Piinamine olevat hea ja kasulik. Õpime usaldama.

Usaldusest ja vägivallast.
Kuskil on standardid. Sisemised. Ma mõtlen neile hetkel, ja tahan seda ka jagada hea kuulajaga.

Vahel tahame teistele piinu valmistada. Teadlikult. Ütleme solvanguid, mõnitusi, karjume kõva häälega, või võtame ette füüsilise nuhtlemise. Ka isolatsioon on piinamine. Torisemine, hädaldamine, veenmine koguni, et ei tohi rõõmustada. Pole kohta, kohatu on. Arutlemisest keeldumine, viidates mõistmisvõimetusele.


Mõni lapsevanem on veendunud, et lapse piinamine on hea. Nad kahtlustavad, et ei nuhtle lapsukesi piisavalt ehk, ajapuudus ilmselt. Nagu meil kõigil. Sellest tuleb süü.





Valu tekitamine olevat hea pikas plaanis, mis lõpuks viib rahuldustpakkuva ja õnneliku eduka eluni. Sellel eeldusel on iga hooliva lapsevanema moraalne kohustus see lapsele võimaldada. Õnn, mmm... Kahjuks, oh häda, tuleb selle nimel peksa saada, taluda häbivääristamist ning karmi vanemlikku kontrolli. See keegi väline, olgu siis vanem või keegi muu lähisuhtluses, võtab vastutuse meie tunnete eest endale. Ta püüab meie tundeid kontrollida, tekitada häbi, kahetsust või lihtsalt valu. Seda kõik ülla eesmärgi nimel - see toob õnne.

Ma siin mõtisklen. Ma ei näe piinade ja õnne seost. Olen küll lugenud neid kuulsaid filosoofe, kes leidsid kannatused õnneks hädatarviku. Ma ei suuda kujutleda, kudamoodi valu tegemine põhjustab vältimatu õnne, rahulolu, ja koguni vooruslikkuse. Ja mitte isegi tegijale, kes näeb seda töökohustusena, vaid valu vastuvõtjat loodetakse tabavat heaolu ja õnnestumised. Loodusseadust pole.

Mulle näib, et inimest tuleks selles käsitluses lihtsustada. On eesmärgiks häbistamine, võibki eesmärk täituda ning me tunneme suurt häbi. Piinleme häbi käes. Häbeneme, tunneme hirmu, muutume häbelikuks, ärevaks, usumegi enda küündimatust. Väriseme, vaikime, punastame, käime hiilides mööda maja ringi, tunneme hirmu ja poeme vanemate eest voodi alla peitu. Kirjeldatu transformatsiooni õnnetundeks jätame ära. Lihtsustame.

Ma lihtsustan seetõttu, et ma olen elukogenud ja küüniline. Ma pole iial kohanud head õnnelikku inimest, kes ühtlasi on ära õppinud oma vanemate palvel elutõed ja oskab enda pärast häbi tunda.  Häbeneb end ja arvab, et ta ei saa mitte millegagi hakkama, me oleme neid inimesi näinud. Rahulolu endaga ja suured isiklikud õnnestumised neid inimesi küll ei saada. Või kui, on nii vastuoluline, ma tajun vaid alaväärsust ja vabandusi, hirmu ning masendust.

Ma mõtlen siin, et meil peaksid olema mingid standardid. Kui tuleb tahtmine teisele valmistada piina, võiks öelda endale stopp. Stop. Ah et me abikaasa käitus valesti?! Kättemaks ja õpetus võiks olla tema piinamine? Või on ka alternatiive. Laps käitus nõnda, et täiskasvanutele ei meeldinud. Kas on ikka vanemlik kohustus lapses tekitada halvavat hirmu? Kas see viib ta turvalise, hästitoimiva, vastutusvõimelise ja aruka eluni?

Minu elus on inimesi, kes tihti meelega üritavad mu tundeid kontrollida. Nad ei ole kuigi rahul, kui olen rõõmus ning räägin oma kogemustest, lugemusest, mõtetest. Nad ütlevad hirmsaid asju, teevad kohutavaid vihjeid ning püüavad naeruvääristada. Ma võin arvamusi võtta, võin jätta. Nad muutuvad tujutuks, kui ma ei hakka end häbenema, nutma, vabandust paluma, süüd tundma. Nad on õnnetud, kui ma keeldun tundmast, et olen päädimatu, vilets ja eelkõige kasutu, (kuigi kõik noored on päris kindlalt loodrid ja joodikud ja häbematus on end enamikust paremaks pidada).




Mõne inimesega koosluses on depressioon kohustuslik. Ma mõtisklesin. Vaid depressioonis inimene on nii tuim, et suudab alandusi ignoreerida, taluda inimese viha enda suunas ja teeselda, et kõik on justkui hästi. Tundlik, kirglik ja tähelepanelik inimene tingimata reageerib lähedase emotsioonidele ja palvetele. Vahel aga on palve absurdne, näiteks tuleb loobuda oma kõikidest sõpradest ja hobidest. Partnerile ei meeldi, sellepärast. Alavääristab. Tuleb ehk loobuda koguni hästitasuvast tööst - arvuti taga klõbistajad on vanaemade meelest muidusöödikud,  tööpõlgurid. Mõni naine ei pea oma krohvijast abikaasat piisavalt erudeerituks. Rahulolematuses pillavad naised peeneid salvavaid märkusi. Jah, enda meelest kavalalt salamisi. Taluda tuleb alandusi, varjatud solvanguid seltskonnas, tagarääkimist. Juhtumisi meie, hinnalise kasvatuse objektid, oleme liiga arukad ja taipame häbi ja solvanguid. Tuleb endale andestada, et lubame endaga nii käituda. Neil pole standardeid.

Pean kõigepealt endale andestama. Igaüks, kes lubab end ebaväärikalt kohelda, peab endalt ise andeks paluma. Mina olen see, kes teeb head nägu halva mängu juures. Mina teen hinnaalandusi oma arukusele. Mina luban end nimetada hirmsate nimedega. Ma ise ei taha probleeme tervislikul viisil lahendada. Ma ise olen oma hädadele kaasaaitaja. Ja seda, olgem ausad, ongi raske andestada. Ma andestan, kui ma ei tohi mitte iial unustada. Kui unustan, kõik kordub taas. Kõik. Sest olen harjunud, sellepärast.

Vägivald ja usaldus. Alati leidub neid, kel on ebaloogilised käitumisstandardid. Nimetagem seda vägivallaks. Neil on soov valmistada piina. Nad piinavad, öeldes selle taga olevat hea tahte. Piinamine näikse siiski põhjustavat piina, ja mitte õnnelikku elu. Kui me ei usu nende loogikat, on aeg teha omad järeldused käitumisstandardite kohta ja tegutseda. Kui selgub, et me siiski lubame endaga käituda viisil, mis saboteerib me õnne, tuleb endale andestada. Andestada ja pidevalt hoida meeles. Ma usaldan ennast, et pean meeles. Ma usaldan ennast. See ei kordu. Ma uurin uusi asju julgelt, kuid usaldan ennast. Ma õpin ja jätan meelde. Mul on standardid.