tegutseda. Kui selgub, et me siiski lubame endaga käituda viisil, mis saboteerib me õnne, tuleb endale andestada. Andestada ja pidevalt hoida meeles. Ma usaldan ennast, et pean meeles. Ma usaldan ennast. See ei kordu. Ma uurin uusi asju julgelt, kuid usaldan ennast. Ma õpin ja jätan meelde. Mul on standardid.

Mul POLE paberikorvi!!! (ehk inimese väärtusest ja matemaatikast)

Tervist,
ma hetkel täna olen kergelt masendavas meeleolus. Ma ärritan ennast. Seetõttu mõtlen inimese väärtuse üle. Esiteks.
Mulle meeldis, et andekas (ja väärtuslik) Margus väitis Eesti Ekspressis, et depressioon on nagu matemaatika. Täna arutasime seda mõtet, Margusega. Mulle meeldib analoogia.

Rääkides depressioonist, tuleb meelde väärtuse teema. Ikka kipub olema väärtuslikkuse puudumine probleemiks. Kasutus, funktsiooni minetamine, üldine ebaõnnestumine.

Matemaatilist probleemi lahendatakse nii, et vaadatakse üle kogu info. Selgitatakse probleem, tehakse kindlaks eeldused. Tõendid, vastuolud, eeldused. Loogiline arutlus viib sihile. Paradoksid panevad meid ringe tegema, pead vaevama, valed eeldused ajavad ummikusse. Pea plahvatab. Loogilise arutluse oskus on hea, ülesandeid lahendada on põnev.

Inimesel ikka mõistus töötab ja info siseneb töötlust oodates... pähe. Küsimus on selles, mispärast inimesed tsüklisse sisenevad. Kinni jäävad. Kokku jooksevad. Elus on loogikaülesandeid. Kindlasti on kasulik, kui võtame kainet arutlusoskust oma otsustustes arvesse. Elu oma ilus aga tekitab emotsioone, vähemalt mulle, mistõttu on minu elu palju raskem kui loogikatehe. Kuigi oleks lahenduv, mu enda emotsioonid saboteerivad mu õnne ja tegutsemist. Selle asemel, et tunda mõtteprotsessist naudingut, ma tunnen hoopis ärevust, ja vaatan juutuubi. Igav.

Masenduses inimene on tõesti ebaadekvaatne. Selle asemel et endale peeglis otsa vaadata ja öelda ausalt (nagu tegelikult on) "ma tunnen end täna erakordselt sitasti!", ma ei tee seda. Ma unustan teadvusest ära, et mul on halb olla, JA hakkan hoopiski juurdlema, mis on mu väärtus. Tüüpiline.

Selle asemel et tunda end halvasti, hakatakse arutlema teemade üle, millel pole vastust. Lubage, mu kallis lugeja, ma arutlen nüüd selle siin kiiresti ära. Kui mul on täna see meeleolu, homme enam pole ja siis on hilja... OK.  Võtame siis, oeh, koos selle üliraske filosoofilise probleemi ette.
Kui väärtuslik on inimene?
Kas osa inimesi on väärtuslikumad kui teised?
Mis teeb inimesest väärtusliku? Mis omadused või omandused?
Kas inimese väärtus on ümber arvestatav rahasse?
Kas väärtuslikkus oleneb riigi majanduslikust seisust?
Kas kõrge võimekus ja majanduslik efektiivsus on ühed võimalikud kriteeriumid?
Kui võimekus ja tootmisefektiivsus on tegurid, kas võib väita, et vaimupuudega inimesed on vähem väärtuslikud? Kas sama võib öelda ka füüsiliste puudujääkide ja kõikvõimalike töövõimet vähendavate haiguste kohta?
Kas väärtus on mõeldav vaid sotsiaalses kontekstis? Kas üksi metsamajas elav inimene on täiesti väärtusetu/väärtuslik?
Kas inimese ajutisest tegevusest sõltub, kui väärtuslik ta üldiselt on?
Kas väärtuslik inimene võib langeda oma väätuslikkuse tasemes allapoole? Kas ajutine töötus on üks kriteerium inimese väärtuslikkuse skaalale positsioneerimises? Aga pidev töötus?

Kas leidub inimesi, keda kõik peavad väärtuslikeks, aga objektiivselt on nad siiski väärtusetud?
Kas võib väita, et inimene on väärtusetu, kuigi mitu teist inimest on veendunud vastupidises? (Inimene raporteerib, et ta on väärtusetu, kuigi perekond ja sõbrad usuvad, et ta on oma töös efektiivne ja on väga abivalmis ja tore kaaslane).
Kas väärtuse küsimuses on võimalik mingisugunegi objektiivne tõde, mis ei sõltu inflatsioonist ega kohalikust valuutast?
Rääkides inimesest, tuleb tõstatada ka teiste olevuste väärtus. Kui väärtuslik on üks mardikas?
Kas osa ühe liigi mardikatest on väärtuslikumad kui teised? Mille alusel otsustada?
Kas imetajaid peaks käsitlema putukatest eraldi?

Nii, vastused käes, soovitan need üles kirjutada, kivisse. Mul oleks ehk mõistlik vaadata peeglisse ja endale teatada sedasamustki... (vaata üleval)... Arvan, et  masendus on hea nõuandja ning veedan hetkel oma aega filosoofia seltsis.

Matemaatikutel on vaja oma töös paberit, pliiatsit ja paberikorvi.
Deprossioonis filosoofidel ainult paberit ja pliiatsit.

Selle asemel, et öelda, ma kardan oma elus üht pisitillukest, kuid mulle elulist ülesannet lahendada... Ma täna tahan tõeks kuulutada kogu jampsi, mida ma juhtumisi väärtuse teemadel mõtlen. Ei mingit paberikorvi. Ma usaldan oma depressiooni. Tema teab.